Tuumahiid. J. J. Metsavana
kaunistuseks. Kuu kallas oma hella valgust üle magava linna. Oli öö teine pool. Inimesed magasid, mööda poolvalgustatud tänavaid sõitsid vaid üksikud taksod ja taarusid kodu poole viimased pidutsejad. Erinevalt hommikustest mornidest inimestest oli neil kõigil naeruvine suul, kuskilt kostis laulu. Käsikäes läksid paksult riietesse mähitud ema ja tütar läbi selle jäise ilu ja rõõmu pimeduseriigi. Ka Kaja tantsis Heli käe otsas ning emalgi läks iga sammuga tuju paremaks. Nemadki laulsid viimaks, naeruvine suul. Siis olid nad kohal. Suur neljakordne maja. Pime ja unehõlmas. Heli juhatas Kajale korteri kätte ning tüdruk vudis ümber maja tagaukse juurde. Seal, ema silme alt eemal, sai ta siseneda lukust hoolimata.
«Ära siis lollusi tee!»
Kaja istus sinnasamasse bussipeatuse pingile, otsis kotist termose, rüüpas sooja teed ja püüdis ette kujutada, mida Kaja näeb ja teeb. Varbad külmetasid veidi, taevasse hakkasid kogunema pilved. Kuu kadus, tõusis tuul ja algas pikkamööda tuisuks muutuv lumesadu. Heli tõstis krae üles ja ootas kannatlikult. Ta hea tuju hääbus pikkamööda, kuigi lumehelbed andsid ümber tänavalaterna tantsides oma parima, et teda lõbustada. Viimaks ilmus hämarusest ja tuisust pisike kogu.
Kaja oli sellises õhinas, millisena ema teda veel näinud ei olnud. Kogu tee tagasi koju ta ainult hüppas ja kilkas ning oh seda juttu ja seletamist. Kuidas ta oli tasahilju isalt teki maha sikutanud, et see ärkaks, ja kuidas ta oli ikka lusika laua pealt maha lükanud, et näha, kas isa pealagi on paljas, ja kuidas ta oli WCs potikaane kogemata kõige ebasobivamal hetkel kinni lükanud, nii et isa ja kogu WC oli märg. Selle eest sai tüdruk pragada, mille järel Kaja alles pärast väikest järelemõtlemist jutustas emale elektrikatkestusest. Nüüd sai Heli päris pahaseks.
«Mis ma sulle ütlesin? Ei puutu midagi, ei tee lollusi!»
Kaja mokk vajus pikaks ja tüdruk seisis keset kõnniteed nagu hunnik õnnetust.
«Kui sa sääraseid trikke teed, siis ma ei julgegi sind vanaema juurde viia!»
«Vanaema?»
«Su isa ema.»
«Aga sinu ema?»
«Ma ei tunne oma ema, kasvasin lastekodus.»
«Nii hea, et minul ema on, ja veel isa ja vanaema! Millal me vanaema juurde läheme?»
«Järgmisel nädalavahetusel, kui sa hea laps oled.»
«Muidugi olen. Kas tahad, ma aitan sul nõusid pesta?»
Heli naeratas väsinult.
«Kas terve nädala?»
«Muidugi!»
See oli reede öösel, kui Heli, kes oli lõpuks pärast asjatusi Kajaga rampväsinult unne vajunud, ärkas uksemürtsatuse ja tüdruku paanilise nutu peale. Naine oli ühe ropsuga jalul. Kaja tormas nagu kuul talle sülle, värises üle kere, ei saanud nutunuuksete tõttu sõnagi suust. Heli silitas ning rahustas last, katsus kiiresti tüdruku luud-kondid üle. Kõik olid terved.
«Tasa-tasa, kuss-kuss-kuss,» sosistas ta, endal süda sees kloppimas. Kaja üritas vahepeal midagi meeleheitlikult seletada, kuid sõnad läksid suus segamini ja Heli ei saanud midagi aru. Naine käis värisev tirts süles mööda tuba edasi-tagasi, muudkui kussutades.
«Must mees nägi mind, ta tahtis mind kinni võtta!»
Naine tardus seisma.
«Milline must mees? Kus?»
«Issi juures, ma… ma läksin sinna, kui sa magasid. Natuke aega sain seal olla ja järsku oli see mees seal ja tahtis mind kinni võtta. Tal oli suur nuga ja tahtis mind sellega torgata, aga ma jooksin eest ära. Ma ei saanud tema juuresolekul ära kaduda, täpselt nagu sinuga. Aga ma jõudsin teise tuppa esimesena ja kui ta ei näinud, hüppasin kohe läbi seina…»
Tüdruk vakatas… nad kuulsid välisukse sulgumise kolksu. Esikust kostis riidekahinat ja samme. Keegi võõras oli korteris. Juba oli ta elutoas. Heli surus väriseva Kaja tugevamini enda vastu.
«See on tema. Ema, ma kardan!»
«Ära karda. Mina naabritädi juurde peitu.»
«Kui sina siin oled, siis ma ei saa, ainult uksest. Ma pean enne teise tuppa minema.»
Teise tuppa minek ei tulnud kõne allagi, tundmatu kõndis seal juba ringi.
«Tee aken lahti ja hüppa välja,» sosistas Heli, kuid tüdruk polnud nõus tema kaelast lahti laskma. Naine tahtis ta juba jõuga lahti kiskuda, kuid siis avanes magamistoa uks ja ukseavasse ilmus mehekuju. Noor mees, tumedates riietes.
«Mis teil vaja on?» käratas Heli nõudliku häälega.
Vastuseks oli morn pilk, sama morn hääl järgnes veidi hiljem.
«Tulin kummitust teise ilma saatma.»
«Siin ei ole mingit kummitust, lahkuge palun.»
«Ei ole? Tõesti? Ja kes see on?»
Võõras osutas tüdrukule. See viiksatas ja klammerdus kramplikult ema külge.
«Ma pean vist hullumajja helistama, et teile järele tuldaks?» sisistas Heli. «See on minu tütar muidugi mõista.»
«Seda ma usun, et tütar, te olete üsna sarnased.»
«Väga tore.»
«Kahjuks on teie tütar surnud.»
«Ma tean ja mis siis? Keda see segab? Elame rahulikult, kahekesi, inimesi ei tüüta!»
Mees muutus veel mornimaks, kui ta enne oli.
«Nii et ei käi kolli tegemas? Mis te arvate, miks ma siin olen?»
«Pole vähimatki aimu ja kui te ei taha sekeldusi politseiga, siis hakake parem kohe heaga astuma.»
Võõra suunurkadesse ilmusid kurjad vaod.
«Mul on juba sekeldusi politseiga. Sellega mind ei …»
«Ju siis on vähe olnud!»
Heli tundis, kuidas värinad tema kehas lakkasid. Pea ja keha kuumasid. Ma pean võitlema selle mehega, surmani, kui vaja.
«Mis te arvate, kuidas ma teadsin siia tulla? Puhta juhuse peale?»
«Heli surus Kaja veel tugevamini enda vastu.
«Öelge, mis teil öelda on, ja kaduge minema!»
«Ma tulin, kuna üks mees kurtis pideva tagakiusamise üle. Kiusajaks, nagu kohapeal selgus, oli üks väike kummitus.»
«Kaja?»
Tüdruk klammerdus kõvemini ema külge ja raputas silmi peites ägedalt pead.
«Ma arvan, te saate isegi aru, et nii ei saa jätkuda. Pealegi võin teid lohutada – sealpool pole sugugi paha olla. Ma olen kindel, et teie tütar saab veel õnnelikuks.»
«Ta on juba ilma teispoolsusetagi õnnelik!»
«Tema on, aga teised inimesed mitte.»
«Kaja ei tee enam nii!»
Mees muigas mornilt.
«Ta on minu laps, miks te tahate teda minult ära võtta? Mis te teeksite siis, kui see oleks teie enda tütar? Kuidas…»
«Teie ärge tulge mulle lastest rääkima! See ei aita!»
«Aga kui see oleks teie enda laps?»
«Nendesamade kätega tapsin ma oma poja,» mees sirutas käed ette. Naine võpatas ja astus sammu tagasi. «Ma ei tahtnud seda teha, mu süda rebenes sees, aga muud võimalust ei olnud. See vajas tegemist ja ma tegin, mis vaja.»
Hull! Nende ees oli hullumeelne! Tuppa sigines tardunud vaikus. Mees tõi mantlihõlma alt nähtavale teritatud luust noa.
«Kas teie poeg sai õnnelikuks? Kas teie saite siis õnnelikuks?» küsis naine. Mees tardus, tõstis siis pilgu ja vaatas Helile juhmilt otsa.
«Ei… me ei saanud. Ta armastas selleks liialt elu ja mina armastasin liialt teda.»
«Ja nüüd arvad, et suudad