Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
veeretas ennast kiiresti seljale ja tõusis, ilma et oleks uurinud, kui kõrge puur on. Ta lõi pea kõvasti vastu ülemisi trelle ära, vandus kõva häälega ja langetas pilgu.
Siis nägi ta ennast.
Ta kandis õhulist puhevil valget särki. Ning veel murettekitavam oli tõik, et jalas tundus tal olevat paar väga kitsaid nahkpükse.
Väga kitsaid.
Väga nahkseid.
Simon laskis pilgul mööda oma keha alla libiseda, jätmata vahele ainsatki üksikasja. Puhvis särk. Sügav rinda paljastav V-kaelus. Reitele liibuvad nahkpüksid.
„Ei tea miks,” ütles ta hetke pärast, „aga pruugib mul ainult mõelda, et midagi hullemat minuga enam juhtuda ei saa, kui selgub, et see pole nõnda.”
Nagu käskluse peale läks uks otsekohe lahti ja tuppa tormas üks väike kogu. Keegi suur ja tume tõmbas ukse tema järel sedamaid kinni kiirusega, mis teinuks au igale salateenistusele.
Kikivarvul lähenes pisike kogu puurile ja pressis näo kahe puurivarva vahele. „Siiimon,” õhkas ta.
Maureen.
Igas teises olukorras oleks Simon teinud vähemalt katset paluda, et tüdruk teda välja laseks, otsiks võtme, aitaks teda. Paraku oli Maureeni välimuses midagi, mis ütles talle, et sellest ei oleks kasu. Iseäranis selget keelt rääkis luudest valmistatud kroon. Sõrmeluudest. Võib-olla ka jalaluudest. Tagatipuks oli luudest kroon kaetud kalliskivide või millegi muu säravaga. Ning siis veel see räbaldunud roosa ja hall puusadest laienev ballikleit, mis meenutas talle kaheksateistkümnendal sajandil hargnevaid kostüümidraamasid. Selline riietus ei äratanud just usaldust.
„Tere, Maureen,” lausus ta ebalevalt.
Maureen naeratas ja surus näo kõvemini võre vahele.
„Kas need riided meeldivad sulle?” küsis ta. „Mul on sinu tarvis teisigi asju. Muretsesin sulle pikk-kuue ja kildi ja muud värki, aga tahtsin, et kannaksid kõigepealt neid siin. Tegin sulle meigi ka. Täitsa ise.”
Simonil polnud vaja peeglit, teadmaks, et tema silmade ümber on laineriga tõmmatud jooned. See teadmine oli silmapilkne ja vastuvaidlematu.
„Maureen…”
„Ma teen sulle kaelakee,” ütles tüdruk, laskmata tal edasi rääkida. „Tahan, et kannaksid rohkem ehteid. Tahan, et kannaksid rohkem käevõrusid. Su randmed peavad olema ehitud.”
„Maureen, kus ma olen?”
„Sa oled minuga.”
„Hea küll. Kus meie oleme?”
„Hotellis, hotellis, hotellis…”
Hotell Dumortis. Sellest sai Simon vähemasti sotti.
„Hüva,” lausus ta. „Ja miks ma… puuris olen?”
Maureen hakkas omaette mingit laulu ümisema ja libistas pihkudega üle puurivarbade, süüvinud omaenda maailma.
„Koos, koos, koos… nüüd oleme koos. Sina ja mina. Simon ja Maureen. Lõpuks ometi.”
„Maureen…”
„See on sinu tuba,” ütles piiga. „Ja kui oled valmis, võid välja tulla. Mul on sulle asju. Mul on voodi. Ja muud värki. Mõni tool. Asju, mis sulle meeldivad. Ja bänd võib mängida!”
Maureen keerutas ja oleks oma veidra kleidi raskuse all äärepealt tasakaalu kaotanud.
Simon andis endale aru, et peab järgmisi sõnu tõenäoliselt üpris hoolikalt valima. Poiss teadis, et tal on rahustav hääl. Ta suutis olla tundlik. Julgustav.
„Maureen… tead… sa meeldid mulle…”
Seepeale lõpetas Maureen pöörlemise ja haaras uuesti varbadest kinni.
„Vajad lihtsalt aega,” lausus tüdruk hirmuäratavalt lahke häälega. „Ainult aega. Sa õpid. Sa armud minusse. Me oleme nüüd koos. Ja me valitseme. Sina ja mina. Me valitseme minu kuningriiki. Nüüd kui mina olen kuninganna.”
„Kuninganna?”
„Kuninganna. Kuninganna Maureen. Öökuninganna Maureen. Pimeduse kuninganna Maureen. Kuninganna Maureen. Kuninganna Maureen. Surnute kuninganna Maureen.”
Tüdruk võttis seinal olevast küünlajalast põleva küünla ning torkas selle korraga puurivarbade vahelt sisse Simoni suunas. Ta kallutas seda üsna pisut ja naeratas, kui valget vaha hakkas pisaratena tilkuma põrandat katva veripunase vaiba kõdunenud jäänustele. Keskendunult alahuulde hammustades pööras ta kergelt rannet ja moodustas tilkadest loigu.
„Sa oled kuninganna?” kordas Simon jõuetult. Seda, et Maureen on New Yorgi vampiiriklanni pealik, oli ta teadnud. Eks olnud tüdruk ju lõppude lõpuks tapnud Camille’i ja asunud tema kohale. Aga klannipealikuid ei kutsutud kuningaks või kuningannaks. Selle asemel et riietada end karnevalikostüümidesse, kandsid nad tavalisi rõivaid nagu Raphael. Nad olid Öö Laste kogukonnas tähtsad isikud.
Aga Maureeniga olid mõistagi teised lood. Maureen oli laps – lapsvampiir. Simonile meenusid tema vikerkaarekarva randmesoojendajad, nõrk peenike hääl ja suured silmad. Ta oli olnud väike tüdruk, väike ilmsüütu tüdruk, kui Simon oli teda hammustanud, kui Camille ja Lilith olid ta röövinud ja muutnud teda, süstides lapse soontesse kurjust, mis oli hävitanud tema süütuse ja asendanud selle hullusega.
See oli tema süü – Simon teadis seda. Kui Maureen poleks teda tundnud, kui tüdruk ei oleks tal sabas tilpnenud, jäänuks see kõik olemata.
Maureen noogutas naeratades ja keskendus vahakuhilale, mis oli hakanud meenutama tillukest vulkaani. „Mul on vaja… midagi teha,” ütles piiga järsult ja pillas ikka veel põleva küünla käest. See langes vaibale ja kustus ning Maureen tormas ukse poole. Ennistine tume kogu avas selle tema lähenedes silmapilk. Simon oli taas üksi põrandal suitseva küünla, uute nahkpükste ja kohutavalt rusuva süütundega.
Kui nad Praetorite peakorteri poole sõitsid, oli Maia kogu tee vaikinud; päike oli tõusnud taevas järjest kõrgemale ning Manhattani majade rägastiku oli asendanud uus ümbrus: kõigepealt liiklusest kihav Long Islandi kiirtee, siis pastoraalsed väikelinnad ja North Forki talud. Nüüd polnud nad Praetorite majast enam kaugel ning vasakul sinetas juba jäiselt väin, mille pind virdas jahedas tuules. Maia kujutles, mis tunne oleks vette sukelduda, ja võbistas kujuteldavast külmast õlgu.
„Kas sinuga on kõik korras?” Jordan polnud samuti sõidu ajal õieti suud lahti teinud. Kaubikus oli jahe ning poisil olid käes nahast autojuhikindad, aga need ei varjanud rooli ümber klammerdunud sõrmede valgeid nukke. Maia tundis, kuidas Jordanist õhkub lainetena ärevust.
„Kõik on hästi,” vastas ta. See polnud tõsi. Ta oli mures Simoni pärast ning maadles sisimas ikka veel sõnadega, mis kipitasid kurgus, ent mida ta ei suutnud lausuda. Polnud õige rääkida sellest nüüd, kui Simon oli kadunud, kuid ometi tundus tüdrukule, et iga mööduv hetk suurendab tema valet.
Nad pöörasid pikale valgele kõrvalteele, mis kulges eemalt paistva väina poole. Jordan köhatas kurgu puhtaks. „Sa tead, et armastan sind, eks?”
„Tean,” vastas Maia vaikselt ja takistas end väevõimuga ütlemast aitäh. Kui keegi ütles, et armastab sind, siis polnud kombeks tänada. Kombeks oli öelda seda, mida Jordan ilmselgelt ootas…
Tüdruk vaatas aknast välja ja võpatas, tema sünged mõtted katkesid korraks. „Jordan, kas väljas sajab lund?”
„Ei usu.” Aga ometi lendas akende taga ja kogunes tuuleklaasile valgeid helbeid. Jordan jättis auto seisma, keris ühe akna alla ja sirutas avatud peopesa välja, et püüda üht helvest. Noormees tõmbas käe tagasi ning tema nägu muutus süngeks. „See ei ole lumi,” lausus ta. „See on tuhk.”
Maia tundis südames pitsitust, kui Jordan käigu uuesti sisse lükkas; auto sööstis edasi ja võttis kurvi. Otse nende ees, kus pidanuks halli keskpäevase laotuse taustal kuldsena kõrguma