Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
siis veel hunnik kive, kilde ja peent tolmu. Tõrvikud ei üllatanud, need on põlenud tuhandeid aastaid ja põlevad teist sama palju – šamanismivägi ei lase tulel kustuda.
Oli aeg sukelduda märssi ja otsida üles võluainepudelike. Heitsin uuesti kõhuli ja piserdasin mõned tilgad alla, otse rusuhunnikule.
See, mis ma nägin, ületas ka mu kõige pöörasemad ootused. Ausalt öeldes oleksin jahmatusest äärepealt alla prantsatanud. Sest rusuhunniku otsas istus olend. Elukas oli seni olnud nähtamatu, kaetud maagilise loitsuga, kuni ma talle võluainet peale pritsisin.
Ühesõnaga, ta lösutas täpselt augu all ja ootas kannatlikult, lõuad pärani, millal õhtueine alla potsatab. Selle peletise pidi küll olema sünnitanud mu sõbra Lafresa kaunis, kuid kahtlemata sõgedusega täidetud pea. Looduses lihtsalt ei esine selliseid elukaid, kes koosnevad ainult lõugadest ja ridade viisi, ridade viisi pimestavvalgetest, nugateravatest hammastest! Põhimõtteliselt, kui väheke pingutada, võiks sihukese näljase elaja kurku toppida terve rüütli koos hobusega.
Igavene salakaval uss see Lafresa, mihukese kavala lõksu ta mulle seadis! Ma kujutasin ette, kuidas oleksin köit mööda alla laskunud ja sattunud enda jahmatuseks apla olendi kõhtu. Milline kuulsusetu lõpp, pealegi juba Kondilosside esimesel tasandil!
Tundsin kiusatust kihutada ammunool talle otse kurku, kuid kardetavasti arbaletist siin ei piisaks, oleks vaja pigem ballistat. Tavaline ammunool ei teeks talle midagi. Ja vaevalt suudab ka Kli-Kli medaljon selle koletise vastu midagi teha.
Kobasin vihaselt põrandal ringi, haarasin pihku oma rusikast natuke suurema kivikamaka ja kukutasin selle täpselt pärani lõugade vahele. Lõks töötas laitmatult: nii kui kivi kukkus, plaksas hambuline suu kinni.
Plaks!
Mõnusat seedimist!
Kivi polnud vist mokkamööda – kostis vali popsatus ja koletis haihtus.
Mis see siis oli?.. Lõks toimis vaid korra, ja sellega oli tema ülesanne täidetud?
Kuid ma olen liiga kahtlustava loomuga, et sellise äkilise kadumistriki õnge minna. Sestap piserdasin veel mõne tilga eliksiiri, mis toob nähtavale igat laadi maagilisi lõkse. Ei midagi. Lõuad olid tõesti kadunud.
Siiski laskusin mööda köit alla mõningase kartusega. Enda meele ja südame rahustuseks otsustasin paar jardi enne põrandat peatuda, vabastasin ühe käe, võtsin kotist kaasahaaratud kivikamaka ja viskasin selle alla. Kivi kukkus valju mürtsuga maha – ei oodanud mind all keegi. Libistasin end maha ja käskisin mõttes ämblikuvõrguköiel minust lahti lasta, misjärel kerisin ta kokku ja kinnitasin vööle.
Oli aeg edasi liikuda.
Olin nüüd suures tühjas saalis, kus põles kaheksa tõrvikut. Igas seinas oli avaus ning mul kulus mõni sekund, et kaardi järgi suund paika panna. Nii sügaval maa-aluses oli täiesti võimatu kindlaks teha, kuspool on põhi ja kus lõuna, kuid minu õnneks leidusid Saabumissaalis, nagu seda kaartidel nimetati, väga selged viidad igaühele, kel jätkub rumalust Kondilosse külastada. Ilmakaarte kindlaksmääramiseks tuli lihtsalt pea kuklasse ajada ja vaadata lakke, kuhu kellegi osavad käed olid teinud suure noole, mis näitas rändurile kätte põhjasuuna. Noole järgi otsustades pidin minema paremat kätt jäävasse kaugemasse avausse.
Üleüldise viltuvedamise seaduse kohaselt pääses sealtkaudu loomulikult kõige pimedamasse ja kitsamasse käiku. Ning erinevalt kolmest ülejäänud koridorist, mis olid avaramad ja valgusküllasemad, ei viinud see mitte alla, vaid hoopis üles. Ma jäin sissekäigu ette seisma ja kuulatasin pingsalt.
Ei kostnud kippu ega kõppu. Täielik vaikus. Vaid umbes nelikümmend sammu eespool põles üksik tõrvik. Oli see ikka õige tee? Tuli jälle kotti sukelduda ja uuesti kaarti vaadata. Jah, suund tundus õige olevat. Vaatasin veel kord nukralt lahkemate koridoride poole, kuid polnud parata, tuli kaarti usaldada.
Järgmisse saali viiv käik oli nii kitsas, et mu õlad puutusid vastu seinu ja pidin liikuma pooleldi küljetsi nagu krabi. Ja kuna ma olin juttudega ogreluudes ärganud kurjusest ära kohutatud, siis seisatasin ühtelugu ja kuulatasin vaikust.
Õnneks jäi vaikus ikka vaikuseks, ma ei kuulnud mingeid seletamatuid hääli. Möödusin esimesest tõrvikust, seejärel teisest ja kolmandast. Käik kerkis endistviisi vaevutuntavalt ülespoole ja minus süvenes üha kahtlus, et olin valinud vale tee, mis sest, et kaart näitas kindlalt seda suunda. Minu ettekujutust mööda pidi kaheksas tasand paiknema esimesest allpool, mitte kõrgemal. Minu kohal on Zagraba, mitte hauakoobaste kogum. Seitsmenda tõrviku juures jäin seisma ja püüdsin seda pesast välja võtta. Tühi vaev – tõrvik istus tihkelt sees ega nihkunud karvavõrdki.
Aeglane tõus lõppes, koridor keeras täisnurga all ära ja tõi mind väikesele platsile, mis hargnes kaheks käiguks. Siin oli sama valge kui esimeses saalis ja mul polnud tarvidust kaarti vaadata – niigi oli meeles, kuhupoole minna.
Teisele tasandile viiva trepini jõudmiseks kulus mul kuus tundi. Mitte väga palju, kui järele mõelda. Ütlen ausalt, esimene tasand ei avaldanud erilist muljet. Ma ei hakka valetama, et olin pettunud, kuid kuulujutud Hrad Speinist olid ilmselgelt liialdatud.
Lootsin väga, et mu retke ülejäänud osa kujuneb sama igavaks ja tüütuks. Tegelikult mida muud oligi esimeselt tasandilt oodata. Isegi inimesed polnud siia kunagi kedagi matnud, see oli pigem läbikäiguhoov. Ogrede tasandid jäid päris kaugele ja kolmanda tasandi tiibuks kaitses kõike, mis temast ülespoole jäi, süvakurjuse eest. Inimeste kalmed algasid teisel tasandil ning jätkusid vähemal määral kolmandal (kuhu surnuid maeti tiibuksest ringiga mööda minnes). Noh, ja muidugi ka kuuendal, kus puhkasid sõjasangarite säilmed. Kaheksandal tasandil asuv Groki kalm oli pigem erand.
Kogu esimene tasand osutus saalide, käikude ja ruumide põiminguks. Kaks korda eksisin ma ära, pidin taas kaarti vaatama ja tagasi minema, otsides õiget haruteed. Igal pool võtsid mind vastu trööstitud hallist basaldist seinad ilma mingite kaunistusteta, kohati olid need õige robustselt tahutud. Kolmel korral komistasin treppidele, mis viisid alla, pimedusse, kuid pidasin mõistlikumaks neid vältida. Kes teab, kuhu need võisid mind viia, pealegi polnud neid kaardile märgitud. Neljal korral ma peatusin, et veidike hinge tõmmata. Süngus ja hämarus mõjusid ängistavalt, mu silmad, pea ja jalad valutasid armutult ning kui ma lõpuks viimase trepini jõudsin, ohkasin peaaegu et kergendusega.
Hääletute saalide vaikus rõhus kõrvadele, oleksin tahtnud karjuda, et kuulda kasvõi mingisugust elavat heli. Hämmastav, kuid isegi nii sügaval polnud sugugi mitte külm, vaid pigem isegi soe. Ja mis peamine, polnud mingit tuuletõmbust, mingisugust õhu liikumist, tõrvikutuli põles ühtlase leegiga, ei värisenud, ja seintel polnud tantsisklevaid varje. Ent samas oli õhk saalides värske ja puhas, otsekui ma kõndinuks Zagrabas, aga mitte maa-aluses. Arvata võib, et siin oli jällegi mängus maagia.
Ühesõnaga, esimesest tasandist saadud muljed moodustasid üpris ähmase pildi. Õnneks ei olnud too värssmõistatuse salm täide läinud. Milline neist? See siin:
Kui oled vapper, nutikas ja kärme,
kui samm sul nobe ja mõte kiirem veel,
siis väldid püüniseid, mis sulle seatud.
Kuid hoidu maast ja tulest ja ka veest!
Mitte midagi sellest ei olnud veel juhtunud, Sagot tänatud. Lootsin väga, et ka edaspidi ei lähe ükski salm sellest ordu tobedast luuletusest täide.
Kuid isegi kedagi kohtamata olin ma päris väsinud. Võib-olla sellepärast, et hoidusin vanast harjumusest seinte ligi, jooksin ühest varjust teise, püüdes vältida valgustatud kohti, seisatasin iga paari minuti järel ja kuulatasin vaikust. Nii et mitte ainult mu keha polnud väsinud, vaid ka vaim.
Leidsin puhkamiseks väga mugava koha saali kaugemas nurgas, kus seinu kattis tihe hämarus. Kõndimine oli mind päris näljaseks teinud ja ma pistsin ilma vähima süümepiinata pool kuivikut nahka. Võlukuivik kujutab endast õhukest peopesasuurust viilakat. Sööd sellest vaid poole, ent tunned end nii, nagu oleksid kuninglikul pidusöömingul proovinud sadat ja üht rooga. Toitev, kuid mitte eriti maitsev näljakustutus. Parimal juhul meenutab see ihupide