Tuumahiid. J. J. Metsavana
külla hoida antud. Muidu ei vaevunud Nevel igal pool ringi jooksvaid ja pidevalt pasatõves kannatavaid jõnglasi meeles hoidma, aga Himolemme järeltulijaid teadsid muidugi kõik. Neid kõiki oli kombeks õige varsti pärast sündimist kogu ilmarahvale näidata ning seejärel hakkasid nad igasugustel Maaemade ja Metsaisade palumiseks ja tänamiseks toimetatud talitustel osa täitma veel enne, kui jalad alla võtsid. Kuninga perel oli juba selline kohus ja õigus. Tõsi küll, Nevel pidi tunnistama, et varem polnud ta Himolemme noorimal tütrel (mis ta nimi nüüd olla võiski? Laane või midagi…) midagi eriskummalist tähele pannud, kuigi meeled olid seni nagu enam-vähem teravad olnud. Nüüd enam mitte nii väga. Äsjakuuldud karjatus oli ikka hea osa kõrvakuulmisest jäädavalt endaga kaasa viinud. Kõige kaduva teed.
Ning korraga mõistis Nevel, et ta ise võib samuti kohe suunduda kõige kaduva teed, sest kindlasti jõuab juba väga pea teistelegi kohale, et just tema on kogu selle tohuvabohu taga. Ning poleks erilist vahet, kas ta surmas kuningatütre meelega või kogemata, oksa tõmmatakse sellise kurja teo eest niikuinii. Pärast käivad teda ainult mustad linnud leinamas, ühtlasi rippuvas peielauas kadunukest meenutamas ja tema hinge nokkimas. Ülespoodud pahalaste hinge pärivad needsamad, kes nende raipegi nahka panevad, olgu selleks siis kullid või kaarnad, soed või rebased, kärbsed või vaglad. Või vahel eriti kurjadel aegadel ka näljahädalised. Aga nende käsi sellest pidusöögist eriti paremini ei käi, sest inimesed pole nimelt harjunud teise inimese hinge sööma. Sellega söövad nad ka enda hinge ära. Kõht saab võib-olla küll täis, aga siis on mõistus ka lõplikult läinud ning teha pole enam midagi. Peale ehk arutuna metsatihnikutes tormamise, kuni mõni karu või susi ka selle väetikese ära lunastab.
Ei, lindudele talvetoiduks ei tahtnud Nevel küll mingi hinna eest saada. Ei! Ta toppis märssi tuletegemise riistad, tubli käntsaka kuivatatud sealiha, mõned kuivatatud kalad ja pool pätsi leiba, surus pähe nugisenahkse mütsi, haaras kirve taas pihku ning pistis kodunt punuma. Vaikselt, kuid kiiresti. Et ta elas päris küla servas, siis ei pidanud ta ilmtingimata teiste silma alla sattuma. Suurem osa rahvast oligi tulekahju kustutamisega kangesti ametis, peale väiksemate laste ja mõne päevavarga, kes lihtsalt pealt vahtisid. Aga mõned kiirema taibuga tegelased olid juba Neveli tare juurde tõtanud ning eest tühja toa leidnud. Kui nad hobuseid valjastama kiirustasid, et põgenikule kiiremini järgi ajada, oli too juba all orus võpsikus ning võis ennast kõige esimese hooga pääsenuks lugeda.
Ega ta isegi mõelnud, kuhu minna või mis peaks edasi saama. Selleks oli alguses olnud ka liiga vähe aega. Ainult sügavamale metsa, ainult nõnda on lootust, et teda ei tabata, et ratsanikud tihnikusse ei pääse. Küllap aetakse peagi penid jäljele. Peab kiire olema, sest kuningasoost inimese tapmine on ikka väga tõsine kuritöö, eriti kui selle saadab korda selline madalast soost vennike nagu Nevel. Aga teisalt… Elu tundub ka ikka liiga väärtuslik, et seda niisama heast peast ära kinkida. Isegi väärtuslikum kui uppi löödud ilmakorra taastamine. Jah, mõtles Nevel nüüd lausa trotslikult, varisegu või terve ilm tolmuks, kukkugu sellepärast Kuu ja tähed, kustugu Päev, keeraku Liinjärv ja teised järved põhjad üles! Tema heitleb niikaua kui võimalik. Ning temas kasvas trots ja selle toel tärkas imede kombel ka väike lootus. Sedasi läbi metsa silgates, võimalikult vähe raginat teha püüdes – aga et oli juba peaaegu täiesti pime, siis jäid oksad ikka teele ette –, hakkas Neveli peas koitma väike plaan. Väga ebamäärane, selgeks mõtlemata ja puha, aga ikkagi piisav, et olla plaan.
Kunagi jupp aega tagasi, kui Nevel oli alles väike tattnina, oli vanaema neile rääkinud ühe loo. Vanaema rääkis vahest õhtuti igasuguseid lugusid, mida Nevel, tema vend ja õed toona puhta tõe pähe võtsid, aga mis siiski tihti pelgalt muinasjuttudeks võisid osutuda. Üks neist juttudest pajatas kuningriigist, mis asuvat kuskil kaugel-kaugel hommiku pool ja kus kõik elavat õnnelikult ja rikkalt ning rohi on roheline… rohelisem, see tähendab, ja naised on ilusad ja roosad. Kauges kuningriigis on kõrged kullast tornid ning jõgedes voolab sulahõbe… See viimane ei saanud küll kuidagi meeldiv olla. Nevel oli kunagi pätakana osanud sulapronksiga kätt kõrvetada ning ehkki valu oli ununenud juba ammu, tuletas arm õnnetut seika elupäevade lõpuni meelde. Sulahõbedajões suplemist võisid endale lubada vaid kõige karastunumad ning ka nemad oleksid sinna sisse ära kärsanud.
Aga see selleks. Küllap on seal kuningriigis veel palju meeldivaid asju. Ja peamine on, et see on nii kaugel, et isegi kõige rohkem rännanud kaupmehed ja varjaagid, kes vahel ka linna asja leidsid, ei olnud sinna jõudnud, kuigi nad tavatsesid võõrastest maadest ja reisidest mõndagi jutustada. Ja rahvas kuulata. Kuid seda, et see maa tõesti olemas oli, võis nendegi jutust mõista. Päris vanaema väljamõeldis järelikult ikka ei olnud.
Sinna kaugesse kuningriiki pidi Nevel jõudma, saagu mis saab. Ainult seal võib ta tunda end ohutult, ainult seal saab kõik korda. Nii ta mõtles ja nõnda sai tema põgenemisest ka ühtlasi kindel teekond. Tühja, et ei tea, kuidas sinna pääseb, küll kuidagi ikka saab! Kui teisiti ei mõista, siis võib ju teed küsida, keel on veel suus. Ja küllap oskab ta rännuteel ka kuidagi oma kõhtu teenida; päris ära ikka ei nälgi. Nevel ei olnud eriti nõudlik. Kui vaja, siis võis ta süüa pool pulmalauda tühjaks, kui vaja, elatuda mitu nädalat piskust. Noormehe nurgeline nägu ja kiitsakas kere ei vihjanud küll mingitele isiklikele rasvavarudele, ent ta oli harjunud vajadusel vähesega läbi saama. Lisaks oli Nevelil veel harukordne omadus mitte liialt muretseda tuleviku pärast. Harukordne just oma lausa süüdimatu lihtsameelsuse poolest. Nevel ei mallanud tihtilugu oma tulevikuplaane üksikasjalikult läbi vaagima ning see häda oli talle ikka veeretanud teele ettenägematuid takistusi, millest mõni arukam oleks taibanud algusest peale hoiduda. Ent ühtlasi oli ta väga põikpäine ja sai kavatsetu ainuüksi rumala kangekaelsuse abil ära tehtud. Tõsi, võib-olla küll sellevõrra pikema aja jooksul. Või jäi asi sootuks pooleli. Aga ikkagi! Ning Nevel hoidis endiselt kiiret sammu.
Millalgi hommikupoole ööd sai väsimus põgenikust siiski selleks korraks võimust. Selg leemendas, juuksesalgud kleepusid vastu okstest ära kriimustatud higist nägu, põlved juba peaaegu krääksusid suurest kulumisest. Nevel leidis suurte maani okstega kuusepuu ning peitis end selle alla ära. Ta püüdis end nii kerra tõmmata kui võimalik, et magama jääda, kuid ei saanud ometi rahu. Vägisi tundus, nagu oleks ta jälitajatele nõndaviisi liiga kerge saak. Seetõttu ronis ta kärmelt kõrgele kuuse otsa, võttis seljakotist köiejupi ja sidus end tüve külge, klammerdus ise kätega kõvasti tüve ümber ning lasi alles nüüd silma rahulikult looja. Oksad varjasid teda piisavalt, samas võis ta ise lähemal ümbrusel silma peal hoida.
Külm ei lasknud Nevelil pikalt und näha. Ja ega see unigi teab mida väärt olnud. Inimesed lapsepõlvest olid läbisegi midagi närviliselt seletanud ning keegi oli teda ainiti vahtinud, nii et uneski oli ebameeldiv hakanud. Nevel avas varahommikuses aohämaruses silmad ja leidis, et teda vahitakse jätkuvalt ka ilmsi. Poleks ta olnud kuuse külge kinni seotud, oleks Nevel heitunult alla sadanud nagu kuiv käbi, aga köis, ehkki mõneti kulunud, pidas vastu. Nevel krabas okstest ja sai oma keha üle valitsuse tagasi. Nüüd võis ta ka ise vahtijale vastu vaadata.
Esimene asi oli pilk. See võis meenutada tolle ärapõlenud tüdrukutirtsu silmi, aga ei säranud siiski ebamaiselt, vaid oli üpris tavaline. Looma pilgu kohta. Jällegi ilvese oma vist. Ülejäänu osas oli vahtija pigem inimese nägu ja tegu. Sihvakas, lausa pikk lumivalgete juustega neiu, kes kandis uhkeid mustavalgesäbrulisi rõivaid. Ta oli Neveliga samal kõrgusel, kuid polnud näha, millele ta seistes toetus. Neiu juuksed langesid pikalt alla maa poole. Tema nägu oli täiesti ilmetu, kuid erilist sõbralikkust sellest just ei õhkunud.
Nevel, kes üldiselt oli end ikka julgeks poisiks pidanud, hakkas taas hirmu tundma. Kuid pikalt niisama vabiseda tal ei lastud.
«Sa põgened kuritöö eest,» lausus tüdruk, paljastades rääkides teravad samblarohelised hambad, «ja see pole kergete killast. Sinu käe läbi sai otsa kuninga tütar. Väga tõsine asi ka teie eneste seaduste järgi, aga mitte ainult. Laane ei olnud mingi tavaline kuningatütar. Ta oli nii inimeste soost kui ka meie omast. Temast pidi saama alusepanija uuele soole, võimas väekas valitseja inimestele ja metsarahvale. Sa oled süüdi rohkemas, kui ise arvadki. Sa rikkusid kahe rahva kihla. Sinu pärast tuleb suur hukatus ja sulle tuleb suur hukatus. Me lubame seda! Me jälitame sind ja saame su kätte. Ning