Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
juttu. Nancy sai teada, et naise nimi on Kate, ja tema pulss läks juba selle nime tahedat kõla kuuldes kiiremaks. Kate oli teise aasta tudeng, õppis inglise keelt ja oli just eelmine nädal oma poisiga lõpu teinud – too oli väheke tuim tükk, nagu ta ütles –, ning ta naeris ja viskas pea kuklasse, paljastades pehme kurgualuse. Nancy haaras letist kinni ja punastas, kui äkiline nõrkus jalgadest ülespoole levis. Sel hetkel otsustaski ta, et kui tema seda naist ei saa, peab saama ta vend.
„Alfie!” karjus ta. „Tule siia ja saa ühe kena inimesega tuttavaks!”
Nii oligi see Nancy, kes isa eest kurameerimise töö ära tegi, kui tollel parasjagu ülikoolist viimane vaheaeg oli. See oli Nancy, kes mu emale lilli viis, Nancy, kes helistas, ja Nancy, kes pani kinni kohad õhtusöögiks küünlavalgel. Viimaks oli seegi Nancy, kes kirjutas luuletusi, millest isa midagi ei teadnud, luuletusi, mis ema temasse armuma panid ja „paljastasid” tema tihti loidude tunnete salajased sügavused. Selleks ajaks, kui uus semester algas, olid isa ja ema kõrvuni armunud, ja Nancy, segaduses viieteistaastane, komberdas mööda katkise südame mühklikku koorikut eemale.
„Kas ta armastab teda ikka veel?” küsisin ma.
Vend ohkas. „Kes seda teab.”
„Tere hommikust,” ütles Nancy tuhmis novembrihommikus silmi avades.
„Tere,” ütlesin mina.
„Mis toimub?” küsis ta külge keerates ja mulle otsa vaadates.
„Täna on prooviesinemine,” ütlesin ma vaikselt, sinipunast koolilipsu üle pea tõmmates.
„Mis prooviesinemine?” küsis ta kiiresti istuli tõustes.
„Jõulunäidendi jaoks,” ütlesin ma.
„Ma ei teadnud, et sind selline asi huvitab.”
„Ei huvitanudki, aga Jenny Penny rääkis mu ära.”
„Mis ossa sa kandideerid?” küsis Nancy.
„Maarja, Joosep, no need tavalised,” ütlesin ma. „Peaossa.” (Jeesuslapsukese jätsin ma välja, sest see oli ilma tekstita osa ja ühtlasi ei teadnud ma, kas mulle on andeks antud ütlus, et Jeesus on eksitus.)
„Mis sa proovis tegema pead?” küsis ta.
„Lihtsalt seisma.”
„Ja rohkem mitte midagi?”
„Eih,” ütlesin ma.
„Oled kindel?”
„Jah, Jenny Penny ütles,” ütlesin ma. „Ta ütles, et nad saavad juba selle järgi aru, kes lavatäheks kõlbab. Ta ütles, et seda on teksadest näha.”12
„Olgu siis. No palju edu, inglike,” ütles ta, küünitas öökapi poole ja tegi sahtli lahti.
„Võta need kaasa,” ütles ta. „Need toovad õnne. Toonitavad sinu staariomadusi, minul toimivad alati.”
Ma ei olnud kunagi kuulnud, et ta kasutaks sõna „toonitama”. Kavatsesin seda päeval hiljem ise kasutada.
Kõndisin kärmel sammul tänava lõppu, kuhu oli kasvanud suur ligustrihekk. Me saime alati Jenny Pennyga seal kokku, et koos kooli minna, mitte kunagi tema juures, sest seal olid asjalood keerulised, kuidagi seoses tema ema uue peikaga. Jenny Penny sai temaga hästi läbi, nagu ta ütles, siis kui ema kohal oli. Aga ema ei olnud nimelt alati kohal; nüüd käis ta tihti matustel, see oli uus hobi, mida ta hiljuti harrastama oli hakanud. Ma pakkusin välja, et ta emale lihtsalt meeldib nutta.
„Naer? Nutt? See on tegelikult üks ja sama, eks?” ütles Jenny Penny.
Minu arust ei olnud, aga ma ei öelnud midagi. Teadsin juba siis, et tema maailm on minu omast erinev.
Vaatasin piki tänavat ja nägin, et Jenny Penny jookseb minu poole, täidlase ülahuule küljes tolknemas sädelev tatiniit.
„Vabandust, et ma hiljaks jäin,” ütles ta.
Ta jäi alati hiljaks, sest tema juuksed ei allunud kammile.
„Pole midagi,” ütlesin ma.
„Kenad prillid,” ütles tema. „Kas sa said need Nancy käest?”
„Sain jah,” ütlesin ma uhkelt. „Ta kannab neid esilinastustel.”
„Nii ma arvasingi,” ütles Jenny.
„Ega need liiga suured ei tundu?” uurisin ma.
„Ei tundu,” vastas ta. „Aga nad on väga tumedad. Kas sa ikka näed midagi?”
„Muidugi näen,” valetasin mina, põiganud just mööda laternapostist, aga õnnetuseks mitte keerdus koerajunnist, mis selle kõrval lebas. See kattis mu kingatalda nagu rasv ja selle hapu lõhn keerles mu ninasõõrmetes.
„Mis lõhn see on?” küsis Jenny Penny ringi vaadates.
„Talv hakkab tulema,” ütlesin ma raske ohkega, haarasin tal käsivarrest ja me rühkisime turvalise musta raudvärava poole.
Tagasi vaadates saan ma aru, et oleksin prooviesinemise ajaks pidanud ilmselt prillid eest ära võtma, sest ma koperdasin koolisaali poole nagu mõni endisaegne prohvet.
„Kindel, et kõik on korras?” küsis korrapidaja, kes mind kättpidi talutas.
„Jaa, kõik on hästi,” ütlesin mina ja komistasin tema kinga otsa. Suured uksed avanesid ja Jenny Penny jooksis välja.
„Kuidas läks?” küsisin ma innukalt.
„Hästi,” ütles tema ja tõstis pöidlad üles.
„Mis osa nad sulle andsid?” sosistasin ma.
„Kaheksajala. Ilma tekstita,” ütles ta. „Just nagu ma tahtsin.”
„Ma ei teadnudki, et seal kaheksajalg on,” ütlesin ma.
„Ei olegi,” vastas tema. „Nad tahtsid, et ma kaamel oleksin. Aga kui kõik loomad kahekaupa sisse marssisid, siis pidi seal kaheksajalg ka olema.”
„See on Noa laev,” ütlesin ma.
„Sama asi. Ikkagi piibel,” ütles tema. „Ega keegi vahest aru ei saa.”
„Ilmselt mitte,” ütlesin ma, sest tahtsin toetust avaldada.
„Ma teen kostüümi ise,” ütles ta ja ma muutusin äkki närviliseks.
Kui ma suurde saali sisenesin, nägin hädavaevalt viit laua taga istuvat nägu; aga üks nägu lõikus läbi pimeduse nagu Horose kõikenägev silm: minu vana õpetaja preili Grogney. Jõulunäidend oli tema „lapsuke” ja ta väitis uhkelt, et on selle päris ise kirjutanud, kummalisel kombel jättes mainimata nii Matteuse kui ka Luuka.
„Eleanor Maud?” küsis mehehääl.
„Jah,” vastasin ma.
„Kas kõik on korras?” küsis ta.
„Jah,” vastasin ma.
„Sinu silmadega on kõik korras?” küsis ta.
„Jah,” vastasin ma ja kohendasin närviliselt raame silme ees.
„Ära nihele,” karjus preili Grogney ja ma ootasin, et ta lisaks: „Selline jumalavallatu!”
„Mis sul meile näidata on?” küsis mees.
„Mis asja?” küsisin mina.
„Sinu prooviesinemise tekst,” ütles preili Grogney.
Minu ettevalmistamata sisemust krampis paanika.
„Noh?” küsis preili Grogney. „Tee kähku.”
Liikusin aeglaselt lava etteossa, peas hõljumas sõnad, mõni selge, enamik juhuslikud, kuni neist moodustus kobar ja ma tundsin ära sidusa, rütmilise mustri. Mul ei olnud see tervenisti meeles, aga see oli üks Nancy lemmikmonolooge ja ma olin kuulnud, kuidas ta seda harjutab, pühendunult nagu heliredelit. Ma
Originaalis sõnamäng: