Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
tühi ja pistis juhtme seina. Mikael helistas oma õele, advokaat Annika Gianninile.
„Tere, õeraas!”
„Mis sul tänaöise politseinikulooga pistmist on?” küsis õde pikema sissejuhatuseta.
Mikael selgitas juhtunut lühidalt.
„Okei. Salander on siis intensiivis.”
„Jah. Me ei tea, kui tõsised ta vigastused on, enne kui ta üles ärkab, aga tal läheb advokaati vaja.”
Annika Giannini mõtles natuke.
„Arvad sa, et ta tahab mind?”
„Arvatavasti ei taha ta üldse mingit advokaati. Ta pole selline tüüp, kes teistelt abi paluks.”
„Mulle tundub, et tal oleks vaja kriminaalasjadega tegelevat advokaati. Las ma vaatan neid dokumente, mis sul on.”
„Räägi Erika Bergeriga ja palu tema käest koopiad.”
Kohe pärast Annika Gianniniga kõne lõpetamist helistas Mikael Erika Bergerile. Mobiil ei vastanud ja selle asemel valis ta Millenniumi toimetuse telefoninumbri. Vastas Henry Cortez.
„Erika on kuskil väljas,” ütles Henry.
Mikael seletas lühidalt, mis oli juhtunud, ja palus Henry Cortezil Millenniumi peatoimetajale kogu informatsioon ette kanda.
„Okei. Mida meie tegema peaksime?” küsis Henry.
„Täna mitte midagi,” vastas Mikael. „Ma pean magama. Kui välk sisse ei löö, siis tulen ma homme Stockholmi. Millennium avaldab järgmises numbris loo oma vaatenurga alt, ja sinna on peaaegu terve kuu aega.”
Ta lõpetas kõne, puges voodisse ja jäi poole minutiga magama.
LÄÄNI POLITSEIÜLEMA ASETÄITJA Monica Spångberg koputas pliiatsiga vastu oma mineraalvee klaasi äärt ja palus vaikust. Kümme inimest istus tema kabinetis politseimajas nõupidamislaua ümber. Kolm naist ja seitse meest. Kohal olid isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna juhataja ja tema asetäitja, kolm inspektorit, nende seas ka Marcus Erlander, ning Göteborgi politsei pressiesindaja. Koosolekule oli kutsutud ka eeluurimise juht Agneta Jervas prokuratuurist ning inspektorid Sonja Modig ja Jerker Holmberg Stockholmi politseist. Viimatinimetatud olid kohale kutsutud koostöötahte väljendusena ja võib-olla ka selleks, et näidata, kuidas korralikku juurdlust läbi tuleb viia.
Sageli ainsa naisena meeste seltskonnas viibiva Spångbergi kohta räägiti, et ta raiskab asjata aega formaalsuste ja viisakusfraaside peale. Ta selgitas, et lääni politseiülem oli Madridis Europoli konverentsil tööreisil, mille ta katkestas politseiniku tapmise uudist kuuldes, kuid jõuab tagasi alles hilisõhtul. Kohe seejärel pöördus Spångberg isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna juhataja Anders Pehrzoni poole ja palus tal olukorrast kokkuvõte teha.
„Nüüdseks on kolleeg Gunnar Anderssoni tapmisest Nossebro teel möödunud üle kümne tunni. Tapja nimi on meil teada – Ronald Niedermann –, kuid pilti meil veel ei ole.”
„Stockholmis on meil temast paarkümmend aastat tagasi tehtud pilt. Saime selle Paolo Roberto käest, kuid kahjuks on see peaaegu kasutu,” ütles Jerker Holmberg.
„Selge. Tema poolt ärandatud politseiauto leiti, nagu juba teada, täna hommikul Alingsåsist. See oli jäetud umbes 350 meetri kaugusele raudteejaamast, ühele kõrvaltänavale. Hommiku jooksul pole selles piirkonnas tehtud ühtegi avaldust autovarguse kohta.”
„Jälitustegevus?”
„Oleme jälginud Stockholmi ja Malmösse saabuvaid ronge. Välja on antud üleriigiline tagaotsimiskuulutus ning Norra ja Taani politseid on informeeritud. Hetkel tegeleb otseselt uurimisega umbes kolmkümmend politseinikku ja loomulikult hoiavad ka kõik ülejäänud silmad lahti.”
„Kas mingeid jälgi on?”
„Ei, veel mitte. Aga Niedermanni-suguse silmatorkava välimusega mehe leidmine ei tohiks olla võimatu.”
„Kas keegi teab, kuidas Fredrik Torstenssoni seisund on?” küsis üks kriminaalinspektoritest.
„Ta on Sahlgrenska haiglas. Rängad vigastused, umbes nagu autoõnnetuse tagajärjel. Raske uskuda, et inimene on need paljaste kätega tekitanud. Lisaks luumurdudele ja katkistele ribidele on üks kaelalüli vigastatud ning on oht, et ta jääb osaliselt halvatuks.”
Kõik jäid kolleegi peale mõeldes hetkeks vait, seejärel võttis Spångberg uuesti sõna. Ta pöördus Erlanderi poole.
„Mis seal Gossebergas õieti juhtus?”
„Thomas Paulsson juhtus.”
Mitu kohalolijat ohkasid üheaegselt.
„Kas keegi ei saaks teda pensionile saata? See mees on ju kahel jalal kõndiv katastroof.”
„Ma tunnen Paulssoni väga hästi,” ütles Monica Spångberg teravalt. „Aga ma ei ole tema kohta kuulnud mingeid kaebusi viimase… kahe aasta jooksul.”
„Kohalik politseiülem on ju Paulssoni vana tuttav ja on ilmselt üritanud hoida teda oma tiiva all. Heas mõttes muidugi, ning teda pole mõtet kritiseerida. Aga täna öösel käitus Paulsson nii kummaliselt, et mitu kolleegi esitas selle kohta kaebuse.”
„Kuidas kummaliselt?”
Marcus Erlander vaatas vilksamisi Sonja Modigi ja Jerker Holmbergi poole. Tal oli silmanähtavalt piinlik Stockholmi kolleegide ees organisatoorsetest puudustest rääkima hakata.
„Kõige kummalisem oli vast see, et ta pani ühe kriminalistidest inventuuri tegema puukuuris, kust me selle Zalatšenko leidsime.”
„Puukuuri inventuur?” küsis Spångberg.
„Jah… ühesõnaga… ta tahtis teada, mitu halgu täpselt puukuuris on. Et ettekanne korrektne oleks.”
Koosolekulaua ümber tekkis kõnekas vaikus, enne kui Erlander kiirustades jätkas.
„Nüüd hommikul selgus, et Paulsson võtab vähemalt kahte psühhofarmakoni, Xanorit ja Efexori. Ta peaks tegelikult haiguslehel olema, aga ta on oma seisundit kolleegide eest varjanud.”
„Millist seisundit?” küsis Spångberg teravalt.
„Mis tal täpselt viga on, seda ma muidugi ei tea – arstidel on ju vaikimiskohustus –, kuid ravimid, mida ta võtab, on osaliselt masendust leevendavad, osaliselt ergutavad. Ta oli täna öösel lihtsalt tabletikaifis.”
„Issand jumal,” ütles Spångberg rõhuga. Ta oli sünge nagu varahommikul Göteborgist üle läinud rajupilv. „Ma tahan Paulssoni siia, vestlusele. Nüüd kohe!”
„Sellega läheb natuke raskeks. Ta vajus hommikul kokku ja viidi ületöötamise diagnoosiga haiglasse. Meie jaoks oli lihtsalt tohutu ebaõnn, et ta juhtus öösel tööl olema.”
„Mul on üks küsimus,” sõnas isikuvastaste kuritegude uurimise osakonna juhataja. „Paulsson niisiis võttis Mikael Blomkvisti öösel vahi alla?”
„Ta esitas aruande ja tegi avalduse solvamise, ametiisikule jõuga vastuhakkamise ja ebaseadusliku relva omamise kohta.”
„Mis Blomkvist räägib?”
„Tunnistab solvamist, aga rõhutab, et see oli hädakaitse. Vastuhakk seisnes tema sõnul teravas verbaalses toonis tehtud katses takistada Torstenssoni ja Anderssoni kahekesi ning ilma abijõududeta Niedermanni järele minemast.”
„Tunnistajad?”
„Torstensson ja Andersson. Olgu öeldud, et ma ei usu Paulssoni kaebust ametiisikule vastuhakkamise kohta. See on tüüpiline avaldus, et kaitsta ennast Blomkvisti tulevaste kaebuste eest.”
„Kuid Blomkvist sai üksinda Niedermannist jagu?” küsis prokurör Agneta Jervas.
„Relvaga ähvardades.”
„Blomkvistil oli niisiis relv. Sel juhul oleks Blomkvisti vahi alla võtmisel vähemalt ükski põhjus. Kust ta relva sai?”
„Seda ei taha Blomkvist