Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
ei saa?”
Zalatšenko heitis oma ainsa nähtaval oleva silmaga Sonja Modigile pika pilgu.
„Ma olen aru saanud, et Lisbeth Salander viskas kümne aasta eest teie autosse süütepommi,” ütles Sonja Modig. „Kas te võite selgitada, mis teda selleks ajendas?”
„Seda peate mu tütre käest küsima. Ta on vaimuhaige.”
Mehe hääl oli taas vaenulik.
„Ehk et te ei suuda leida mingit põhjendust, miks Lisbeth Salander teid 1991. aastal ründas?”
„Minu tütar on vaimuhaige. Selle kohta on dokumendid.”
Sonja Modig kallutas pea viltu. Ta märkas, et kui tema küsimusi esitas, vastas Zalatšenko tunduvalt agressiivsemalt ja vaenulikumalt. Ta mõistis, et ka Erlander pani seda tähele. Hea küll… Good cop, bad cop. Sonja Modig kõrgendas häält.
„Teie arvates polnud tema käitumine siis kuidagi seotud sellega, et te peksite rängalt tema ema, kes sai selle tagajärjel püsiva ajukahjustuse?”
Zalatšenko silmitses Sonja Modigit rahulikul ilmel.
„See on jama jutt. Tema ema oli libu. Arvatavasti andis talle peksa keegi tema kundedest. Mina juhtusin sealt ainult mööda minema.”
Sonja Modig kergitas kulme.
„Teie olete siis täiesti süütu?”
„Loomulikult!”
„Zalatšenko… Vaatame, kas ma olen teist õigesti aru saanud. Te niisiis eitate, et peksite oma tolleaegset pruuti Agneta Sofia Salanderit, Lisbeth Salanderi ema, kuigi seda uuris teie tookordne kontaktisik kapos Gunnar Björck ja juhtumit on pikalt ja laialt kajastatud salajaseks kuulutatud dokumentides?”
„Mind ei ole kunagi millegi eest süüdi mõistetud. Mulle pole isegi süüdistust esitatud. Pole minu võimuses kontrollida, millest keegi kaitsepolitsei tola oma raportites fantaseerib. Kui ma oleks olnud kahtlustatav, siis oleks nad mind ju vähemalt üle kuulanud.”
Sonja Modig oli sõnatu. Näis, nagu oleks Zalatšenko oma sidemete varjus isegi naeratanud.
„Ma tahan niisiis teha avaldust oma tütre vastu. Ta üritas mind tappa.”
Sonja Modig ohkas.
„Ma hakkan aru saama, miks Lisbeth Salander tunneb vajadust teile kirves pähe lüüa.”
Erlander köhatas.
„Vabandust, härra Bodin… Me peaksime ehk tagasi pöörduma selle juurde, mida te Ronald Niedermanni tegemistest teate?”
SONJA MODIG HELISTAS haiglakoridoris Zalatšenko palati ukse taga kriminaalinspektor Jan Bublanskile.
„Mitte midagi,” ütles ta.
„Mitte midagi?” kordas Bublanski.
„Ta esitas politseile Lisbeth Salanderi vastu avalduse raskete kehavigastuste tekitamise ja tapmiskatse kohta. Ütleb, et Stockholmi mõrvadega pole tal midagi pistmist.”
„Ja kuidas ta seda selgitab, et Lisbeth Salander Gossebergas tema krundil maha maeti?”
„Räägib, et ta oli tõbine olnud ja peaaegu terve päeva maganud. Kui Salanderit Gossebergas tulistati, siis peab see olema Ronald Niedermanni tegu.”
„Hea küll. Mida me teame?”
„Salanderit tulistati 22-kaliibrilisest brauningust. Seetõttu ta ellu jäigi. Me leidsime relva. Zalatšenko tunnistas relva omaks.”
„Ahah. Teiste sõnadega, ta teab, et me leiame relvalt tema sõrmejäljed.”
„Just nimelt. Aga ta ütleb, et nägi relva viimati oma kirjutuslaua sahtlis.”
„Seega on too suurepärane Ronald Niedermann magava Zalatšenko juurest arvatavasti relva võtnud ja Salanderit tulistanud. Suudame me vastupidist tõestada?”
Sonja Modig mõtles enne vastamist mõne sekundi.
„Ta tunneb Rootsi seadusandlust ja politsei töömeetodeid. Ta ei tunnista mitte midagi ja lükkab Niedermanni tanki. Tegelikult ma ei tea, mida me tõestada suudame. Ma palusin Erlanderil Zalatšenko riided tehnilisse ekspertiisi saata ja lasta uurida, kas seal on püssirohu jälgi, aga oletatavasti ta väidab, et tegi relvast paar päeva tagasi harjutuslaske.”
LISBETH SALANDER TUNDIS mandli ja etanooli lõhna. Tundus, nagu oleks tal alkohol suus ja ta püüdis neelata, kuid keel oli tuim ja kange. Ta püüdis silmi avada, aga ei suutnud. Ta kuulis kauguses häält, mis oleks nagu teda kõnetanud, kuid ta ei saanud sõnadest aru. Seejärel kostis hääl juba selgesti.
„Ma arvan, et ta hakkab ärkama.”
Lisbeth tundis, kuidas keegi tema laupa puudutas, ja üritas pealetükkivat kätt eemale lükata. Samal silmapilgul läbistas vasakut õlga terav valu. Ta laskis end lõdvaks.
„Kas sa kuuled mind?”
Mine minema.
„Saad sa silmad lahti teha?”
Mis kuradi idioot siin jaurab?
Lõpuks lõi ta silmad lahti. Algul nägi ta ainult kummalisi valgustäppe, siis ilmus vaatevälja mingi kogu. Ta proovis pilku keskendada, aga kuju kippus laiali valguma. Tunne oli selline nagu mehise pohmelli ajal, ja voodi näis kogu aeg tahapoole kalduvat.
„Ssassja,” ütles ta.
„Mis sa ütlesid?”
„Dioot,” vastas ta.
„Hästi. Saad sa silmad uuesti lahti teha?”
Tüdruk avas uuesti kaheks kitsaks piluks moondunud silmad. Ta nägi võõrast nägu ja jättis meelde selle iga detaili. Blond mees väga siniste silmade ja viltuse kandilise näoga, mõni detsimeeter tema näost kaugemal.
„Tere, minu nimi on Anders Jonasson. Ma olen arst. Sa oled haiglas. Sa olid vigastatud, sind opereeriti ja oled nüüd narkoosist ärkamas. Kas sa tead, mis su nimi on?”
„Pschalandr,” ütles Lisbeth Salander.
„Hästi. Kas sa oleksid hea ja loeksid kümneni?”
„Üks, kaks, neli… ei… kolm, neli, viis, kuus…”
Siis jäi ta uuesti magama.
Doktor Anders Jonasson oli saadud vastusega rahul. Tüdruk oli öelnud oma nime ja numbreid lugema hakanud. See tähendas, et mõttetegevus mingil määral toimis ja patsient ei ärka elava laibana. Ta märkis ärkamise ajaks 21.06 – operatsiooni lõpetamisest oli möödunud umbes 16 tundi. Arst oli enamiku päevast maganud ja õhtul kella seitsme paiku Sahlgrenskasse tagasi sõitnud. Graafiku järgi ei oleks ta pidanud tegelikult tööl olema, aga tal oli vaja paberitööga järje peale saada.
Ning ta polnud suutnud vastu panna kiusatusele intensiivravi osakonnast läbi käia ja vaadata üle patsient, kelle ajus ta hommikul vara oli sorinud.
„Laske tal edasi magada, kuid hoidke tema EKG-l silm peal. Ma kardan, et ajus võib turse või verejooks tekkida. Kui ta kätt proovis liigutada, paistis tal õlas tugev valu olevat. Kui ta ärkab, andke talle kaks milligrammi morfiini tunnis.”
Sahlgrenska haigla peauksest väljudes tundis arst kummalist elevust.
KELL OLI PEAAEGU kaks öösel, kui Lisbeth Salander uuesti ärkas. Ta avas aeglaselt silmad ja nägi laes valguskera. Mitme minuti pärast keeras ta pead ja taipas, et kaela ümber on tugikrae. Pea tuikas ja kui ta end veidi liigutada püüdis, läbistas õlga terav valu. Ta pani silmad uuesti kinni.
Haigla, välgatas peas mõte. Miks ma siin olen?
Ta oli kohutavalt väsinud.
Algul oli raske mõtteid koguda. Siis hakkasid meenuma üksikud mälupildid.
Mõneks sekundiks haaras teda paanika, kui silme ette kerkis pilt sellest, kuidas ta ennast hauast välja kaevab. Siis pigistas ta hambad kõvasti kokku ja keskendus hingamisele.
Ta tõdes,