Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
150 meetri kaugusel kohast, kust leiti varastatud politseiauto.”
Erlander ja Sonja Modig vaatasid üheaegselt käekella.
„Siis on tal neljatunnine edumaa. Mis auto tal oli?”
„Tumesinine Renault aastast 1991. Auto number on siin.”
„Saada kohe välja üleriigiline tagaotsimiskuulutus. Praeguseks võib ta olla kus iganes Oslo, Malmö või Stockholmi suunal.”
Pärast lühikest vestlust lõpetati nõupidamine otsusega, et Sonja Modig ja Marcus Erlander kuulavad koos Zalatšenko üle.
HENRY CORTEZ KORTSUTAS kulmu ja saatis pilguga Erika Bergerit, kes oma kabinetist väljus ja kööginurga suunas kadus. Mõni sekund hiljem tuli ta sealt kohvitassiga ja läks oma tuppa tagasi. Ukse pani ta kinni.
Henry Cortez ei osanud öelda, mis valesti oli. Millennium oli väike toimetus, mille töötajad olid üksteisega lähedastes suhetes. Henry oli ajakirja juures neli aastat osalise tööajaga töötanud ja selle vältel üle elanud mõned korralikud tormid, eriti siis, kui Mikael Blomkvist kolm kuud laimu eest vanglas istus ja ajakiri peaaegu pankrotti oleks läinud. Ta oli üle elanud kolleeg Dag Svenssoni ja tema elukaaslase Mia Bergmani mõrva.
Kõigil neil keerulistel aegadel oli Erika Berger olnud nagu kindel kalju, mida miski ei suuda tasakaalust välja lüüa. Henryt ei üllatanud, kui Erika Berger hommikul vara helistas ja ta üles ajas ning koos Lottie Karimiga toimetuses tööle pani. Salanderi-lugu oli koost pudenenud ja Mikael Blomkvist Göteborgis toimunud politseiniku mõrva segatud. Sinnamaani oli kõik selge. Lottie Karim seadis end politseimajas sisse ja üritas sealt mingeid mõistlikke uudiseid saada. Henry kulutas hommiku telefoni otsas rippumisele ja proovis öö jooksul toimunut kildhaaval kokku panna. Blomkvist ei võtnud telefoni vastu, kuid tänu mitmele erinevale allikale oli Henryl öistest sündmustest küllaltki hea ülevaade.
Erika Berger oli seevastu terve hommikupooliku äraolev ja hajameelne. Juhtus äärmiselt harva, et ta oma toa ukse kinni pani. Tavaliselt siis, kui tema juures käisid külalised või kui ta intensiivselt mingi probleemi kallal töötas. Sel hommikul ei käinud tema juures kedagi ja ta ei töötanud. Kui Henry mõned korrad uksele koputas, et uudiseid rääkida, leidis ta naise lihtsalt akna all toolil istumas, mõttesse vajunult ja pealtnäha ükskõikselt Götgatanil saalivat rahvamassi silmitsemas. Ka uut infot kuulas ta hajameelselt.
Midagi oli valesti.
Uksekella helin katkestas mehe mõttemõlgutused. Ta avas ukse ja lasi sisse trepikojas seisnud Annika Giannini. Henry Cortez oli Mikael Blomkvisti õega varem küll korduvalt kohtunud, kuid ei tundnud teda lähemalt.
„Tere, Annika,” ütles ta. „Mikael pole täna siin.”
„Ma tean. Ma tahaksin Erikat näha.”
Kui Henry Annika peatoimetaja kabinetti saatis, heitis akna all istuv Erika Berger neile põgusa pilgu ja kogus end kiiresti.
„Tere,” ütles ta. „Mikaeli täna ei ole.”
Annika naeratas.
„Ma tean. Ma tulin Björcki kapo-raporti pärast. Micke palus mul selle läbi vaadata; ma hakkan võib-olla Salanderi advokaadiks.”
Erika noogutas. Siis ta tõusis ja tõi kirjutuslaualt kausta.
Annika kõhkles hetke, olles juba toast lahkumas. Siis muutis ta meelt ja läks istus Erika vastu.
„Hea küll, räägi, mis sul viga on?”
„Ma lähen Millenniumist ära. Ja ma pole suutnud seda Mikaelile öelda. Ta on olnud selles Salanderi-loos nii kaelani sees, et kunagi pole nagu võimalust tekkinud, ja ma ei saa rääkida teistele, enne kui tema ei tea, ja ma tunnen ennast selle pärast jube halvasti.”
Annika Giannini hammustas huulde.
„Ja nüüd räägid sa hoopis mulle. Mida sa tegema hakkad?”
„Ma lähen Svenska Morgon-Posteni peatoimetajaks.”
„Ohhoo. Sel juhul oleks ju kohasem õnne soovida, mitte nutta ja hambaid kiristada.”
„Aga ma ei kavatsenud niimoodi Millenniumist lahkuda. Keset jubedat kaost. See tuli nagu välk selgest taevast ja ma ei saa ära öelda. Selles mõttes, et niisugust võimalust ei tule enam kunagi. Aga mulle tehti pakkumine just enne seda, kui Dag ja Mia maha lasti, ning siin oli selline segadus, et ma olen asja varjanud. Ja nüüd on mul selle pärast kuradi kehv olla.”
„Ma saan sinust aru. Ja nüüd kardad sa seda Mickele rääkida.”
„Ma ei ole kellelegi rääkinud. Arvasin, et alustan SMP toimetuses suve lõpus ja aega rääkimiseks on. Aga nüüd nad tahavad, et ma läheksin sinna tööle nii ruttu, kui võimalik.”
Ta vaikis, vaatas Annikat ja oli peaaegu nutma puhkemas.
„See on praktiliselt mu viimane nädal Millenniumis. Järgmisel nädalal olen reisil ja siis… Ma pean mõne nädala puhkust võtma, et akusid laadida. Aga esimesel mail alustan ma SMP-s.”
„Ja mis oleks juhtunud, kui sa oleksid näiteks auto alla jäänud? Siis oleks toimetus peatoimetajast minutiga ilma olnud.”
Erika vaatas üles.
„Aga ma ei jäänud auto alla. Ma olen asja teadlikult mitu nädalat varjanud.”
„Ma saan aru, et olukord on keeruline, kuid mul on tunne, et küllap Micke, Christer ja teised tulevad toime. Samas peaksid sa minu meelest nendega kohe rääkima.”
„Jah, aga see sinu vend on täna Göteborgis. Ta magab ega vasta telefonile.”
„Ma tean. Vähesed on nii osavad telefoni vältima kui Mikael. Aga küsimus pole praegu sinus ja Mickes. Ma tean, et olete umbes kakskümmend aastat koos töötanud ja teie vahel on muudki olnud, kuid sa pead mõtlema Christeri ning teiste toimetuse inimeste peale.”
„Aga Mikael läheb…”
„Micke läheb marru. Muidugi. Aga kui ta ei suuda aru saada, et sa pärast kahtkümmet aastat tahad midagi ka enda heaks teha, siis pole ta väärt seda aega, mis sa tema peale oled kulutanud.”
Erika ohkas.
„Võta ennast kokku. Kutsu Christer ja teised toimetuse inimesed kohale. Nüüd kohe!”
CHRISTER MALM ISTUS mõni sekund sõnatuna, kui Erika Berger toimetuse Millenniumi väiksesse koosolekutuppa kokku oli kutsunud. Koosolekust oli teatatud mõni minut enne selle algust, just siis, kui ta reedese päeva puhul oli veidi varem minekule asutamas. Ta piilus Henry Cortezi ja Lottie Karimi poole, kes olid sama üllatunud kui temagi. Toimetuse sekretär Malin Eriksson ei teadnud samuti midagi, nagu ka reporter Monica Nilsson ja turundusjuht Sonny Magnusson. Ainus puuduja oli Göteborgis viibiv Mikael Blomkvist.
Issand jumal, Mikael ei tea asjast tuhkagi, mõtles Christer Malm. Huvitav oleks teada, kuidas ta reageerib.
Siis ta taipas, et Erika Berger oli jutu lõpetanud ja koosolekutoas valitses täielik vaikus. Ta raputas pead, tõusis püsti, kallistas Erikat ja andis talle põsemusi.
„Palju õnne, Ricky,” lausus ta. „SMP peatoimetaja. Pole sugugi paha hüpe karjääriredelil.”
Henry Cortezile tuli elu sisse ja ta hakkas spontaanselt plaksutama. Erika tõstis käed üles.
„Stopp!” sõnas ta. „Ma pole täna mingit aplausi ära teeninud.”
Ta tegi lühikese pausi ja silmitses oma väikese toimetuse töötajaid.
„Teate, mis… Mul on kohutavalt kahju, et see nii on läinud. Ma tahtsin rääkida juba mitu nädalat tagasi, aga mõrvade järel uppus kõik muu tekkinud kaosesse. Mikael ja Malin on hullumeelselt tööd teinud ja ma pole lihtsalt õiget momenti leidnud. Ja sellepärast ongi seis praegu selline.”
Malin Eriksson tajus kohutava selgusega, kui ülekoormatud kogu toimetus tegelikult on, ja kui masendavalt tühjaks siin ilma Erikata jääb. Ükskõik milline hoop neid ka polnud tabanud – kõikides tormides oli Erika olnud nagu kindel kalju, mille vastu Malin sai