Tuumahiid. J. J. Metsavana
vihkavad arvosid
«Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!» Palvetunni lõpuni oli jäänud vähem kui kaks päeva. Läbi pagariangaari viledaksroostetanud katuse hakkas sisse imbuma augustikuu kõrgvaimset kirkust.
Toomas nihkus maassevajunud juusturulliahjust millimeeterhaaval eemale. Kes palvetama ei jää, saab palvetama löödud. Läbi kõuena kõmavate südamelöökide võis kuulda vaikseid samme, kõikjal varitsesid filosoofid, heliloojad ja luuüdist toituvad poeedid.
Pänt, pänt, pänt!
Arvo Pärdi vaaruv, tehtult raugalik kõnnak oli petlik, monstrum oli alati hüppevalmis. Tema üleloomulikud võimed, sadistlikud kalduvused ja arvukad ohvrid olid kogudusele enam kui tuttavad. Arvo ohvrite kataloogi arvestati nelikümmend põlve ja häda sellele, kes unustas kas või üheainsa märtri isa- või hüüdnime.
Usu jõul oli inimkond vastu pannud ränkadele katsumustele. Pänt, pänt, pänt! Ta võis sisse murda ja tema järel kõik teised. Meri, Mägi või koguni Kukumägi. Arvo Valtoni kätte küll ei tahaks sattuda. Tema hukutab hinge, saadab kiusatusse, ahvatleb, naerab su ära ja siis joonelt põrgu. Eriti sitt lugu, põrgus ei aita sind enam ei usu jõud ega preestri vägi.
On õnnelikke kogudusi, kus preestriks on vaibakloppimisrobot, sulgpalli kübertreener või polüemotsionaalne vibraator. Toomas ei olnud enam õnnelik; pärast seda, kui tema vibreeriv lapsepõlv lõppes lühisega, oli pagarikoguduse lihakarjaseks tulnud pneumaatiline pealelööja metallurgiakombinaadist.
«Vihkan! Vihkan! Vihkan!»
Raske oli harjuda sellega, et hoobid tegid haiget, et need olid mõeldud millekski muuks. Igapäevane võitlus lihasmäluga, täpsemalt sulgurlihasmäluga oli teinud Toomast morni mehe. Mis teha, usk on õnneasi ja mõnel lihtsalt ei vea. Eriti hapralt läheb aga neil, kes ei suuda püsida palveasendis.
Piiskopi kahetonnine vasar pritsib nõdrausuliste mälestuse kaugele pimedusse. See annab sooja, kuid mitte kauaks. «Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!» Toomas põlgas, jälestas ja kartis Arvo Pärti – tänu pagarikoguduse kestlikule vagadusele hoiti kõrgvaimsete deemonite väehulk eesotsas Võsa Arvoga kõigest lihast eemal.
See oli Tooma võimalus.
Kuuepäevane palvetund, kolmekümnetunnine paastuvahetund ja kaheksateistkümnetunnine taimetoidusabat olid õigeusklike ainus lootus. Paraku see lootus kurnas, väsitas, laastas, viis peast viimase aruraasu ja lihastest napi jõu. Korras, Ustav Johannes Tooma vasakul käel oli seestunud. Johannese hääl murdus ja katkes.
Toomas kasutas oma võimaluse alati ära.
Pooliku tellisega kuklasse, enne kui Johannese ülimast pingutusest moondunud nägu mutta lärtsatab. Kuigi poolik tellis on poolpüha, on ta veidi kiirem kui apokrüüfiline, ent siiski koššer kärgtellis. Toomas oli juba esimesel pneumaatilisel lihateenistusel olnud piisavalt kiire ja lömastanud Luuka kolba sekundi murdosa enne piiskopi õnnistust.
Seda ei saanud endale lubada igal palvetunnil, kahtlusi tuli kas või elu hinnaga vältida. Alati ei saanud see olla tema, ehkki liha oleks väga tahtnud, liha ja verd. Liha, verd ja osadust. Eelkõige osadust. Osadus on kiirematele. Toomas oli pärinud Temalt Endalt salajase õpetuse.
«Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!» Üllatus-üllatus, sellel jutul oli tegelikult mõte sees. Toomas oli ühelt õpetaja liini jüngrilt saanud teada kõik, mis vaja – see oli Markus Kuuekümne Esimene Konkskäsi – viimaselt, kes teadis tõde ja kes oli ühest mahamurtud kogudusest teise põgenedes varjatud teadmise pagariangaari toonud.
Jüngrid ei ole suured jutumehed, ent ka kõige vagamatele meeldib pihtida, eriti tellisele.
Usk, lootus, armastus – kes usub kolmejalgset taburetti, see sureb. Usk, lootus, armastus ja liha. Kes usub neljajalgset aujärge, see pärib igavese maitseelamuse. Pühitsetud liha ei tohi langeda ei Pärdi ega Valtoni saagiks. Nad kõik armastavad liha – Siimeon, Matteus, Filippus, Marta, Juudas ja Maria – aga ainult Toomas on lihaga abielus.
«Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!» Kui kordad tuimalt, on ikka abiks, sest see on püha huugamine. Ent see pärdivärk pole lihtsalt mantra, loits ega verbaalohutis, vaid söögipalve. Söögipalve, mis on ehteks igale pulmalauale.
Mis toidab, see erutab. Jätke see endale meelde – mis toidab, see erutab, ütles õpetaja. Õpetaja ütles ka seda, et kui iga suutäis korralikult läbi mäluda, läheb erutus üle armastuseks. Aga see ei ole veel kõik, õpetaja rõhutas alati, et kui kõht on korralikult täis, kui vats rebeneb, ütles ta, siis saavutab armastaja õndsa abieluseisundi.
1695
Võõrad suled
Nevel tundis, kuidas süda taob, nagu peksaksid pisikesed sepad temas meeletu hooga hõõguvpunast rauda. Veri ja elujõud tuiskasid läbi soonte, läbi pea ja kõrvade, nii et kohises. Terve keha oligi justnagu üksainus luust ja lihast sepikoda – kopsud tõmbasid õhku kui lõõtsad, puhudes sisemist leeki järjest kuumemaks. Ja see omakorda pani pea aurama, kuni viimanegi aruraas kadunud. Aga praegune hetk nõudis kogu taipu ja nii külma verd, kui vähegi võimalik. Sestap istus Nevel järile ning püüdis veidi rahuneda.
Ta oli kodus; hämaras toas valgustasid ahjusöed ainult iseennast, kuid pimedus aitas asjade üle natuke järele mõelda. Asjad olid halvad, ükskõik, mis nurga alt vaagides. Nevel ohkas vaikselt. Kõik oli sündinud väga iseenesest, kuigi ehk mitte päris eikuskilt. Küllap siis nii pidigi minema. Või kes teab? Aga veel mõni hetk tagasi oli kõik olnud hea. Ta oli linnas koos veel viie mehega palkseina raiumas, sest kuningas Himolemb oli teatanud, et sein on mäda ning vaja uus valmis teha. Teiste seas oli siis olnud Neveli kord oma määratud kohust täita. Teised olid vanemad, targad ja asjatundlikud mehed, kes ajuti kippusid alles mõni talv tagasi meheikka sirgunud Nevelit mõnes toimetuses natuke õpetama, aga nad ei teinud seda üldsegi paha pärast. Nad lihtsalt olid nõnda harjunud. Pikemalt molutamata lasti kätel ja kirvestel käia ning vanad halliks pleekinud palgid asendati uute, heledate ja värsketega, mis hoolimata igavesti pilvisest ilmast lausa särasid. Ilmselt oli neid eredalt näha isegi teisele poole orgu.
Hingekuu päev on lühike. Kui igavene hilissügisene helehall hakkas muutuma tumemorniks, oli päevanorm täis, vastne sein püsti ning Himolemb töö rahuldavaks lugenud. Kõik läksid laiali omi asju ajama. Ka Nevel plaanis koju tukkuma lonkida, sest päev oli hoolimata tublist tööst olnud siiski eriliselt uimane, vähemalt tema jaoks. Ent just siis, kui kirves õlale võetud ning nina kodu poole suunatud, kuulis Nevel kummalisi hääli. Ei, mitte oma peas. Need kostsid hoopis ühest tarest, justkui oleks puuk kinni püütud ning see kisendaks tulise tõrvaga piinamisel võikalt. Sellised lühikesed äkitsi katkevad kõrged kurgupõhjakarjatused. Sel hetkel ei mõtelnud Nevel suurt midagi ja ka pelgama ei jõudnud ta hakata, vaid astus uudishimust kannustatuna tarre. Hämaras esiti suurt midagi muidugi ei näinud, aga rahvast ei paistnud toas olevat. Kui välja arvata laetala küljes rippuvas kätkis seisev pisike sorakil juustega tüdrukutirts, kes hoidis kõvasti kätkipaeltest kinni ja oli oma hiilgava pilgu kinnitanud sisseastujale.
Nevel võpatas, sest tüdruku silmad polnud küll kuigi inimese moodi, vaid meenutasid rohkem ilvest või muud sellist metsaelukat; kõigele lisaks hiilgasid need tõesõna eredalt kui tähed. Ehmatusega riivas mees seinale toetatud rehasid (mida tonti need seal veel sel aastaajal tegid?), mis kolinal ümber kukkusid, muist neist veel hälli peale. Laps kaotas tasakaalu ning sadas otse leelõukasse, kuumavate söetükkide sekka. Kogu ilm kaikus kõrvulukustavast karjest, millesarnast Nevel polnud kunagi veel kuulnud, ei lapse ega muusuguse hingelise kõrist, ning mis kätkes endas ühtviisi valu ja surmahirmu. Tüdruku särgituust lahvatas põlema ning tuli kõrvetas kehale suured koledad villid. Kisast ja vaatepildist kohutatud Nevel kaotas ainsa hetkega kogu oma julguse ning tegi kärmesti sääred. Nüüd siis kössitaski ta vaikselt oma urus, püüdes südame kinnitamiseks hajameelselt takukarva juuksesalke siluda. Et käed päris niisama tühja ei peaks värisema.
Külast kostis ärevaid hääli – karjatust olid kindlasti kuulnud kurdidki.