Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
ütles Jenny Penny. „Teda välja jalutama viia. Või hüppama,” lisas ta, ise naerust kägaras.
„Hästi,” ütlesin ma teda vahtides. „Kus sa elad?”
„Sinu tänaval. Me kolisime sinna kaks päeva tagasi.”
Mulle tuli kohe meelde see kollane auto, millest kõik rääkisid, see, mis saabus keset ööd, sabas mõlkis järelkäru.
„Mu vend on kohe siin,” ütlesin ma. „Sa võid meiega koos koju jalutada, kui sa tahad.”
„Hästi,” ütles ta, huultel kerge naeruvine. „Parem kui üksi koju jalutada. Missugune su vend on?”
„Teistmoodi,” ütlesin ma täpsemat sõna leidmata.
„Tore,” ütles ta ja hakkas uuesti ühelt oma võluvalt jalalt teisele hüplema.
„Mida sa teed?” küsisin ma.
„Teen, nagu käiksin mööda klaasi.”
„Kas on lõbus?”
„Proovi, kui tahad.”
„Olgu,” ütlesin ma ja proovisin. Naljakal kombel oligi lõbus.
Me vaatasime parasjagu „Põlvkondade mängu” ja karjusime: „Kaisuloom, kaisuloom”7, kui uksekell helises. Ema tõusis püsti ja oli tükk aega ära. Tal jäi nägemata suurem osa heast kohast, liikuva lindiga kohast, ja kui ta tagasi tuli, ei teinud ta meist väljagi, vaid läks isa juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Too tõusis kähku püsti ja ütles: „Joe, vaata oma õe järele. Me läheme naabrite juurde. Meil ei lähe kaua.”
„Olgu,” ütles vend ja me ootasime, kuni eesuks käis, siis vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Lähme.”
Öö oli külm ja hall maas, see oli sussides jalgadele liig. Me hiilisime heki varjus kärmelt edasi, kuni jõudsime härra Golani eesukse juurde, mis õnneks oli ikka veel lihtsalt lingis. Jäin ukseavas seisma – oli möödas kolm kuud sellest, kui olin siit viimati läbi läinud, sellest, kui hakkasin kõrvale põiklema nii oma vanemate küsimuste kui ka härra Golani rähmas silmade anuva pilgu eest –, vend ulatas mulle käe ja me läksime koos läbi esiku, mis lõhnas vanade palitute ja seisnud toidu järele, ning suundusime köögi poole, kuhu summutatud häälte kõla meid meelitas nagu eemal vilkuv peibutis.
Vend pigistas mu kätt. „Kõik korras?” sosistas ta.
Uks oli irvakil. Esther istus tooli peal ja ema rääkis telefoniga. Isa oli seljaga meie poole. Keegi ei pannud tähele, kui me sisse tulime.
„Me arvame, et ta võttis ise endalt elu,” kuulsime ema ütlevat. „Jah. Igal pool on tabletid. Mina olen naaber. Ei, enne te rääkisite tema õega. Jah, me jääme ootama. Muidugi.”
Vaatasin vennale otsa. Ta pööras pilgu ära. Isa astus akna poole ja siis ma nägingi jälle härra Golanit. Aga seekord lebas ta põrandal, jalad koos, üks käsivars välja sirutatud, teine rinnal kõveras, nagu oleks ta surres parasjagu tangot harjutanud. Vend püüdis mind tagasi hoida, aga ma tõmbasin käe lahti ja nihkusin lähemale.
„Kus ta number on?” küsisin ma valjusti.
Kõik vaatasid minu poole. Ema pani telefonitoru hargile.
„Tule ära, Elly,” ütles isa ja sirutas käe.
„Ei!” ütlesin mina ja kiskusin ennast lahti. „Kus ta number on? See käe peal? Kus see on?”
Esther vaatas mu ema poole. Ema pöördus eemale. Esther lõi käed avali. „Tule siia, Elly.”
Läksin tema juurde. Seisin ta ette. Ta lõhnas maiustuste järele. Lukumi järele, ma arvan.
„Tal ei olnudki numbrit,” ütles ta pehmelt.
„Oli küll. Ma nägin.”
„Tal ei olnudki numbrit,” kordas ta vaikselt. „Ta joonistas endale numbri ise peale, alati kui ta oli kurb.”
Nii sain ma teada, et number, mis nägi välja, nagu oleks see eile joonistatud, ilmselt oligi seda.
„Ma ei saa aru,” ütlesin ma.
„Ei peagi saama,” ütles isa vihaselt.
„Aga need õudsed laagrid?” küsisin ma.
Esther pani käed mulle õlgadele. „Oi, laagrid olid päriselt ja õudus oli päriselt ja me ei tohi seda kunagi unustada.”
Ta tõmbas mind enda poole, ta hääl värahtas pisut. „Aga Abraham ei olnud laagris,” ütles ta pead vangutades. „Ei olnud. Ta oli vaimse häirega,” lisas ta möödaminnes, nagu räägiks uuest juuksevärvist. „Ta tuli siia maale 1927. aastal ja elas õnnelikku elu. Isekat elu, ütleksid mõned. Ta reisis palju, mängis muusikat ja oli väga edukas. Kui ta tablette võttis, oli ta ikka minu vana Abe. Aga kui ta järele jättis – noh, siis muutus ta tülinaks nii endale kui ka teistele …”
„Aga miks ta mulle siis kõike seda rääkis?” küsisin ma, pisarad mööda põski voolamas. „Miks ta mulle valetas?”
Esther hakkas midagi ütlema, aga peatus äkitselt ja jäi mind vahtima. Ja ma usun nüüd, et see, mida me üksteise silmis nägime – see hirm –, andis tunnistust, et ta teadis, mis minuga juhtunud oli. Nii ulatasin talle käe nagu päästenööri.
Ta pöördus eemale.
„Miks ta sulle valetas?” ütles ta rutakalt. „Lihtsalt süütundest. Mõnikord on elu sinu vastu liiga hea. Sa hakkad tundma, et ei vääri seda.”
Esther Golan jättis mind uppuma.
Ema arvas, et kõige taga on šokk, hilinenud reaktsioon vanemate äkilisele kaotusele. Nii oligi tükk kasvama hakanud, ütles ta Bakewelli torti köögilauale asetades ja meile taldrikuid ulatades. See vallandab ebaloomuliku energia, ütles ta, mis virdab ja kogub hoogu, kuni ühel päeval, kui sa ennast pärast vanniskäimist kuivatad, leiad, et see istub sul rinnas, ja tead, et see ei tohiks seal olla, aga sa ei tee mitu kuud sellest väljagi ja hirm kasvatab seda veel suuremaks ja siis istud sa arstiga vastamisi ja ütled: „Ma leidsin tüki”, hakates ise kampsunit lahti nööpima.
Isa uskus, et see on vähitükk, mitte sellepärast, et mu emal oleks selleks pärilik soodumus olnud, vaid sellepärast, et ta jahtis midagi, mis tema imelist elu rikuks. Ta oli hakanud uskuma, et hüve on lõplik ja isegi klaas, mis kunagi oli pooltäis, võib äkki saada pooltühjaks. Oli kummaline jälgida, kui kiiresti tema idealism sulab.
Ema ei pidanud ära minema kauaks, kõige rohkem paariks päevaks, kuni koeproov võetakse ja seda analüüsitakse, ning ta pakkis asju rahuliku kindlusega, nagu oleks puhkusele sõitmas. Ta võttis kaasa ainult oma kõige paremad riided, samuti lõhnaõli, isegi ühe romaani – sellise, mida ta nimetas mõnusaks lugemiseks. Särke kokku voltides surus ta puuvillriide ja siidpaberi vahele väikese lavendlikotikese, nii et arstid võiksid hüüatada: „Te lõhnate nii hästi! See on lavendel, eks ole?”. Ja ema võiks noogutada arstitudengitele, kes on tema voodi ümber kobaras ja pakuvad üksteise järel välja diagnoose kasvajale, mis on leidnud lubamatu redupaiga.
Ta asetas ruudulisse kandekotti uue pidžaama. Vedasin käega mööda kangast.
„See on siidist,” ütles ema. „Nancy kingitus.”
„Nancy ostab sulle ilusaid kingitusi, on ju?” ütlesin mina.
„Tead, ta tuleb siia elama.”
„Ma tean,” ütlesin ma.
„Et aidata isal teie järele vaadata.”
„Ma tean.”
„See on tore, eks?” küsis ta.
(See oli jälle sealt raamatust: peatükk pealkirjaga „Asjad, millest on väikestele lastele raske rääkida”.)
„Jah,” ütlesin ma tasakesi.
Oli imelik, et ta ära läheb. Ta oli meie noores elus kindlalt ja vankumatult olemas olnud.
„The Generation Game” – tlk umbkaudu „Põlvkondade mäng”, Briti telemäng 1970ndatel (ja hiljem 1990ndatel), kus liikuvalt lindilt tuli valida auhindu ning üheks auhinnaks oli alati pehme kaisuloom.