Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
n>
Ma näen oma elu kahe osana. Isegi mitte „enne” ja „pärast”, vaid rohkem nii, nagu hoiaksid kaks raamatutuge koos vahepealseid vormituid aastaid täis tühja unelemist, aastaid hilises teismeeas või kahekümnendates, kui täiskasvanurüü veel kuidagi selga ei taha passida. Rännuaastaid, mille meenutamise peale ma aega ei raiska.
Vaatan nondest aastatest pärit fotosid ja seal ma olen, näiteks Eiffeli torni või Vabadussamba ees, või põlvini merevees, ise lehvitades ja naeratades; aga nagu ma nüüd tean, kattusid sellised kogemused otsekohe osavõtmatuse tuhmi kirmega, mis muutis halliks isegi vikerkaare.
Teda ei paista selles eluetapis üldse ja ma saan nüüd aru, et tema oligi puuduv värv. Aastad kummalgi pool seda ooteaega haaras ta pihku ja tõstis üles otsekui tõrvikud, ja kui ta tol tuhmil jaanuarihommikul klassi astus, oli ta otsekui kehastunud uusaasta – see, mis tõotab, et tulemas on midagi enamat. Aga seda nägin ainult mina. Ülejäänuid kammitses harjumus ja nad leidsid, et parimal juhul on ta naeruväärne, halvimal juhul mõnitamist väärt. Ta oli pärit teisest maailmast, teistmoodi. Aga salamisi olin seda ju ka mina. Tema oli puuduv pusletükk, minu partner näitelaval.
Ühel päeval pöördus ta minu poole ja ütles: „Vaata siia”, ning tõmbas oma käsivarrest välja uue viiekümnepennise. Ma nägin, kuidas selle lame serv tema nahast välja turritab nagu klamber. Ta ei võtnud seda õhust ega varrukast – selliseid asju olin ma ennegi näinud – ei, ta tõmbas selle tõesti välja otse oma nahast, nii et alles jäi verine haav. Kaks päev hiljem oli haav kadunud, aga viiekümnepennine oli tal ikka veel taskus. Ja nüüd tuleb see osa, mida keegi kunagi ei usu. Mündi peal oli imelik aastaarv. See oli üheksateistkümne aasta kaugusel tulevikus: see oli 1995.
Ma ei oska seda võlutrikki seletada, nagu ma ei oska seletada ka seda, kuidas ta tol kummalisel hommikul kirikus äkki nii hästi klaverit oskas mängida. Sellist ajaviidet ei olnud keegi talle õpetanud. Ta oleks justkui olnud võimeline tahte varal kogu oma teadvuse andeks muutma ja selle tahtejõuga äkitselt saavutama oskuse, mis kohe jälle kaob. Ma nägin seda kõike pealt ja tundsin imetlust. Aga need hetked olid määratud ainuüksi minu silmadele: omamoodi tõestuseks, et ma teda siis usuksin, kui õige aeg kätte jõuab.
esimene osa
Ma otsustasin siia maailma tulla parasjagu siis, kui ema pärast tulutut poeretke Ilfordi bussi pealt maha tuli. Ta oli läinud paari pükse ümber vahetama, aga kuna minu asendimuutused tema tähelepanu kõrvale tõmbasid, ei olnud ta suutnud lapitud teksade ja alt laienevate sametpükste vahel valida, ja kartes, et ma võin sündida kaubamajas, suundus ta vaarudes tagasi oma postiindeksi järgsesse turvalisusse, kus tal veed ära tulid just sel hetkel, kui hakkas sadama nagu oavarrest. Ja seitsmekümnejardise jalutuskäigu jooksul tagasi meie majja segunes lootevedelik detsembrikuise vihmaga ning voolas rentslist alla, kuni eluring võimsal ja ehk koguni poeetilisel moel täis sai.
Mind võttis vanemate magamistoas, õnneloosiga võidetud suleteki peal vastu meditsiiniõde, kellel oli vaba päev, ja pärast kiireid, kahekümneminutisi tuhusid ilmus mu pea välja, õde karjus: „Pressi!”, isa karjus: „Pressi!”, ema pressis ja ma libisesin hooga välja, otse keset toda legendaarset aastat. Aastat, kui Pariisis mindi tänavatele. Aastat, kui toimus Teti rünnak1. Aastat, kui Martin Luther King kaotas unistuse nimel elu.
Kuude kaupa elasin ma vaikses maailmas, kus kõik mu vajadused olid rahuldatud. Mind hoiti ja hellitati. See tähendab, päevani, kui mu emal piim otsa sai ja asendus pealetulvava leinaga, mis ta enesesse mähkis, kui ta sai teada, et tema vanemad olid Austrias matkapuhkusel surma saanud.
Sellest kõigest kirjutati lehtedes. Ebatavalisest õnnetusest, kus sai surma kakskümmend seitse turisti. Teraline foto näitas moondunud reisibussi, mis oli kahe männipuu vahel kinni nagu võrkkiik.
Õnnetuses jäi ellu ainult üks inimene, sakslasest reisijuht, kes oli parasjagu pähe proovinud uut suusakiivrit – mis ilmselgelt ta elu päästiski –, ning too vaatas oma Viini haiglavoodist otse telekaamerasse, sellal kui talle parasjagu järjekordset morfiiniannust süstiti, ja ütles, et kuigi tegu oli traagilise õnnetusega, olid kõik just lõunatanud, nii et nad surid õnnelikuna. Ilmselgelt oli kaljulõhesse kukkumise trauma tema mälu kustutanud. Või siis oligi klimpe ja struudlit täis kõht lööki pehmendanud; seda ei võinud me kunagi teada saada. Igatahes peatus kaamera tema marraskil näol, lootes pakkuda kodus leinavatele peredele tundelise kirgastumise hetke, aga seda ei tulnud. Terve minu teise eluaasta oli ema murest murtud, samuti tüki kolmandat. Talle ei jäänud meelde ükski lugu, ei lugu kõndimahakkamisest ega naljakatest esimestest sõnadest, neist sündmustest, mis annavad aimu sellest, missuguseks laps kasvab. Igapäev oli virvarr, udune aken, mida puhtaks pühkida ei olnud tal mingit tahtmist.
„What’s Going On,” laulis Marvin Gaye, aga keegi ei osanud vastata.
Ja ometi võttis vend just siis mul käest kinni. Juhtis mind kaitsvalt oma maailma.
Ta oli mu varajase elu ääremaid riivanud nagu orbiidil tiirlev kuu, kõheldes uudishimu ja ükskõiksuse vahel, ja küllap oleks see nii jäänudki, kui saatus ei oleks tol traagilisel, tähenduslikul pealelõunal Tirooli reisibussiga kokku põrganud.
Ta oli viis aastat vanem kui mina ning tal olid heledad lokkis juuksed, meie pere puhul midagi niisama ebatavalist kui uhiuus auto, mille isa kord ühel päeval ostis. Ta oli teistsugune kui ülejäänud temavanused poisid – eksootiline olend, kes värvis õhtuti salaja end ema huulepulgaga ja tikkis mu näo üle suudlustega, mis meenutasid mädaville. See oli tema abiventiil konservatiivses maailmas. Läbi ja lõhki kõrvalseisja tasane mäss.
Minust sai uuriva vaimuga, terane laps, kes oskas nelja-aastaselt lugeda ja kirjutada ning pidas maha kaheksa-aastasele kohaseid vestlusi. Mind ei saatnud eluteel mitte geniaalsus ega varaküpsus, vaid lihtsalt vanema venna mõju, kes oli parasjagu vaimustuses Noël Cowardi luulest ning Kanderi ja Ebbi lauludest. See oli värvikaks alternatiiviks meie kindla skeemi järgi kulgevale elule. Ja iga päev, kui ma teda koolist koju ootasin, tundsin tema järele pingsat, lausa kehalist igatsust. Temata ei olnud ma kunagi päris mina ise. Õieti ei ole siiani.
„Kas jumal armastab kõiki?” küsisin ma ema käest ja sirutasin käe üle sellerikausi, et võtta viimane teekook. Isa tõstis pilgu oma paberitelt. Ta tõstis alati pilgu, kui keegi jumalat mainis. See oli refleks, just nagu oleks keegi tahtnud teda lüüa.
„Muidugi armastab,” vastas ema triikimises pausi tehes.
„Kas jumal armastab mõrvareid?” jätkasin mina.
„Jah,” vastas tema. Isa vaatas ema poole ja laksutas valjusti keelt.
„Röövleid?” küsisin ma.
„Jah.”
„Kakat?” küsisin ma.
„Kaka ei ole elusolend, kullake,” ütles ema tõsiselt.
„Aga kui oleks, kas siis jumal armastaks teda?”
„Jah, eks vist armastaks.”
Sellest ei olnud mingit abi. Tundus, et jumal armastab kõike, ainult mitte mind. Koorisin maha viimase šokolaadikeeru, nii et välja tulid valge vahukommiküngas ja moosist südamik.
„Kas kõik on korras?” küsis ema.
„Ma ei lähe enam pühapäevakooli,” ütlesin ma.
„Halleluuja!” ütles isa. „See teeb mulle rõõmu.”
„Aga ma arvasin, et sulle meeldib seal?” küsis ema.
„Enam ei meeldi,” ütlesin ma. „Mulle meeldis tegelikult ainult laulmine.”
„Sa võid siin laulda,” ütles isa ja langetas pilgu jälle paberitele. „Siin võivad kõik laulda.”
„Mingi kindel põhjus?” küsis ema, kes sai aru, et ma jätan midagi ütlemata.
„Ei-ei,” ütlesin ma.
„Kas sa tahad millestki rääkida?” küsis ta vaikselt ja võttis mul käest kinni. (Ta oli hakanud lugema üht Ameerika raamatut lastepsühholoogiast. Seal julgustati oma tunnetest rääkima. See tekitas tahtmise enesesse sulguda.)
„Ei,” ütlesin ma uuesti, kokkupigistatud suuga.
Tegu oli olnud ainult arusaamatusega. Ma olin lihtsalt arvanud, et Jeesus oli eksitus, muud midagi; planeerimata
Teti rünnak – Põhja-Vietnami rünnak Lõuna-Vietnami vastu 1968. aasta jaanuaris-veebruaris, pöördepunkt Vietnami sõjas.