Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
noogutas.
„Mu kolleeg jääb veel üheks päevaks siia.”
„Kas sa oled Lisbeth Salanderi seisundist midagi kuulnud? Ma olen sellest saadik ainult maganud, kui me viimati kohtusime.”
„Ta ärkas alles eile õhtul. Aga arstid arvavad, et ta jääb ellu ja paraneb. Tal on uskumatult vedanud.”
Mikael noogutas. Talle jõudis järsku kohale, et ta polnud Lisbethi pärast muretsenudki. Ta lihtsalt eeldas, et tüdruk jääb ellu. Mingi muu võimalus ei tulnud kõne allagi.
„Kas veel on midagi huvitavat juhtunud?” küsis ta.
Sonja Modig vaatas talle kõhklevalt otsa. Ta mõtles, mida ja kui palju võiks rääkida ajakirjanikule, kes teadis kogu loost ju tegelikult rohkemgi kui tema ise. Teisalt oli ta ju ise mehe lauda istunud ja umbes sada reporterit olid arvatavasti juba niigi välja uurinud, mis politseimajas toimub.
„Ma ei taha, et sa mind tsiteeriksid,” ütles ta.
„Ma küsin ainult isiklikust huvist.”
Naine noogutas ja seletas, et politsei otsis Ronald Niedermanni terves riigis ning eriti Malmö piirkonnas.
„Ja Zalatšenko? Kas te olete ta üle kuulanud?”
„Jah, me kuulasime ta üle.”
„Ja edasi?”
„Ma ei saa sellest rääkida.”
„Ole nüüd ikka, Sonja! Ma saan teie jutuajamise sisu nagunii täpselt teada umbes tund aega pärast seda, kui olen Stockholmis toimetusse jõudnud. Ja ma ei pane kirja ühtegi sõna sellest, mida sa mulle räägid.”
Naine kõhkles tükk aega, enne kui mehele uuesti otsa vaatas.
„Ta esitas avalduse Lisbeth Salanderi vastu, kes olevat üritanud teda tappa. Tüdruk võidakse raskete kehavigastuste tekitamise või tapmiskatse eest vahi alla võtta.”
„Ja suure tõenäosusega kasutab ta süüdistuse tõrjumiseks hädakaitse argumenti.”
„Ma loodan küll,” ütles Sonja Modig.
Mikael silmitses teda teraselt.
„See ei olnud nagu politseiniku vastus,” sõnas ta aeglaselt.
„Bodin… Zalatšenko on libe nagu angerjas ja tal on igale küsimusele vastus valmis. Ma olen täiesti veendunud, et asjad on enam-vähem täpselt nii, nagu sa meile eile rääkisid. See tähendab, et Salander on alates kaheteistkümnendast eluaastast järjekindla seaduserikkumise ohver olnud.”
Mikael noogutas.
„Selle loo ma avaldangi,” ütles ta.
„See lugu saab teatud ringkondades väga ebapopulaarne olema.”
Ta kõhkles veel hetke. Mikael ootas.
„Ma rääkisin pool tundi tagasi Bublanskiga. Ta ei seletanud küll midagi täpsemalt, kuid paistab, et Salanderit sinu sõprade mõrvades süüdistav eeluurimine on päevakorrast maas. Peatähelepanu on nüüd suunatud Niedermannile.”
„Mis tähendab, et…”
Ta jättis küsimuse õhku. Sonja Modig kehitas õlgu.
„Kes Salanderi-asja uurimist juhtima hakkab?”
„Ma ei tea. Gossebergas toimunu jääb ilmselt Göteborgi politsei uurida. Aga ma oletan, et Stockholmis tehakse kellelegi ülesandeks kogu süüdistuse esitamiseks vajalik materjal kokku panna.”
„Saan aru. Kas veame kihla, et uurimine antakse üle kapole?”
Naine raputas pead.
Veidi enne Alingsåsi kummardus Mikael tema poole.
„Sonja… Ma usun, et sa mõistad, mis suunas see kõik kaldub. Kui Zalatšenko-lugu välja tuleb, tekib sellest mastaapne skandaal. Kapo-aktivistid on Salanderi hullumajas hoidmiseks teinud koostööd psühhiaatriga. Ainus, mida nad teha saavad, on raiuda nagu rauda, et Lisbeth Salander on tõesti vaimuhaige ja sundravile paigutamine 1991. aastal oli seega põhjendatud.”
Sonja Modig noogutas.
„Ma teen kõik, et selliste plaanide elluviimist takistada. Lisbeth Salander on täpselt sama arukas nagu sina või mina. Omapärane – seda küll –, kuid tema vaimseid võimeid ei saa kuidagi kahtluse alla seada.”
Sonja Modig noogutas uuesti. Mikael tegi pausi, et öeldu paremini kohale jõuaks.
„Mul oleks vaja uurijate seast kedagi, keda ma saan usaldada,” ütles ta.
Naine vaatas talle silma.
„Mina ei ole kompetentne otsustama, kas Lisbeth Salander on psüühiliselt haige või mitte,” vastas ta.
„Ei, aga sa oled kompetentne otsustama, kas tema suhtes on käitutud seadusevastaselt.”
„Kuhu sa tüürid?”
„Ma ei ütle, et sa peaksid oma kolleegide peale keelt kandma, aga ma tahan, et sa teatad mulle, kui avastad, et Lisbeth võib uue seaduserikkumise ohvriks langeda.”
Sonja Modig istus vaikides.
„Ma ei taha, et sa avaldaksid mulle uurimise tehnilisi detaile või midagi sellist. Kasuta oma kainet mõistust. Aga mul on vaja teada, mis toimub Lisbeth Salanderi süüasjas.”
„See annaks küllaga alust mind töölt lahti lasta!”
„Minu jaoks oled sa allikas. Ma ei maini iialgi kuskil sinu nime ega jäta sind muudmoodi plindrisse.”
Ta võttis märkmiku ja kirjutas sinna ühe meiliaadressi.
„See on anonüümne hotmaili aadress. Kui tahad mulle midagi teatada, siis saad seda kasutada. Aga sa ei tohiks saata meili oma tavaliselt, avalikult aadressilt. Sa peaksid omale hotmaili ajutise konto tegema.”
Naine võttis paberilehe vastu ja pani selle jaki põuetaskusse. Ta ei lubanud midagi.
KRIMINAALINSPEKTOR MARCUS ERLANDER ärkas laupäeva hommikul kell seitse telefonihelina peale. Ta kuulis telekat mängimas ja tundis kohvilõhna – köögis oli naine hommikuste toimetustega ametis. Erlander oli oma Mölndalis asuvasse koju jõudnud alles kell üks öösel ja umbes viis tundi maganud. Enne seda oli ta peaaegu kakskümmend kaks tundi üleval olnud. Kui ta käe telefoni järele sirutas, polnud ta niisiis veel kaugeltki välja maganud.
„Mårtensson, jälituse öisest vahetusest. Oled sa juba ärganud?”
„Ei,” vastas Erlander. „Ma pole veel õieti magamagi jäänud. Mis juhtus?”
„Uudiseid. Anita Kaspersson leiti üles.”
„Kus?”
„Boråsist lõunas, otse Seglora piiril.”
Erlander kujutas endale vaimusilmas maakaarti ette.
„Lõuna pool,” ütles ta. „Ta kasutab väikesi teid. Ta pidi sõitma mööda 180. teed Boråsist mööda ja lõunasse keerama. Kas Malmöle on häire antud?”
„Ja Helsingborgile, Landskronale ning Trelleborgile samuti. Ja Karlskronale. Ma pean silmas ida poole minevaid laevu.”
Erlander tõusis püsti ja hõõrus kukalt.
„Tal on nüüd juba peaaegu ööpäevane edumaa. Ta võib maalt läinud olla. Kuidas Kaspersson leiti?”
„Ta kolkis Segloras maantee ääres ühe maja uksele.”
„Mida?”
„Ta kolkis…”
„Ma kuulsin küll! Sa tahad öelda, et ta on elus?”
„Vabandust. Ma olen väsinud ega väljenda ennast päris täpselt. Anita Kaspersson komberdas Segloras täna öösel kell 3.10 ühe maja juurde, kolkis uksele ja ehmatas seal magava lastega perekonna üles. Ta oli paljajalu, külmunud, käed seljale kinni seotud. Praegu on ta Boråsis haiglas ja tema mees on ka seal.”
„Vaat kus