Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
aga ta on endiselt vabaduses. Hetkel otsitakse teda ainult politseinik Gunnar Anderssoni tapmise pärast, aga ma arvan, et me peaksime ta tagaotsitavaks kuulutama ka kolmes Stockholmi mõrvas kahtlustatavana. Võib-olla võiksid sa pressikonverentsi korraldada.”
Bublanski mainis pressikonverentsi puhtast kiusust. Ta teadis, et Ekström vihkab pressikonverentse.
„Ma arvan, et sellega me praegu veel ootame,” vastas Ekström kiiresti.
Bublanski varjas hoolega oma naeratust.
„Esmajoones on see ju ikkagi Göteborgi politsei asi,” täpsustas Ekström.
„Nojah, Sonja Modig ja Jerker Holmberg on praegu Göteborgis ning on seal koostööd alustanud…”
„Pressikonverentsiga ootame, kuni meil on rohkem infot,” katkestas Ekström teraval toonil. „Ma tahan teada, kui kindel sa ikkagi oled, et Niedermann on tõepoolest Stockholmi mõrvadega seotud.”
„Politseinikuna olen ma selles veendunud. Tõendamise osas on kehvemad lood. Meil pole tunnistajaid ja tehniline tõestus pole samuti hea. Svavelsjö MC tegelased Magge Lundin ja Sonny Nieminen keelduvad rääkimast ja teevad näo, et nad pole Niedermannist kunagi kuulnudki. Politseinik Gunnar Anderssoni tapmise eest läheb ta aga kindlasti kinni.”
„Just nimelt,” ütles Ekström. „Hetkel on huvipakkuvaks teemaks politseiniku tapmine. Aga ütle… kas miski viitab sellele, et Salander oli mõrvadega siiski mingil viisil seotud? Kas on mõeldav, et tema ja Niedermann on need koos toime pannud?”
„Ma kahtlen selles. Ja sinu asemel ma seda teooriat avalikult ei levitaks.”
„Aga mis tal siis ikkagi selle looga tegemist on?”
„See on äärmiselt keeruline lugu. Nagu Mikael Blomkvist algusest peale rääkis, on põhitegelaseks Zala-nimeline tüüp… Aleksander Zalatšenko.”
Mikael Blomkvisti nime kuuldes võpatas prokurör Ekström silmanähtavalt.
„Zala on külma sõja ajal ära hüpanud ja ilma igasuguse südametunnistuseta Vene palgamõrtsukas,” jätkas Bublanski. „Ta tuli siia 1970ndatel ja Lisbeth Salander on ta tütar. Meest on oma tiiva all hoidnud kaitsepolitsei, kes tema kuriteod kinni mätsis. Üks kapo politseinik kandis hoolt ka selle eest, et Lisbeth Salander pandi 13-aastaselt lastepsühhi kinni, kui ta ähvardas Zalatšenko saladuse paljastada.”
„Saad ju aru, et see kõik on veidi raskesti usutav. Vaevalt me selle looga avalikkuse ette saame minna. Kui ma õigesti mõistan, siis on kõik Zalatšenkoga seotu salastatud.”
„Sellest hoolimata on kõik tõsi. Mul on dokumendid olemas.”
„Kas ma saan neid näha?”
Bublanski lükkas kausta 1991. aasta politseijuurdluse materjalidega üle laua prokuröri ette. Ekström silmitses mõtlikult kaanel olevat salajase dokumendi templit ja toimikunumbrit, mille ta otsekohe kapo sümboolikana ära tundis. Ta lehitses ligi sajaleheküljelise paberipataka kiiresti läbi ja luges mõnda juhuslikku lõiku. Lõpuks lükkas ta paberid kõrvale.
„Asja tuleb veidi summutada, et olukord täiesti käest ära ei läheks. Lisbeth Salander pandi hullumajja kinni niisiis sellepärast, et ta üritas tappa oma isa… seda Zalatšenkot. Ja nüüd on ta isale kirvega pähe löönud. See tuleb igal juhul tapmiskatseks kvalifitseerida. Ja ta tuleb vahi alla võtta ka Magge Lundini tulistamise eest Stallarholmenil.”
„Sa võid vahi alla võtta, keda tahad, aga mina tegutseksin sinu asemel ettevaatlikult.”
„Tõuseb ju kohutav skandaal, kui kogu kapo-lugu pinnale ujub.”
Bublanski kehitas õlgu. Tema ametijuhend nägi ette kuritegude uurimist, mitte skandaalidega toimetulemist.
„See kapo lurjus, Gunnar Björck. Mida me tema rollist teame?”
„Ta on üks põhitegelasi. Diski prolapsi pärast haiguslehel ja elab hetkel Smådalaröl.”
„Hästi. Kapo koha pealt oleme esialgu vait. Praegu on tegemist politseiniku tapmise ja mitte millegi muuga. Meie ülesandeks ei ole segadust veelgi suuremaks ajada.”
„Seda on vist raske maha vaikida.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Ma saatsin Curt Svenssoni Björcki ülekuulamisele tooma.” Bublanski vaatas kella. „Ta on vist just praegu seal.”
„Mida?”
„Tegelikult kavatsesin ma iseendale Smådalaröle sõitmise lõbu lubada, aga politseiniku mõrv tuli vahele.”
„Ma ei ole andnud mingit luba Björcki vahi alla võtmiseks!”
„Seda küll. Aga see polegi vahistamine. Ma toon ta ülekuulamisele.”
„See ei meeldi mulle.”
Bublanski kummardus peaaegu usaldusliku ilmega veidi ettepoole.
„Richard… Asi on nii. Lisbeth Salander jäi juba lapsena õigussüsteemi hammasrataste vahele. Ma ei kavatse lasta sellel edasi kesta. Sa võid mind juurdluse juhi koha pealt maha võtta, aga sel juhul olen ma sunnitud kogu asja kohta üsna terava ettekande kirjutama.”
Richard Ekström oli sellise näoga, nagu ta oleks midagi haput alla neelanud.
GUNNAR BJÖRCK, HAIGUSLEHEL olev kaitsepolitsei välismaalaste osakonna juhataja asetäitja avas Smådalarö suvila ukse ja silmitses väljas seisvat tugeva kehaehituse ja blondi siilipeaga nahkjopes meest.
„Ma otsin Gunnar Björcki.”
„See olen mina.”
„Curt Svensson, lääni kriminaalpolitseist.”
Mees näitas ametitõendit.
„Jah?”
„Teil palutakse minuga Kungsholmenile politseimajja kaasa tulla, et vestelda Lisbeth Salanderi juhtumist.”
„Ee… siin peab mingi eksitus olema.”
„Mingit eksitust ei ole,” vastas Curt Svensson.
„Te ei mõista. Ma olen samuti politseinik. Ma arvan, et te peaksite asja oma ülemusega arutama.”
„Minu ülemus tahabki teiega rääkida.”
„Ma pean helistama ja …”
„Te võite helistada Kungsholmenilt.”
Ootamatult Gunnar Björck alistus.
See oli niisiis juhtunud. Ma olen sisse mässitud. Kuradi neetud Blomkvist. Neetud Salander.
„Kas ma olen vahistatud?” küsis ta.
„Hetkel mitte. Aga kui soovite, siis küllap me võime ka selle korraldada.”
„Ei… ei, muidugi ma tulen kaasa. Loomulikult tahan ma oma kolleege aidata.”
„Hästi,” ütles Curt Svensson ja astus sisse. Ta pidas Gunnar Björcki valvsalt silmas, kuni too üleriided tõi ja kohvimasina välja lülitas
KELL ÜKSTEIST HOMMIKUL meenus Mikael Blomkvistile Gosseberga sissesõidutee otsa küüni taha pargitud rendiauto, aga ta oli nii väsinud, et ei suutnud sõita seda ära tooma, veel vähem oleks ta olnud võimeline autot pikemat aega turvaliselt juhtima. Ta küsis kriminaalinspektor Marcus Erlanderilt nõu ja viimane korraldas asjad lahkesti nii, et üks Gossebergas olnud Göteborgi kriminalist tõi auto linna.
„Olgu see kompensatsiooniks selle eest, kuidas sind täna öösel koheldi.”
Mikael noogutas ja sõitis taksoga Avenüü lähedale Lorensbergsgatani City Hotelli. Ta võttis 800 krooni eest ööpäevaks üheinimesetoa, läks kohe oma tuppa ja võttis riidest lahti. Ta istus paljalt voodile, võttis jope põuetaskust Lisbeth Salanderi Tungsten T3 ja kaalus seda käes. Ta oli ikka veel imestunud, et komissar Thomas Paulsson polnud teda läbi otsides arvutit ära võtnud, kuid arvatavasti oli Paulsson eeldanud, et pihuarvuti kuulus Mikaelile, ja tegelikult polnud teda ju arestimajja viidud ega läbi otsitud. Ta mõtles natuke aega ja pani selle