Tuumahiid. J. J. Metsavana
vaevalt, et üldse arugi saanud, mida too kummaline neid oli talle öelnud, vahtis kui puuga pähe saanult endiselt enda ette. Palju ei puudunud, et ta oleks hajameelselt taas okstest lahti lasknud ja köie külge kiikuma jäänud. Ainult ääretu hämming, ei midagi muud. Alles päris tüki aja möödudes suutis peanupp hakata ääri-veeri enesega aru pidama. Söandamata veel kuuse otsast alla ronida, sättis Nevel end värisevate kätega paremini istuma ning sõelus äsjajuhtunu igaks petteks veel mitu korda peas läbi.
Ehkki ta polnud varem taolisi olendeid näinud, võis ometi arvata, et see hirmuäratav tüdruk oli keegi Laanevanaisa ja – ema suguseltsi seast. Neistki räägiti omal ajal igasuguseid jutte. Küll oli keegi metsas jahil või marjul käies neid näinud ning jälitades mitmeks päevaks ära eksinud, või siis lausa sõgedaks pööranud. Nevel kaalus veidi, kas on ehk temagi hulluks läinud, aga kuna ta varasemaga võrreldes erilist vahet ei näinud, siis polnudki vast tähtis. Tähele tasus hoopis panna, mida selle kõigega ikkagi öelda taheti. Ühesõnaga, et Himolemb teda taga otsis, ei tulnud Nevelile erilise üllatusena. Himolemmel oli palju sõpru, palju pooldajaid, ning Nevel ei kahelnudki, et vähemalt kolmepäevase jalgsiteekonna ulatuses on sõna tema otsimiseks juba välja saadetud. Seetõttu ei saanud usaldada vähemalt niipea mitte kedagi – lõksulangemise oht oli liiga suur. Mis pärast saama pidi, Nevel veel ei teadnud. Ta ei suutnud ka kuidagi ära arvata, kui kaugele võis ulatuda Himolemme sõprade ring. Mida kauem aega viivitada, seda kiiremini ja kaugemale jõuab kumu põgenikust ning ehkki otseseid Himolemme leerimehi kaugemal olla ei pruugi, võib väljahõigatud vaevatasu Neveli pea eest talle sealgi hädaks osutuda.
Mured ei saanud sellega sugugi otsa. Himolemmega saab veel vast kuidagi hakkama, aga kui see metsarahvas ka taga hakkab ajama, siis on alles kurjad ajad käes. Nevelil polnud aimugi, mil moel nendega toime tulla. Ta ei teadnud mingeid erilisi nõiasõnu või taigu, mida igasuguste vaimude ja taolistega suhtlemisel vaja võis minna. Seni polnud neid õieti vaja läinud ning temasugustele poisikestele neid ju üleüldse ei õpetatudki. Ainult Toido, Neveli kunagine lapsepõlvesõber, oli võetud ühe laanevanamehe juurde õpipoisiks, et igasuguseid vanu tarkusi ja teadusi selgeks saada ning hiljem laanevanamehe koht pärida. Toidot polnud Nevel sellest ajast saadik näinud, kuigi karta võis, et isegi tema käest ei saaks ta praegu nõu ja tuge metsarahva vastu. Ja noh, ega nad nüüd päriselt nii suured sõbrad ka polnud. Mis siis ikka! Kuna posida Nevel ei osanud, siis tuli ka selle rahva eest pääsemiseks kasutada oma vähest aru ja rohket rammu. Kui pea ei võta, peavad jalad võtma, tuletas Nevel meelde igivana tarkust. Kuigi, noh, vanapurask ise teab, mis vägede ja võtete abil nood veel peale võivad sadada. Meelde tulid mõned õpetused, millest vanaema omal ajal kõnelenud oli – et ei tohi Metsaisa või Metsaema jälgedele sattuda, muidu eksid ära; et ilma meelehead toomata ei tohi metsas elajat või lindu tappa; pühade ajal ei tohi metsa puid tegema või marjule minna. Isegi isa ja ema, keda Nevel enam väga hästi ei mäletanudki, olid samu asju õpetanud. Kõik need olid kasulikud nõuanded, aga häda oli selles, et praeguse jama puhuks polnud neist õieti ühestki abi.
Nüüd, kus veri oli ometi taas jahedaks läinud ja pea selgeks löönud, sidus Nevel end lahti, tuli nobedalt maa peale tagasi ning jätkas kiirelt teed, isegi mõtlemata hommikuse kehakinnituse peale. Üks mure oli talle nimelt veel mõtteisse karanud. Ei tea, milliseid sajatusi on tema suunas juba teele saadetud? Et seda juba varakult tehtud oli, Nevel ei kahelnud. Ebameeldivad needused võisid teda edaspidi tõsiselt häirima hakata. Ja millised võisid veel metsarahva sajatused olla? Kahtlemata palju vägevamad ja vastikumad kui inimeste omad. Aga parata polnud midagi ning üleüldse oli kõige mõistlikum mitte välja teha. Mõnikord oli see varemgi aidanud. Näiteks Neveli naabrimees Lemmik läks kord kotitäie naerite müümisel ühe vanaeidega tülli ning eit oli teda päris krõbedalt igasuguste huvitavate sajatuste üle kallanud, mis ähvardasid Lemmikul käed persest välja kasvatada ja kärnkonnad silmade asemele panna, ja et Lemmiku naine hakkab rotipoegi sünnitama ja mida kõike veel. See eit oli ikka päris hull, ei jätnud midagi ütlemata, mida vaid oskas välja mõelda. Aga Lemmik ainult naeris kogu selle tatipritsimise peale ega pannud needmist miskiks. Ja näed, ei juhtunud temaga vähimatki, hoopis see eit suri varsti ära ning ei tundnud keegi temast suuremat puudust. Otsustas siis Nevelgi, et parim on õhus lendlevaid sajatusi mitte ligi kutsuda – aga just hirm neid külge saada meelitabki needusi kõige paremini ligi –, vaid keskenduda liikumisele. Ta kiirendas selle mõtte juures isegi sammu.
Nevel liikus kiiresti, hoides ettejuhtuvatest metsalagendikest, põllulappidest ja külakestest ringiga eemale. Aeg-ajalt ehmus ta taamal kostvast ragistamisest, kuid veendus kergendusega, et lärmi põhjustajaks oli ikka tavaliselt mõni metssiga või põder. Korra nägi ta eemalt isegi metstarvast kopra poolt üleujutatud oja ääres joomas. Nevel unustas siis koguni kiirustamise ära ning jäi vaikselt uhket looma vaatama. Tarvaga kohtumine oli tõeliselt haruldane juhus, Nevel polnud alatisest metsast kooserdamisest hoolimata sellist elukat veel varem oma silmaga näinud, kuigi kuningal ja veel mõnel väärikamal mehel oli tarvapulli sarvepaar tare seinale löödud, et ka võõrad näeksid, kui uhked mehed siin elavad. Tarvas jõi rahulikult janu täis ja lonkis eemale metsa, ilma et oleks hiirvaikselt passinud meest märganud. Nevel kogus erakordsest kohtumisest veel paar hetke muljeid ning jätkas siis samuti oma teed.
Teise öö veetis ta seekord kuuse all, olles eelnevalt otsinud selleks sobiva koha. Ümbritsevast täiesti eraldatud varjupaik tihnikus, otsekui võiks siin ennast maailma lõpuni peita. Huvitav ainult, et terve päeva jooksul ei olnud laaneisadest ja laaneemadest ega kellestki taolisest mingit märki olnud. Nevel oli enamat kartnud. Ega praegunegi öömaja nende eest kindlalt kaitsnud. Ainus, mida Nevel mõistis teha, oli tõmmata kirvega enda ümber maa peale ring ning pomiseda kaitsesõnad, mida vanaema talle kunagi õpetanud oli. Need olid: «Tsõõrikene, tsiiri-tsõõri! Hoia sellest, kes tuleb kurja kavaga, mõru mõttega; eksita eemale, peleta pagema! Kaitse kaimu, kätke käijat!» Neid sõnu teadis muidugi igaüks ning vägevamate vaimude vastu ei pruukinud nad palju aidata, aga abiks ikka, kui muud pole. Nevel tõmbas end ringi keskel kuue sisse kerra ning magas kuni aovalge ja sellega kaasneva külmani sügavalt nagu kott. Kusagil väga kaugel kostis sute kõhe kaebelaul, aga see ei ulatunud tema rahu rikkuma. Metsarahvast ega muid peletisi ei näinud ta isegi unes.
Järgmisel päeval jõudis ta veidi enne lõunat ühe kiirevoolulise jõe äärde. Sellele viitasid juba kaugemalt raagus puude tagant heledalt vilksavad liivakivimüürid. Org, milles jõesäng lookles, oli kitsas ja järskude, kohati tõesti püstloodsete servadega, ning seda liigestasid omakorda mõned väiksemad sälkorukesed. Veemühina põhjal võis oletada kärestikke. Ja kas tõesti kuuldus kuskilt jõe äärest ka hobuse hirnumist? See tegi küll ettevaatlikuks. Nevel otsustas kiirelt, et kõrvaloleva mäe otsast võis ehk jõe suunas paremat ülevaadet saada. Kui iganes võimalik, tuli inimesi või nende lähedust vältida – siiamaani küündis Himolemme haare veel kindlasti. Nevel rühkiski mäkke ning leidis end ühtäkki veidi ootamatust kohast.
Ta oli kesk vanu varemeid. Siin-seal vedelesid hallid mädanenud palgilasud, mõned poolenisti söestunud, mis olid juba jõudnud kasvada rägusesse segametsa. Kohati võis ära tunda jäänuseid seintest ja taradest, mis mäeserva olid palistanud. Nevel sai aru, et kunagi oli selle künka peal olnud linn. Võib-olla päris ilus ja uhke linn, omainimestele auks ja kuulsuseks; kuhu rikka lastiga laevad sõitsid kaugetest maadest jõge mööda üles kuni päris linna alla. Võib-olla tõesti, aga juba päris mitukümmend aastaringi polnud siin keegi elanud. Mõned jäljed viitasid küll ometi sellele, et keegi oli kunagi püüdnud linna uuesti üles ehitada. Nii näiteks võis märgata põõsastes poolikult välja raiutud koerakaeltega palgikorda, mis oli juba paikagi seatud, aga nähtavasti oli töö seejärel katki jäänud. Miks, seda metsas leiduvad jäljed enam ei avaldanud. Võib-olla oli ehitaja pärast hoogsat algust ümber mõelnud, võib-olla lõpetas võõra kuri käsi tema plaanid. Kes enam teab! Nevel ei hakanud pikalt selle üle juurdlema, vaid hiilis üle kunagise õue vallipealsele ning seiras ümbrust.
Jah, tõesti, kusagil eemal, aga mitte väga kaugel jõe ääres hirnuski hobune. Muud polnud kuulda, aga Nevel pakkus ehku peale, et lähistel peab leiduma ka inimesi. Söögi osas leidus märsis veel üht-teist head, nii et inimeste abi tal vaja ei läinud, aga jõest pidi ta ikkagi üle saama. Puude taha varjudes tuli Nevel mäest alla jõekohina suunas, ühtlasi hirnumisest