Kui jumal oli jänes. Sarah Winman
otse keset vanemate isetute ja innukate andide lõhna.
Kõigepealt nägin ma kasti: vana papist telekakasti, mis varjas mu venna pea, nii et tema jalad pidid kobamisi teed otsima nagu pimedate valged kepid.
„Kas ma olen juba kohal?” küsis ta teel laua poole.
„Peaaegu,” ütlesin ma.
Ta pani kasti lauale. Tundsin niiskete õlgede rammusat lõhna. Kast liigahtas jõnksuga, aga ma ei kartnud. Vend tegi kaane lahti ja tõmbas välja kõige suurema jänese, keda ma kunagi näinud olin.
„Ma ütlesin, et otsin sulle õige sõbra.”
„See on jänes!” ütlesin ma lõikava rõõmutundega.
„Täpsemalt Belgia jänesküülik,” ütles ta üsna vennalikul moel.
„Belgia jänesküülik,” kordasin ma tasakesi, nagu oleksin just lausunud sõnad, mis tähendavad „armastust”.
„Mis sa talle nimeks tahad panna?”
„Eleanor Maud,” ütlesin ma.
„Sa ei saa talle enda järgi nime panna,” naeris vend.
„Miks mitte?” küsisin veidi heitunult.
„Sest ta on poiss,” vastas vend.
„Aa,” ütlesin mina, vaatasin looma kastanikarva kasukat, valget saba ja kahte väikest pabulat, mis tema tagumikust kukkunud olid, ja mõtlesin, et ta näeb tõesti poisi moodi välja.
„Mis ma siis sinu arust talle nimeks peaksin panema?” küsisin ma.
„Jumal,” ütles vend suurejooneliselt.
„Naerata!” ütles isa ja suunas oma uue polaroidfotoaparaadi mulle näkku. VÄLK! Jänes mu süles hakkas rabelema ja mina jäin korraks pimedaks.
„Kõik korras?” küsis isa, filmi põnevil endale kaenla alla torgates.
„Ju vist,” vastasin ma ja komistasin laua otsa.
„Tulge kõik! Tulge vaadake!” karjus ta ning me kogunesime ümber ilmuva pildi, öeldes „Ooh!” ja „Aah!” ja „Siit ta tuleb”, sellal kui mina jälgisin, kuidas mu ähmane nägu teravamaks muutub. Minu meelest nägi uus, lühike soeng, mida ma kangesti nurunud olin, imelik välja.
„Sa näed ilus välja,” ütles ema.
„Kas pole?” ütles isa.
Aga mina nägin ainult mingit poissi, kes seisis seal, kus oleksin võinud olla mina.
1975. aasta jaanuar oli lumetu ja pehme. Sel igaval, üksluisel kuul ei käidud kelgutamas ega antud uusaastalubadusi. Proovisin nii mõndagi, et edasi lükata peatset tagasipöördumist kooli, aga viimaks pidin ikkagi nende raskete, hallide uste vahelt sisse astuma, möödaniku jõulude6 morn raskus rängalt rinda rõhumas. Tuleb tuhm veerand, otsustasin ma tigeda tuimuse seiskunud lompide vahelt läbi põigeldes. Värvitu ja tuhm. Seni, kuni ma ümber nurga keerasin, ja seal ta seisiski: seisis otse minu klassi ukse ees.
Kõigepealt nägin tema juukseid, metsikuid, tumedaid ja kahuseid, mis tüdruku läikivale laubale vajunud kasutu peavõru alt välja tungisid. Tema kampsun oli liiga pikk – käsitsi kootud ja käsitsi pestud, viimasel väänamisel välja veninud, rippus talle põlvini ja oli ainult natuke lühem hallist vormiseelikust, mida me kõik kandma pidime. Ta ei pannud mind tähele, kui ma temast mööda kõndisin, isegi mitte siis, kui ma köhisin. Ta vahtis oma sõrme. Ma vaatasin tagasi: ta oli näpuotsa naha peale silma joonistanud. Hüpnoosi harjutamiseks, nagu ta hiljem ütles.
Tõstsin viimase pildi oma jänesest üles, klassikaaslaste imestunud nägude ette.
„… ja nii tuli jõulude ajal jumal viimaks minu juurde elama,” lõpetasin ma võidukalt.
Jäin vait ja naeratasin aplausi oodates laialt. Seda ei tulnud, ruum jäi vaikseks ja muutus ootamatult pimedaks; nõrkadest kollastest laetuledest ei olnud väljas kohuvate tormipilvede vastu abi. Äkitselt hakkas uus tüdruk Jenny Penny plaksutama ja hurraa hüüdma.
„Jää vait!” karjus õpetaja, preili Grogney, huuled usulises vihas peeneks kriipsuks kokku pigistatud. Mina seda ei teadnud, aga tema esivanemad olid misjonärid, kes olid terve oma elu ühes Aafrika vaenulikemas osas jumala tegudest jutlust pidanud, enne kui avastasid, et muslimid olid sinna varem kohale jõudnud.
Hakkasin oma pingi poole minema.
„Jää seisma,” ütles preili Grogney kindlalt ja seda ma tegin, tundes, kuidas põies hakkab tekkima soe surve.
„Kas sinu meelest on õige nimetada jänest …” alustas preili Grogney.
„See on tegelikult küülik,” segas Jenny Penny vahele. „Teda lihtsalt nimetatakse Belgia …”
„Kas sinu meelest on õige nimetada küülikut jumalaks?” jätkas preili Grogney rõhukalt.
Mulle tundus, et see on konksuga küsimus.
„Kas sinu meelest on õige öelda: „Ma viisin jumala rihma otsas poodi?”
„Aga ma ju viisin,” ütlesin ma.
„Kas sa tead, mida „jumalavallatu” tähendab?” küsis ta.
Ma tegin hämmeldunud näo. Jälle see sõna. Jenny Penny käsi kerkis.
„Jah?” ütles preili Grogney.
„Jumalavallatu tähendab rumalat,” ütles Jenny Penny.
„Jumalavallatu ei tähenda rumalat.”
„Aga ebaviisakat siis?” küsis ta.
„See tähendab,” ütles preili Grogney valjusti, „jumala või millegi püha solvamist. Kas sa kuulsid, Eleanor Maud? Millegi püha. Kui sa oleksid seda mõnel teisel maal öelnud, oleks sind võidud kividega surnuks loopida.”
Mulle tulid judinad peale, sest ma sain väga hästi aru, kes oleks visanud esimese kivi.
Jenny Penny ootas kooli värava juures, hüples ühelt jalalt teisele ja mängis mingeid mänge oma isiklikus imepärases maailmas. See oli üks kummaline maailm, mis juba ainsa hommikupooliku jooksul oli põhjustanud õelaid sosinaid, ja ometi huvitas see maailm mind, purustas minu arusaamise normaalsusest niisama jõuliselt nagu surmahoop. Vaatasin, kuidas ta katab läbipaistvast kilest vihmamütsiga kräsuste lokkide kuhja, mis tema nägu raamis. Arvasin, et ta ootab, et vihm järele jääks, aga tegelikult ootas ta mind.
„Ma ootasin sind,” ütles ta.
Punastasin.
„Aitäh, et sa plaksutasid,” ütlesin ma.
„See oli väga hea jutt,” ütles ta, saamata õieti suudki lahti teha, sest lehv oli nii kõvasti kinni seotud. „Parem kui kellelgi teisel.”
Tegin oma roosa vihmavarju lahti.
„See on ilus,” ütles ta. „Mu ema peika ostab mulle ka sellise. Või lepatriinudega. Tähendab, kui ma hea laps olen.”
Aga vihmavarjud ei huvitanud mind enam, nüüd kus ta oli öelnud ühe teise sõna.
„Miks su emal peika on?” küsisin ma.
„Sest mul ei ole isa. Ta jooksis ära, enne kui ma sündisin.”
„Jessas,” ütlesin mina.
„Aga mina kutsun teda onuks. Ma kutsun kõiki ema peikasid onudeks.”
„Miks?”
„Lihtsam. Ema ütleb, et inimesed mõistavad teda hukka. Ütlevad talle halvasti.”
„Kuidas?”
„Lipakas.”
„Mis asi on lipakas?”
„Naine, kellel on palju peikasid,” ütles ta, võttis vihmamütsi peast ja nihkus minu vihmavarju alla. Tõmbasin koomale ja tegin talle ruumi. Ta