Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
koosolekutel. Toimetuse igapäevatöössse ma loomulikult enam sekkuda ei saa – see tekitaks huvide konflikti.”
Christer Malm noogutas mõtlikult.
„Teiseks: ametlikult lahkun kolmekümnendal aprillil. Aga täna on praktiliselt minu viimane tööpäev. Järgmisel nädalal sõidan ma ära, nagu te juba teate, ja seda olen ma kaua plaaninud. Ma olen otsustanud, et pärast seda ma mõneks järelejäänud päevaks enam tagasi ei tule.”
Ta jäi hetkeks vait.
„Järgmine number on arvutis, valmis. Seal on veel ainult mõned pisiasjad teha. See jääb minu viimaseks numbriks. Siis peab uus peatoimetaja töö üle võtma. Ma teen oma kirjutuslaua täna õhtul tühjaks.”
Ruumis võttis maad raske vaikus.
„Seda, kes minu järel uueks peatoimetajaks saab, peab arutama ja otsustama juhatus. Aga see tuleb läbi rääkida ka ülejäänud toimetuse töötajatega.”
„Mikael,” ütles Christer Malm.
„Ei, mitte mingil juhul Mikael! Ta on viimane, kelle te võiksite peatoimetajaks valida. Vastutavaks väljaandjaks sobib ta nagu rusikas silmaauku ja ta on superosav mis tahes võimatuna näivaid teemasid uurima ja kirjutama. Peatoimetajana hakkab ta tööd pidurdama. See peab olema keegi, kes gaasi annab. Lisaks on Mikaelil komme omaenda teemadesse süveneda ja vahel nädalate kaupa eemal olla. Sündmuste keskmes on ta parim, aga rutiinses töös uskumatult kehv. Te kõik teate seda.”
Christer Malm noogutas.
„Millennium ongi sellepärast nii hästi toiminud, et sina ja Mikael olete teineteist tasakaalustanud.”
„Kuid mitte ainult sellepärast. Te ju mäletate, kuidas Mikael istus Hedestadis ja mossitas peaaegu terve aasta. Siis toimis Millennium ilma temata, täpselt nagu nüüd peab ajakiri toimima ilma minuta.”
„Nojah. Mis sa mõelnud oled?”
„Minu valik oleks, et peatoimetaja töö võtad üle sina, Christer…”
„Ei tule kõne allagi!” Christer Malm vehkis tõrjuvalt mõlema käega.
„… aga kuna ma tean, et sa keeldud, siis pakun teist lahendust. Malin. Alates tänasest oled sina peatoimetaja kohusetäitja.”
„Mina?!” küsis Malin.
„Just nimelt sina. Sa oled olnud ülihea toimetuse sekretär.”
„Aga ma…”
„Tee proovi. Ma kraamin oma kirjutuslaua täna tühjaks. Esmaspäeva hommikul saad sisse kolida. Mainumber on peaaegu valmis – selles osas on suur töö ära tehtud. Juunis tuleb topeltnumber ja siis oleme kuu aega vabad. Kui süsteem ei toimi, peab juhatus augustis kellegi teise leidma. Henry, sina saad nüüdsest täiskoha ja oled Malini asemel toimetuse sekretär. Peale selle tuleb meil veel ka üks uus inimene tööle võtta. Aga see on juba teie ja juhatuse valik.”
Ta vaikis hetkeks ja silmitses koosolijaid mõtlikult.
„Üks asi veel. Ma lähen tööle teise ajalehte. SMP ja Millennium ei ole sisuliselt muidugi konkurendid, kuid see tähendab siiski, et ma ei taha järgmisest numbrist teada mitte midagi rohkem, kui ma praeguseks tean. Kõik sellised küsimused lahendate alates nüüdsest Maliniga.”
„Mis me selle Salanderi-looga teeme?” küsis Henry Cortez.
„Räägi Mikaeliga. Ma tean Salanderi-lugu, aga see jääb minu poolt kalevi alla. SMP-sse see ei jõua.”
Erika tundis äkki tohutut kergendust.
„See on kõik,” lõpetas ta koosoleku, tõusis ja läks sõnagi lisamata oma tuppa tagasi.
Millenniumi toimetus jäi vaikides istuma. Alles tund hiljem koputas Malin Eriksson Erika toa uksele.
„Halloo!”
„Jah?” küsis Erika.
„Töötajad tahavad midagi öelda.”
„Mida?”
„Tule välja!”
Erika tõusis ja läks ukse juurde. Laud oli kaetud, seal oli tort ja kohvikann.
„Ma mõtlesin, et millalgi edaspidi korraldame sündmuse tähistamiseks korraliku peo,” ütles Christer Malm. „Aga esialgu pead leppima kohvi ja tordiga.”
Erika Berger naeratas esimest korda terve päeva jooksul.
3. peatükk
ALEKSANDER ZALATŠENKO OLI kaheksa tundi ärkvel olnud, kui Sonja Modig ja Marcus Erlander teda õhtul kella seitsme ajal haiglasse külastama tulid. Talle oli tehtud ulatuslik operatsioon, mille käigus pandi tagasi suur tükk põsesarnaluud ja fikseeriti see titaankruvidega. Pea oli nii sidemesse mässitud, et näha oli ainult vasak silm. Arsti selgituse kohaselt oli kirvelöök purustanud sarnaluu ja vigastanud otsmikuluud, lõiganud näo paremalt poolelt lahti suure tüki liha ning riivanud silmakoobast. Vigastused tekitasid mehele suuri valusid. Zalatšenko sai tugevatoimelist valuvaigistit, kuid ta mõistus oli suhteliselt selge ja ta suutis rääkida. Politsei ei tohtinud teda siiski kaua väsitada.
„Tere õhtust, härra Zalatšenko,” sõnas Sonja Modig. Ta tutvustas ennast ja kolleeg Erlanderit.
„Minu nimi on Karl Axel Bodin,” vastas Zalatšenko läbi kokkupressitud hammaste vaevaliselt. Tema hääl oli rahulik.
„Ma tean, kes te olete. Lugesin kaitsepolitseis teie elulugu.”
See polnud päris tõsi, kuna kapo polnud veel välja andnud ühtegi Zalatšenkot puudutavat paberit.
„See oli kaua aega tagasi,” ütles Zalatšenko. „Nüüd olen ma Karl Axel Bodin.”
„Kuidas te ennast tunnete?” jätkas Modig. „Kas olete võimeline meiega vestlema?”
„Ma tahan kuriteo kohta avalduse teha. Minu tütar püüdis mind tappa.”
„Me teame seda. Asja hakatakse varsti uurima,” vastas Erlander. „Aga hetkel on meil vaja rääkida pakilisematest asjadest.”
„Mis võib tapmiskatsest veel pakilisem olla?”
„Me soovime teid küsitleda kolme Stockholmis toimunud tapmise, vähemalt kolme Nykvarnis toimunud tapmise ja inimröövi asjus.”
„Sellest ei tea ma midagi. Kes on tapetud?”
„Härra Bodin, meil on mõjuv põhjus kahtlustada, et nendes on süüdi teie kompanjon, 37-aastane Ronald Niedermann,” ütles Erlander. „Lisaks tappis Niedermann täna öösel ka ühe Trollhättani politseiniku.”
Sonja Modig oli veidi üllatunud, et Erlander kasutas Zalatšenkole järele andes Bodini nime. Zalatšenko pööras veidi pead, et Erlanderit näha. Tema hääl leebus veidi.
„Sellest on… kahju. Ma ei tea, millega Niedermann tegeleb. Mina ei ole ühtegi politseinikku tapnud. Mind ennast üritati täna öösel tappa.”
„Ronald Niedermann on praegusel hetkel tagaotsitav. On teil aimu, kuhu ta võiks ennast peita?”
„Ma ei tea, mis ringkondades ta liigub. Ma…” Zalatšenko kõhkles mõne sekundi. Tema hääl muutus usalduslikuks. „Ma pean tunnistama… jäägu see meie vahele… et ma olen Niedermanni pärast mõnikord mures.”
Erlander kummardus veidi ettepoole.
„Mida te sellega silmas peate?”
„Ma olen avastanud, et ta võib vägivaldne olla. Tegelikult ma kardan teda.”
„Kas Niedermann on teie suhtes ähvardavalt käitunud?” küsis Erlander.
„On küll. Ma olen vana mees. Ma ei suuda ennast kaitsta.”
„Kas te võiksite selgitada oma suhteid Niedermanniga?”
„Ma olen invaliid.” Zalatšenko viitas oma jala suunas. „See pole esimene kord, kui mu tütar mind tappa