Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
ravimatu rebeme eest, mis saab alguse südamest.
Istusin voodil ja loetlesin endamisi tema omadusi nii, nagu inimesed seda tavaliselt teevad üksnes kellelegi järelehüüet kirjutades. Minu hirm oli niisama vaikne nagu olid vaiksed temas paljunevad rakud. Ema oli imekaunis. Tal olid kenad käed, mis aitasid vestlusele takka, kui ta kõneles, ja kui ta oleks olnud kurt, oleks ta viibelnud sama elegantselt nagu luuletust etlev poeet. Vaatasin tema silmi: sinised, sinised, sinised, just nagu minul. Leelutasin seda värvi oma peas, kuni see uhtus üle mu sisemuse nagu merevesi.
Ema peatus, sirutas ennast ja asetas käe õrnalt rinnale: võib-olla ütles ta tükile head aega või kujutas vaimusilmas ette, kuidas teda lõigatakse. Võib-olla kujutas ta ette, kuidas keegi pistab käe talle rinna sisse. Võib-olla kujutasin mina seda ette.
Judistasin ennast ja ütlesin: „Minul on ka tükk.”
„Kus?” küsis ta.
Näitasin oma kurgu peale, ta tõmbas mind enda juurde ja võttis mu kaissu ning ma tundsin särkidest tema külge jäänud lavendlilõhna.
„Kas sa sured ära?” küsisin ma, ta naeris, nagu oleksin ma mõne nalja rääkinud, ja see naer tähendas minu jaoks rohkem, kui oleks tähendanud ükski eitus.
Tädi Nancyl ei olnud lapsi. Lapsed meeldisid talle, või vähemalt ütles ta, et meie meeldime talle, ja ma kuulsin tihti ema ütlevat, et Nancy elus ei olegi õieti lastele kohta, mis tundus mulle imelik, eriti kuna ta elas üksi kaunis suures korteris Londonis. Nancy oli filmitäht, tänapäeva standardite järgi mitte kuigi suur, aga ikkagi filmitäht. Peale selle oli ta lesbi ja see oli tema juures niisama oluline kui näitlejaanne.
Nancy oli mu isa noorem õde ja ta ütles alati, et isa päris nii mõistuse kui ka väljanägemise ja tema ise selle, mis üle jäi, aga me kõik teadsime, et see on vale. Kui ta oma säravat filmitähenaeratust naeratas, sain ma aru, miks inimesed temasse lausa armunud on, sest eks me kõik olime, kas või natukene.
Ta oli loomult püsimatu; tema külaskäigud jäid tihti põgusaks. Ta lihtsalt ilmus välja – mõnikord eikusagilt – nagu haldjast ristiema, kelle ainus eesmärk on kõik heaks teha. Ta ööbis külas käies minu toas ja mulle tundus, et elu on valgust täis, kui tema on läheduses. Ta tegi tasa kõik riigis aset leidvad elektrikatkestused. Ta oli suuremeelne, lahke ja lõhnas alati jumalikult. Ma ei saanud kunagi aru, mis lõhn see on, see oli lihtsalt tema ise. Inimesed ütlesid, et ma olen tema nägu, ja kuigi ma seda kunagi ei tunnistanud, olin selle üle väga rõõmus. Ükspäev ütles isa, et Nancy oli liiga ruttu suureks kasvanud. „Kuidas saab liiga ruttu suureks kasvada?” olin mina küsinud. Ta ütles, et ma selle peale rohkem ei mõtleks, aga mina mõtlesin ikka.
Seitsmeteistaastaselt ühines Nancy ühe radikaalse teatritrupiga ja hakkas vana furgoonautoga mööda maad ringi sõitma ning pubides ja klubides improlavastusi etendama. Teater oli tema esimene armastus, nagu ta vestlussaadetes ikka ütles, ja meie kogunesime siis teleka ümber, puhkesime naerma ja hüüdsime: „Valetaja!”, sest me kõik teadsime, et tegelikult oli tema esimene armastus Katherine Hepburn. Mitte see Katharine Hepburn, vaid üks elunäinud, suure kondiga inspitsient, kes talle pärast nende vähetõotava kahevaatuselise näitemängu „Põrgusse ja tagasi ja nii ongi tore” üht etendust tingimusteta armastust avaldas.
Nad olid parasjagu ühes väikeses külakeses Nantwichi kandis ja nende esimene kohtumine leidis aset Kana ja Orava kõrtsi tagahoovis. Harilikult käidi seal ainult kusel, aga tol ööl, ütles Nancy, ei olnud õhus tunda muud kui üksnes romantika lõhna. Nad kandsid külg külje kõrval käies rekvisiite furgooni, kui Katherine Hepburn äkki Nancy vastu kivipurukrohviga kaetud seina lükkas ja teda suudles, keelega ja puha, nii et Nancy pillas matšeetede karbi maha ja jäi niisuguse kiire, naiseliku rünnaku peale õhku ahmima. Kui ta seda hiljem kirjeldas, ütles ta: „See oli nii loomulik ja seksikas. Just nagu suudleks iseennast” – auhindadega pärjatud näitleja jaoks kõrgeim tunnustus.
Minu isa ei olnud varem ühtegi lesbit näinud ja läks kehvasti, et K. H. oli esimene, kuna isa vabameelsuse kate varises maha ja paljastas terve kollektsiooni karikatuurseid eelarvamusi. Ta ei saanud iialgi aru, mida Nancy naises nägi, ja Nancy ütles ainult, et K. H. sisimas peitub hämmastav ilu, mis isa sõnade järgi pidi küll olema peidetud väga sügavale, sest et isegi ööpäevaringsed arheoloogilised kaevamised oleksid selle leidmisega arvatavasti hätta jäänud. Tal oli õigus. See oli sügavale peidetud, peidetud sünnitunnistuse taha, kus seisis: Carole Benchley. Naine oli isehakanud kinoarmastaja, kes paremini kui filmindust tundis ainult teenuseid, mida haigekassa osutab vaimuhaigetele; alatasa astus ta üle selle filmilindiga tõmmatud piiri, mis lahutas mööda kollast kiviteed kõndivat Dorothyt8 ja meid ülejäänuid turvaliselt oma voodites.
„Vabandust, et ma hiljaks jäin!” hõikas Nancy ühel päeval, tormates kohvikusse, kus nad kokku pidid saama.
„Ausalt öelda, kullake, on mul täiesti ükskõik,”9 ütles K. H.
„No siis on korras,” ütles Nancy istet võttes.
Seejärel ütles K. H. ringi vaadates ja häält tõstes: „Kõigi linnade kõigist džinniurgastest terves maailmas jalutab ta just siia sisse.”10
Nancy märkas, et inimesed kohvikus vahivad neid.
„Võileiba tahad?” küsis ta tasakesi.
„Isegi kui ma pean valetama, varastama, petma või tapma, siis jumal olgu tunnistajaks, nälga ei kannata ma enam kunagi.”11
„See oli siis vist jah,” ütles Nancy ja võttis menüü.
Suurem osa inimesi oleks kohe aru saanud, et siin on sõlmitud lõbus leping hullumeelsusega, aga Nancy mitte. Ta oli noor ja kange seikleja, ning omasooarmastuse esimeste tuksete elevus tõmbas ta enesega kaasa.
„Aga ta oli väga hea armastaja,” ütles mu tädi ikka, mispeale ema või isa püsti tõusis ja ütles: „Nojah, igatahes …”, ning meie vennaga jäime järge ootama, aga järge ei tulnud, igatahes mitte seni, kuni me vanemaks saime …
Ma ei olnud kunagi enne näinud, et isa nutaks, ja õhtul pärast seda, kui ema ära läks, oli esimene kord. Istusin vestlust pealt kuulates trepimademel ja kuulsin, kuidas pisarad ta kogelema panid.
„Aga kui ta ära sureb?” küsis ta.
Vend hiilis trepist alla, istus minu kõrvale ja mässis meid mõlemaid veel voodisooja teki sisse.
„Ta ei sure ära,” ütles Nancy käskivalt.
Vaatasime vennaga üksteisele otsa. Kuulsin, kuidas ta süda hakkas kiiremini lööma, aga ta ei öelnud midagi. Ta võttis mind kõvemini kaissu.
„Vaata mulle otsa, Alfie. Ta ei sure ära. Mõnda asja ma tean. Sul peab usku olema. Veel ei ole tema aeg.”
„Jumal küll, ma teen ükskõik mida,” ütles isa, „ükskõik mida. Ma olen ükskõik milline, ma teen ükskõik mida, kui ainult temaga kõik korda saab.”
Siis nägingi ma pealt, kuidas isa esimest korda kauples jumalaga, kellesse ta ei uskunud. Teine kord järgnes ligi kolmkümmend aastat hiljem.
Ema ei surnud ära ja kui ta viie päeva pärast meie juurde tagasi tuli, nägi ta parem välja kui juba pikki aastaid. Koeproov oli korras ja healoomuline tükk oli kiiresti eemaldatud. Küsisin seda näha – kujutasin ette, et see on must nagu süsi –, aga vend käskis mul vait olla ja ütles, et ma olen imelik. Kui ema uksest sisse astus, puhkes Nancy nutma. Ta nuttis ikka kummalistel hetkedel, sellepärast ta oligi hea näitleja. Aga õhtul hiljem oma toas rääkis vend mulle, et asi on selles, et Nancy on salaja emasse armunud olnud sellest ajast, kui nad esimest korda kohtusid.
Vend rääkis, et Nancy oli läinud nädalalõpuks Bristolisse koos oma vennaga (meie isaga muidugi), kes käis viimast aastat seal ülikoolis. Nad olid Mendipi mägedes jalutamas käinud ja kui halvav külm oli kontidesse pugenud,
Vihje lasteraamatule ja – filmile „Võlur Oz”, mille peategelane on tüdruk nimega Dorothy.
Tsitaat filmist „Tuulest viidud” (1939).
Tsitaat filmist „Casablanca” (1942).
Tsitaat filmist „Tuulest viidud”.