Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
sõita ja Kaspersson üle kuulata.”
KUNA OLI LAUPÄEV, siis oletas Mikael, et Millenniumi toimetuses pole kedagi. Kui X2000 üle Årsta silla sõitis, helistas ta Christer Malmile ja küsis, mis põhjusel too sellise sõnumi saatis.
„Kas sa hommikust oled juba söönud?” küsis Christer Malm.
„Rongis jah.”
„Okei. Tule minu juurde, ma korraldan mingi tõhusama söögi.”
„Milles asi?”
„Siis räägin, kui sa siin oled.”
Mikael sõitis metrooga Medborgarplatsenile ja kõndis sealt Allhelgonagatanile. Ukse avas Christeri elukaaslane Arnold Magnusson. Kuidas Mikael ka ei pingutanud, ikka oli tal tunne, nagu vaataks ta mõnda reklaamplakatit. Arnold Magnusson oli töötanud draamateatris ja ta oli üks Rootsi nõutumaid näitlejaid. Temaga silmast silma kohtumine oli alati kuidagi häiriv. Mikaelile ei avaldanud kuulsused tavaliselt muljet, kuid Arnold Magnussonil oli nii eripärane välimus ja teda oli niivõrd lihtne seostada teatud rollidega, eriti koleerilise, kuid õiglase kriminaalkomissar Gunnar Friski rolliga ääretult populaarses televisioonisarjas, et Mikael ootas kogu aeg, millal mees Gunnar Friski moodi käituma hakkab.
„Tere, Micke!” ütles Arnold.
„Tere,” vastas Mikael.
„Lähme kööki,” sõnas Arnold ja laskis ta uksest sisse.
Christer Malm tõstis lauale äsja küpsetatud vahvlid murakamoosiga ja värske kohvi. Mikaelil hakkas suu vett jooksma juba enne, kui ta jõudis laua äärde istuda ja söögi kallale asuda. Christer Malm küsis, mis Gossebergas täpselt juhtus. Mikael rääkis loo lühidalt ära. Tal oli juba kolmas vahvel käsil, enne kui tal tuli meelde küsida, mis juhtunud on.
„Sel ajal, kui sa Gossebergas olid, tekkis meil Millenniumis väike probleem,” ütles Christer.
Mikael kergitas kulme.
„Mis probleem?”
„Ei midagi tõsist. Erika Berger sai Svenska Morgon-Posteni peatoimetajaks. Eile oli tema viimane tööpäev Millenniumis.”
MIKAEL JÄI ISTUMA, vahvel käes. Võttis mitu sekundit, enne kui öeldu talle kohale jõudis.
„Miks ta sellest varem ei rääkinud?” küsis ta lõpuks.
„Sellepärast, et ta tahtis kõige enne sulle rääkida, aga sa oled ringi kihutanud ja mitu nädalat kättesaamatu olnud. Ilmselt ta arvas, et sul on Salanderi-looga niigi piisavalt probleeme. Ja kuna ta tahtis sulle esimesena öelda, siis polnud ta ka meile rääkinud, ja päevad muudkui läksid… Nojah. Ootamatult oli ta olukorras, kus ta südametunnistus piinas ja ta tundis ennast kohutavalt kehvasti. Ja keegi meist polnud midagi märganud.”
Mikael sulges silmad.
„Kurat!” ütles ta.
„Ma tean. Nüüd läks hoopis nii, et sina olid toimetuses viimane, kes teada sai. Ma tahtsin sulle rääkida, et sa teaksid, mis toimus, ja ei arvaks, nagu keegi oleks sinu selja taga tegutsenud.”
„Seda ma ei arvagi. Aga no täitsa lõpp! Viimase peal, et ta selle töö sai, kui ta nüüd tõesti tahab SMP-s töötada… Aga mida kuradit me toimetuses peale hakkame?”
„Malin on alates järgmisest numbrist peatoimetaja kohusetäitja.”
„Malin?”
„Kui just sina ei taha peatoimetajaks hakata…”
„Ei, unusta ära!”
„Seda ma arvasingi. Niisiis saab Malinist peatoimetaja.”
„Ja kellest saab toimetuse sekretär?”
„Henry Cortezist. Ta on meil neli aastat töötanud ega ole enam mingi roheline praktikant.”
Mikael kaalus kuuldut.
„Kas mul on ka õigus sõna sekka öelda?” küsis ta.
„Ei,” vastas Christer Malm.
Mikael naeris kuivalt.
„Okei, olgu nii, nagu te otsustasite. Malin on tegija, aga ebakindel. Henry kipub liiga palju lahmima. Me peame neil silma peal hoidma.”
„Peame jah.”
Mikael istus vaikides. Ta mõtles, kui kuradi tühjaks jääb toimetus ilma Erikata, ja ta polnud kindel, mis ajakirjast edasi saama hakkab.
„Ma pean Erikale helistama ja…”
„Ei, minu meelest ei pea.”
„Miks?”
„Ta magab toimetuses. Mine sinna ja aja ta üles.”
MIKAEL LEIDIS ERIKA Bergeri toimetuse lahtikäival diivanil sügavat und magamas. Erika oli öö jooksul raamaturiiulid ja kirjutuslaua oma isiklikest asjadest ja paberitest tühjaks teinud. Ta oli asjad viide suurde kolimiskasti pakkinud. Mikael vaatas teda ukselt enne tuppa astumist tükk aega, siis läks ja istus aseme servale ning äratas naise.
„Jumala pärast, miks sa minu juurde magama ei läinud?” küsis ta.
„Tere, Mikael,” ütles Erika.
„Christer rääkis mulle.”
Erika tahtis midagi öelda, kui mees ette kummardus ja teda põsele suudles.
„Oled sa vihane?”
„Marus,” vastas mees kuivalt.
„Anna andeks. Ma lihtsalt ei saanud sellele pakkumisele ei öelda. Kuigi see tundub täiesti vale – ma nagu jätaksin teid siin Millenniumis väga raskel ajal supi sisse.”
„Mina ei ole ilmselt see, kes tohiks sind uppuvalt laevalt lahkumise eest kritiseerida. Kaks aastat tagasi jätsin ma sinu oluliselt hullemasse olukorda kui praegune.”
„Neil kahel asjal pole teineteisega pistmist. Sina võtsid aja maha, mina lähen päriselt ära ja olen seda varjanud. Mul on jube kahju.”
Mikael vaikis veidi aega. Siis naeratas ta kergelt. „Kui aeg on käes, siis see on käes. A woman’s gotta do what a woman’s gotta do and all that crap.”
Erika naeratas. Need sõnad oli ta ise Mikaelile öelnud, kui mees Hedebysse kolis. Mees sirutas käe ja sasis sõbralikult ta juukseid.
„Et sa siinsest hullumajast ära tahad minna, sellest saan ma aru, aga et sa tahad olla ülemus Rootsi kõige purukuivemas taatide häälekandjas – selle seedimine võtab mul küll natuke aega.”
„Seal töötab päris palju naisi.”
„Jama. Loe juhtkirju. See on ju täiega mullune lumi. Sa pead ikka puhta masohhist olema. Kas lähme kohvi jooma?”
Erika tõusis istukile.
„Ma pean teada saama, mis täna öösel Göteborgis toimus.”
„Mul on loo kirjutamine pooleli,” ütles Mikael. „Aga kui me selle avaldame, siis läheb tõeliseks lahinguks.”
„Mitte meie. Teie.”
„Ma tean. Me avaldame selle kohtuprotsessi ajal. Aga ma oletan, et sa ei kavatse seda lugu endaga SMP-sse kaasa võtta. Tegelikult ma tahan, et sa kirjutaksid enne Millenniumist lahkumist Zalatšenko-loo kohta ühe teksti.”
„Micke, ma…”
„Sinu viimane juhtkiri. Võid kirjutada siis, kui sul selleks tuju on. See ei lähe arvatavasti trükki enne kohut, ja protsess ei alga veel niipea.”
„See ei ole võib-olla kõige parem mõte. Mis teemal see peaks olema?”
„Moraalist,” vastas Mikael Blomkvist. „Ja lugu sellest, kuidas üks meie kolleeg tapeti selle pärast, et riik viisteist aastat tagasi oma kohustusi ei täitnud.”
Tal polnud vaja rohkem selgitada. Erika Berger teadis juba täpselt, millist juhtkirja mees silmas pidas. Ta kaalus asja natuke aega. Oli ju tema olnud nii-öelda kapten laevas siis, kui Dag Svensson tapeti.