Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
end magama. Vajasin kasvõi natuke puhkust, et jõudu koguda. Panin vibupüssi enda kõrvale ja uinusin.
Ei saa öelda, et oleksin maganud nagu lapsuke. Hrad Spein ei ole just koht, kus võiks mõnusasti silma looja lasta. Hõljusin une ja ärkveloleku piiril, kord unne vajudes, kord jälle pinnale tõustes. See oli väga rabe uinak, mille kestel lõin oma kuus korda silmad lahti ja kahmasin arbaleti kätte, kuid mingit ohtu polnud – saal oli sama tühi kui enne, üksnes kaugemas seinas hubises tõrvik.
Suigatusest oli siiski kasu. Ärkasin puhanuna ja, mis kõige üllatavam, täiesti tervena. Mitte keegi polnud üritanud mul jalga või pead otsast hammustada, mille eest ma viivitamata Sagotit tänasin.
Seisin pimedusse suunduva laia kivitrepi ees ja venitasin allaminekuga. Kes teab, mis mind seal pilkasuses ees ootab, ma ei tahtnud lasta ühelgi elukal oma hammaste teravust mu nahal testida. Samas teadsin, et ükskõik kui kaua ma seal ka ei seisaks, Vikerkaare sarv ise mu juurde tule. Ohkasin, otsisin välja tulukese, raputasin leegi põlema ja astusin teisele tasandile viiva trepi esimesele astmele.
Trepil valitses kottpimedus ja ilma tulukese külma maagilise valguseta oleks allamineku peale tund aega kulunud.
Astmed suundusid järjest allapoole. Trepp ei keerdunud spiraalina, ei hüpelnud nagu purjus madu, ta muudkui venis ja venis, viies mind sügavikku, ning mu võlulaterna nõrk tuli ulatus hädavaevu laeni.
Loendasin enne teisele tasandile jõudmist 1244 astet. Jääb igavesti saladuseks, kes küll oli selle koletult pika treppi ehitanud, raiunud astmed otse maa kehasse, kuid mõttes needsin ma ta maapõhja, eriti kui mõtlesin tagasironimise peale.
Mind üllatas, kui väga erines teine tasand esimesest.
Esiteks ei olnud laed siin mitte tasased, vaid võlvitud. Seinad ei paistnud sugugi lagedad ja elutud – mitmes saalis võis seintel näha kujutisi ja mingeid kirju. Mõned isegi inimkeeles, kuigi iidsed tähed olid väga keerulised. Enamasti oli tegemist teeviitadega, mis suunasid ühte või teise ossa ja osutasid, kus asub mingi kalme.
Teiseks oli siin rohkesti kivist veesüliteid, neid oli pikitud vaata et iga saja sammu järel. Kõik kujud tundusid olevat erinevad, igatahes mina ei kohanud oma teel kaht ühesugust. Tundmatud kujurid olid loonud kõikvõimaliku suurusega veesüliteid ja kujutanud neid kõige võimatumates poosides olenditena. Mitmed kujud olid sedavõrd võikad, et panid judinad üle selja jooksma.
Ühe veesüliti suust vulises vesi hõbedase joana ja kukkus madalasse kaussi, mida kuju hoidis oma käes. Maitsesin vett ettevaatlikult. Tundus olevat igati joodav, seega kasutasin juhust ja täitsin oma põuepudeli.
Kolmandaks polnud sellel tasandil ühtegi tõrvikut. Tuli habises kas kujude pihkudes või siis väikestes pesades päris lae all. Kuid enamalt jaolt ei olnud tuld üldse ning valgus langes otse laest. Mõnes kohas lagi vaevu helendas ning siis uppus saal tihkjasse hämarusse.
Kondilosside kui maailma suurima matmiskoha maine sai kinnitust. Vaatamata seinamaalingutele ja kümnetele veesülititele olid lossid siiski puhkepaigaks sadadele tuhandetele valgusse läinutele.
Kohe teise tasandi sissepääsu juures ootasid mind kaks sarkofaagi. Kivist kastid vägevate ja ilmselgelt raskete kaantega. Astusin uudishimust aetuna ühele lähemale ning lugesin sildilt lahkunu nime ja surmadaatumit. Tema surmast oli möödunud üle seitsmesaja aasta.
Läksin edasi, seisatades aeg-ajalt uudishimulikult mõne kirstu juures ja lugedes kadunukeste nimesid. Kuid peagi mu huvi rauges; sarkofaage oli liiga palju, kui ma loeksin kõigi nimesid, ei pääseks ma siit enne kümmet aastat minema; pealegi pidin usinalt ringi vaatama, et mitte, Sagot hoidku, valesse käiku keerata.
Siin-seal asetsesid kivist kastid üksteise peal, ulatudes laeni välja, või peitusid seinaorvades, mis hakkasid järjest rohkem meenutama mesilaskärgi. Tihtilugu oli sarkofaagikaanele tahutud lahkunu kujutis. Veel sagedamini, eriti trepist kaugemale jäävates saalides, olid surnud maetud seina sisse ja nišid kinni müüritud, või siis põranda alla, mispuhul inimesi jäid meenutama hauaplaadid.
Saalidele, koridoridele, vahekäikudele, väiksematele ruumidele ja trepikäikudele ei paistnud lõppu tulevat. Ning kõikjal tervitasid mind lõputud hauad, kalmistuvaikus ja veesülitid, mis jälgisid sisseastunut pimedate kivisilmadega.
Esimese surnu otsa komistasin pärast pikka uitlemist teisel tasandil, endistviisi eirates mitut kolmandale tasandile viivat treppi. (Tahtsin minna kolmandale ainult läbi tiibukse, selleks mul oligi ju lõppude lõpuks olemas võti. Ükskõik millist teed mööda ringi minna oleks sama hea kui hüpata pea ees veekeerisesse või siseneda põlevasse majja ihualasti).
Laip lamas seliti maas, käed-jalad laiali, ning oli ilmselgelt surnud juba mitu kuud tagasi, millele viitasid kõdunenud riided ja lihast vabanenud luud.
Kui aus olla, siis just seda sorti surnutest pean ma kõige rohkem lugu, sest neist on kõige vähem sekeldusi oodata. Tema riided mulle aga ei meeldinud, sest need olid halli ja sinist värvi. Iga ajudeta varblanegi saaks aru, et tegemist oli sõjaväevormiga. Kuninga kaardiväe mundriga. Sellele, et lahkunu oli oma eluajal olnud sõjamees, viitas ka laiba kõrval vedelev murtud mõõk.
Vennike võis kuuluda esimese ekspeditsiooni koosseisu, tolle, mis saadeti Vikerkaare sarve järele juba varakevadel. Tookord ei naasnud neist ükski eluga, Alistan Markauz kaotas Kondilossides üle neljakümne mehe. See sõdalane oli üks neist. Kuid ma võisin ka eksida, vahest osales surnu hoopis teises ekspeditsioonis, mille liikmed leidsid samuti viimse rahupaiga maa-aluse süngetes sügavustes.
Surnu pealuu oli lömastatud. Huvitav küll, kes ta tappa võis? Kummardasin, et laipa lähemalt uurida, ning mul pilk langes tema alt paistvale mustale kotile.
Lükkasin ilma mingi vastikustundeta (kondid on lihtsalt kondid) vaese mehe luukere kõrvale ja tõstsin koti maast üles. Kangas oli kunagi temasse imbunud verest raske ja tume. Koti sees oli raamat, paraku oli veri selle peaaegu täiesti loetamatuks muutnud. Proovisin lehti keerata, kuid need olid kokku kleepunud ning ainult mõned lehed andsid mu püüdlustele järele. Pimedus! Lugeda oli võimatu, ehkki võis näha, et leheservadesse oli tehtud märkmeid.
...6. mä…s
...... sattus l..ksu…
Tjah, ei saa aru. Äkki on tagumiste lehtedega hõlpsam?
Raamatut uurides sattusin viimaks ühele vaevuloetavale sissekandele.
28. m…ts
Tiibuk… on kin… ...me leida tee … ... ringi minna. Sinine val…s toob s…ma!
Ahaa! Järelikult oli rühm jõudnud kolmandale tasandile viiva tiibukseni. Mis sinine val…s? Vahest valgus?
Viimasel leheküljel polnud ühtegi verepiiska, kuid ainus säilinud sissekanne oli kirjutatud väga lohaka käekirjaga, nähtavasti hirmsa rutuga, ning nendest krõnksudest arusaamine nõudis mõningast jõupingutust.
2. aprill
Leitnant on surnud, elajas lõi ta lapikuks. Siart ja Šu läksid trepi poole.
Vaene mees… Mis asi see pimedusest välja roomas ja tal pea puruks lõi?
Silmitsesin tähelepanelikult tühja saali ja järgmise saali sissepääsu. Ent paistis, et kes selle vaese mehe ka tapnud polnud, oli ta siit juba ammu lahkunud, mistap suundusin edasi, vaevumata end varjama.
Siin polnud ühtegi hauakohta, ainult kõrged, laia alusega neljatahulised sambad. Neil ei paistnud lõppu tulevat. Lagi kumas õige nõrgalt ning seetõttu näis saal olevat otsatu ja sünge. Katsusin hoida sammaste ligi. Pimedus teab, mis mul hakkas, kuid järsku tundsin, et see koht ei meeldi mulle sugugi. Mul oli läbitud umbes veerand teekonnast, kui algasid ebameeldivused.
Läbi kogu saali veeres kohutav krigin ning, oskamata midagi seesugust oodata, tardusin paigale. Kaheksa sekundit kurdistavat vaikust, ning krigin kordus. Minust kahe samba kaugusele ilmus seinale kolm pikka ja sügavat kriipsu. Nagu oleksid kellegi võimsad nähtamatud küünised kivisse vagusid vedanud. Olin ehmatusest keeletu ja mu hambad hakkasid plagisema. Siis ilmusid kriimud lähimale