Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
võlvitud sammaskäigud. Õigemini oli olnud. Nüüd oli sellest järel suitsev puidu- ja kivihunnik nagu krematooriumis söestunud luud. Aedade kohal hõljus tihedate pilvedena valget pulbrit ja tuhka; õhk oli lämmatav ja pani Maial kurgu kipitama ning ta tõstis käe kaitseks näo ette.
Jordani pruunid juuksed olid juba tihedalt täis tuhka otsekui lumehelbeid. Ta vaatas ringi, segaduses ja jahmunud. „Ma ei…”
Maia nägi midagi silmanurgast; suitsu sees vilksatas miski. Ta haaras Jordanil varrukast kinni. „Vaata, seal on keegi…”
Jordan hakkas jooksma sinnapoole, kus suitses Praetorite maja ahervare. Maia järgnes talle, aga aeglustas õuduses sammu, vaadates maast turritavatele majajäänustele: seinad, mis olid kunagi kandnud katust, aknad, mis olid puruks paiskunud või sulanud, siin-seal midagi valget – tellised või luud…
Eespool jooksnud Jordan jäi seisma. Maia astus edasi ning jäi seisma poisi kõrval. Tuhk kleepus kingade külge, tahm tungis paelte vahele. Tema ja Jordan seisid peakorpuses, mille ümbert teised hooned olid maani maha põlenud. Taamal, üsna lähedal sinetas vesi. Tuli polnud edasi levinud, kuid siingi oli söestunud lehti ja lendlevat tuhka… ning pügatud hekiridade vahel lamasid surnukehad.
Kenasti hooldatud teeradadel vedelesid libahundid – igas vanuses, kuid enamasti noored –, nende laipu oli hakanud aeglaselt katma tuhakiht, nagu mattuksid nad tuiskavasse lumme.
Libahundid hoidsid loomusunniliselt üksteise ligi, koondusid karjadesse, et ammutada üksteiselt tuge. Näha koos nii paljusid surnud lükantroope oli südantlõhestavalt valus, otsekui oleks maailma kangasse käristatud auk. Maiale meenusid Kiplingi sõnad, mida ta oli näinud Praetorite maja seinal. Sest Hundita ei oleks Karja; Hunt Karjata abitu näib.
Jordan laskis pilgul ringi käia; poisi huuled liikusid, kui ta loetles surnute nimesid: Andrea, Teal, Amon, Kurosh, Mara. Korraga nägi Maia veepiiril midagi vilksatamas – surnukeha, pooleldi vee alla vajunud. Ta pistis jooksu, Jordan tihedalt kannul. Külg ees, libistas tüdruk end läbi tuha alla, sinna, kus rohi läks üle liivaks, ja viskus laiba kõrvale põlvili.
See oli praetor Scott; tema laip hulpis vees, nägu allapoole, hallblondid juuksed läbi ligunenud, vesi ümberringi roosakaspunane. Maia kummardus, et pöörata ta ümber, ja oleks äärepealt öökima hakanud. Mehe pärani, surnud silmad jõllitasid taevast, kõri oli laialt läbi lõigatud.
„Maia.” Neiu tundis, kuidas tema seljale langes kellegi… Jordani käsi. „Ära…”
Lause jäi lõpetamata, poiss ahmis õhku ja Maia pöördus kanna pealt ning õudustunne, mis teda valdas, oli nii ääretu, et tal kiskus silme ees mustaks. Tema taga seisis Jordan, käsi välja sirutatud, näol tohutu hämming.
Noormehe rinnust ulatus välja mõõgatera, millele oli pressitud mustadest tähekestest muster. See nägi välja tohutult veider; tundus, justkui oleks keegi selle sinna kleepinud või nagu oleks see mingi isevärki teatrirekvisiit.
Mõõgatera ümber hakkas laienema ümmargune verine laik, mis kattis poisi jaki rinnaesise. Tõmmanud veel korra korisedes hinge, vajus Jordan põlvili; mõõk tõmbus kehast tagasi ning poiss varises maha, tuues nähtavale selle, kes seisis tema selja taga.
Noormees, kes hoidis käes suurt hõbemusta mõõka, seisis ja vaatas põlvitava Jordani kohale kummardunud Maiat. Mõõga käepide oli verest libe; tõtt-öelda oli seisja üleni verega koos – see kattis teda heledatest juustest saabasteni välja, just nagu oleks ta äsja seisnud punast värvi pritsiva puhuri ees. Tema nägu oli laial irvel.
„Maia Roberts ja Jordan Kyle,” lausus ta. „Teist olen ma palju kuulnud.”
Maia langes põlvili ja just sel hetkel varises Jordan külitsi kokku. Neiu püüdis ta kinni ja tõmbas endale sülle. Kogu tema keha oli õudusest nii kangestunud, nagu lebaks ta väina jäises põhjas. Jordan vappus tema süles; Maia põimis käed talle ümber ja vaatas, kuidas poisi suunurkadest hakkab voolama verd.
Tüdruk tõstis pilgu tollele, kes seisis tema kohal. Ühel peadpööritaval hetkel tundus talle, et see on tema hirmuunenäost väljaastunud vend Daniel. Noormees oli sama ilus kui Daniel, ehkki muus mõttes olid nad nii erinevad kui üldse võimalik. Danielil oli nagu Maialgi olnud pruun nahk, aga see poiss siin oli otsekui jääst nikerdatud. Valge nahk, teravad kahvatud põsenukid, otsmikule langevad soolvalged juuksesalgud. Tema silmad olid mustad nagu hail – lamedad ja külmad.
„Sebastian,” lausus tüdruk. „Sa oled Valentine’i poeg.”
„Maia,” sosistas Jordan. Neiu käed olid tema rinnal üleni verised. Verest oli läbi ligunenud ka poisi särk ja liiv oli nende all samuti kleepuvast punasest vedelikust klompis. „Ära jää siia… põgene…”
„Kuss.” Maia suudles poisi põske. „Kõik läheb hästi.”
„Ei lähe,” vastas Sebastian tüdinult. „Ta sureb.”
Maia pea nõksatas püsti. „Pea suu,” sisistas ta. „Pea suu, sa… sa koletis…”
Noormees tegi kiire randmeliigutuse – Maia polnud iial näinud kedagi nii kiiresti liikumas, kui siis ehk Jace’i – ja kohe oligi mõõgatera tema kõril. „Jää vait, allilmlane,” ütles ta. „Vaata kui palju surnuid su ümber lamab. Kas arvad, et kõhkleksin tapmast veel üht?”
Maia neelatas, kuid ei tõmbunud eemale. „Mis värk on? Arvasin, et sõdid varjuküttidega.”
„See on üsna pikk jutt,” venitas Sebastian. „Piisab kui öelda, et Londoni Instituut on tüütult hästi kaitstud ja selle eest tuli maksta Praetoril. Ma lihtsalt pidin täna kedagi tapma. Hommikul ärgates ei teadnud ma veel, keda nimelt. Hommikud on nii mõnusad. Need kätkevad nii palju võimalusi.”
„Praetoritel pole Londoni Instituudiga mingit pistmist…”
„Oi, selles sa küll eksid. Nende sidemed ulatuvad aastate taha. Aga see pole tähtis. Sul oli õigus: ma sõdin tõesti nefilimidega ning see tähendab, et olen sõjajalal ka nende liitlastega. See,” ta viipas vaba käega tahapoole, kus suitsesid varemed, „on minu sõnum. Ja sina toimetad selle kohale.”
Maia valmistus pead raputama, aga tundis, kuidas miski tema kätt pigistab – need olid Jordani sõrmed. Tüdruk langetas pilgu. Jordan oli luukahvatu, tema pilk oli kiindunud Maia silmadesse. Neiu nägi nendes sõnatut palvet. Tee, nagu ta ütleb.
„Mis sõnum see on?” sosistas Maia.
„Et nad tuletaksid meelde, mida on kirjutanud Shakespeare,” ütles Sebastian. „„Ma ei rahune, ei peatu enne, kui on kas surm mu silmad sulgenud või saatus mõõtnud välja kättemaksu!””8 Ta pilgutas ja ripsmed riivasid korraks verist põske. „Anna kõigile allilmlastele edasi,” ütles ta. „Ma ihkan kätte maksta ega peatu enne, kui see on mul õnnestunud. Nõnda vabanen kõigist, kes on asunud varjuküttide poolele. Mul ei ole teiesugustega mingit kana kitkuda, kuni te ei liitu selles sõjas nefilimidega. Need, kes seda teevad, langevad minu ja mu sõjaväe mõõga all, kuni viimnegi neist on maamunalt hävitatud.” Sebastian langetas mõõgateraviku, nii et see libises mööda Maia särgi nööpe alla, nagu kavatseks poiss tal riided seljast lõigata. Ikka veel irvitades tõmbas ta lõpuks mõõga tagasi. „Kas suudad selle meelde jätta, hundiplika?”
„Ma…”
„Muidugi suudad,” ütles poiss ja langetas pilgu Jordani kehale, mis lebas nüüd liikumatult tüdruku käte vahel. „Su peika on muide surnud,” lisas Sebastian. Torganud mõõga vööl rippuvasse tuppe, marssis ta eemale, keerutades minnes saabastega üles tuhapilvi.
Sellest kui Magnus viimati, keeluajal Hunters Mooni kõrtsis käis, oli möödas palju aastaid; toona oli see olnud salaurgas – koht, kuhu vaikselt kogunesid maapealsed, et juua end pildituks. Millalgi 1940. aastatel vahetas koht omanikku, läks allilmlaste valdusse ning oli sellest ajast peale teenindanudki nimetatud klientuuri – peamiselt libahunte.
Armetu oli kohake olnud toona ning armetu oli see ka nüüd oma põrandaga, mida kattis
William Shakespeare, „Kuningas Henry VI”, III, tlk Georg Meri.