Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
Hea küll, proovime teisiti. Ma heitsin selili maha, nii et eenduv laeosa jäi otse mu pea kohale, ja tõstsin relva kahe käega üles.
Kõlks!
Plokk tõmbus sujuvalt ja hääletult kivisse, sulades sellega ühte. Seina sees hakkas midagi tasakesi sumisema, misjärel lõhedest ujusid välja kiviplaadid ja hakkasid väga aeglaselt üksteisele vastu liikuma. Ma ei jäänud ootama, millal nad kohtuvad ja ühte sulavad – liiga suur oli tõenäosus, et püünis tõmmatakse taas vinna.
Hüppasin vasakul aeglaselt liikuvale plaadile ja kiirustasin edasi, püüdes mitte auku kukkuda. Jõudsin astuda normaalsele pinnale enne, kui plaadid tuhmi mütsatusega üheks liitusid.
Pärast veel kaht saali tuli järgmine koridor, kus seintes olid pikad kitsad pilud, ainult et nüüd olid need mu puusade kõrgusel. Järjekordne väike üllatus, pimedus võtku!
Lähenesin ühele purunenud sarkofaagile. Ei kujuta ette, kes oli võtnud vaevaks kirstukaas puruks lüüa, igatahes võis säilmeid nüüd vabalt katsuda. Mulle jõllitas vastu kollane pealuu. Võtsin selle kätte ja viskasin koridori põrandale.
Kaugematest lõhedest kargasid välja kaarjad terad, lendasid vihinal läbi õhu kuni sissepääsuni ja peatusid siis. Ah et nõndaviisi… Garret oleks vabalt võidud pooleks lõigata. Sellal kui lõks järgmise teelise jaoks uuesti vinnastus, jõudsin ma läbi lipsata ja tõttasin edasi.
Kõik seni kohatud püünised jätsid kaunikesti rohmaka mulje, mis ei tähendanud muud kui seda, et need olid inimeste kätetöö. Arvan, et haldjad ja orkid olid pühade losside soovimatute külaliste eest kaitsmises palju leidlikumad.
Olin kõndinud juba üpris kaua ja väsimus hakkas võimust võtma. Seekord tegin omale pesa suure ja hirmsa veesüliti sülle. Kamaluks kokku pandud kivipihkudesse ronimine oli üksjagu vaevaline, kuid nendes tundsin end nagu Sagoti selja taga. Pistsin kuivikupooliku põske, võtsin saapad jalast, torkasin koti pea alla, panin laetud vibupüssi käeulatusse ja uinusin nagu ilmsüütu lapsuke.
Ma ei tea, kui kaua ma magasin – maa-aluses voolas aeg märkamatult. Polnud päikest ega tähti. Sain juhinduda ainult nälja- ja väsimustundest ning kui arvestada, et väsimusest polnud jälgegi, siis olin tõenäoliselt päris kaua põõnanud. Igatahes korises kõht nõudlikult ning ma pidin teda vaigistama järjekordse kuivikuportsu sissetoppimisega.
Keha oli pikast kividel lamamisest kange. Ajasin end vaevaliselt püsti, ringutasin ja panin saapad jalga. Aeg oli liikuma hakata, tiibukseni jäi minna veel vaid kümmekond saali.
„Muudkui käime, käime, käime, aga kuhu me oleme jõudnud? Kas sa ei saa aru, et me oleme nendes neetud käikudes ära eksinud!”
Ootamatult kostnud hääl sundis mind instinktiivselt kössi tõmbuma, kuigi mind poleks näha olnud ka siis, kui oleksin end täies pikkuses välja sirutanud. Veesüliti peod pakkusid suurepärast pelgupaika.
„Ja see on sinu süü!” kõlas teine hääl.
„Minu süü?!”
„Kellel oli vaja asjale minna? See on sinu süü, et teised läksid edasi ja me ei leidnud neid enam üles! Küll ma olin ikka loll, et jäin sind ootama!”
„Ära paanitse. Balistan Pargaid ei hülga oma poisse.”
„Oo jaa, ta on viimased kaheksa tundi meid hullult otsinud,” turtsus teine mees.
Hääled hakkasid kaugenema ning ma lubasin endale üles hüpata, kausiservast kinni krabada ja üle serva piiluda. Kaks rõngassärkides ja mõõkadega sõdurit kõmpisid väsinult sinnapoole, kust ma olin ennist tulnud.
Vaesekesed olid ära eksinud. Paras neile. Kahe saali järel tuleb püünis, mis lömastab nad veriseks pannkoogiks. Ja ma kindlasti ei püüa neid peatada.
Nii et Balistan Pargaid ja Lafresa jõudsid siiski teisele tasandile. Paha uudis. Loodetavasti on nad teel palju mehi kaotanud.
Ootasin ära, kuni sõdurid kadusid kaugemasse koridori, hüppasin alla ja kiirustasin minekule. Siit edasi kulges tee sirgelt nagu Paraadi tänav, seega võin kuni järgmise ristumiskohani minna midagi kartmata. Need kaks oinast, kes äsja mööda kongerdasid, oleksid pidanud kõik püünised käivitama, ent kuna nad olid ikka veel elus, võis sellest järeldada, et eespool polegi mingeid lõkse. Läbisin kuus järgmist saali joostes (seda juhuks, kui äraeksinud otsustavad otsa ringi keerata).
Seitsmendas saalis, kus seinad kirendasid igasse suunda viivatest mustavatest käiguavaustest, jäin korraks seisma, vaatasin kaardilt järele ja sisenesin paremat kätt neljandasse koridori. See oli üks kaunikesti imelik koridor: seitse sammu, ja järsk pööre vasakule, veel seitse sammu, ja jälle vasakule, seejärel paremale. Koridor muudkui vonkles sedasi nagu siksakiline uss, mille on purjus laps klotsidest kokku pannud.
Tänasin Sagotit, kui lõpuks trepini jõudsin. Seal ootasid mind kaks kivist kuju – tuttavad elajad, pooleldi linnud ja pooleldi karud. Huvitav, kelle haige aju sihukesi peletisi sünnitas? Kindlasti mitte inimese oma.
Trepp sai otsa ja ma leidsin end saalist. Hiigelsuurest saalist. Seal oli nii pime, et torka või silm peast välja. Tahtsin juba hakata kotist tulukesi otsima, kui põrand lõi õrnalt helendama ning kusagilt mu jalge alt rullus lahti eredalt valgustatud tee.
Jälle maagia, kuid see vähemalt ei ähvarda silmapilkse surmaga. Rada muudkui rullus ja rullus, näidates mulle teed, kuni peatus kaugema seina juures ning samal hetkel süttis seal suur ristkülik. See oli nii kaugel, et ma ei saanud algul aru, mis asi see on, ent kui lõpuks sain… Kui ma lõpuks taipasin, siis tänasin Sagotit.
Eespool säras tiibuks.
5. peatükk
Läbi uinunud pimeduse
Mu sammude kaja põrkas marmorpõrandalt valjusti tagasi ning sahmis lae all ringi, peegeldudes ja paljunedes, otsekui tõrvikutulest hirmunud nahkhiir.
Võitlesin kiusatusega astuda rajalt hämarusse, kus mind oleks raskem näha, kuid pimedus mind võtku, valgusrada oligi ju spetsiaalselt selleks loodud, et siia tulnud sellel kõnniksid, ja Sagot üksi teab, mis juhtub, kui ma sellelt maha astun.
Otse tiibukse ees helendas ebaühtlases poolringis korraga paarkümmend plaati, moodustades umbes kahekümnejardise läbimõõduga platsi. Sealt suundus tiibuksest paremale ja vasemale kaks kõrgete lagedega käiku, kus vilkuvad tulukesed täitsid ruumi jaheda sinaka valguse ja hämuga. Ma ei teadnud, kuhu need käigud viisid, ordu tornist toodud ürikutes polnud nende kohta sõnagi.
Aga tühja neist salapärastest käikudest! Ma ei kavatsenud nendega tutvumise peale aega kulutada. Praegu ei eksisteerinud mu jaoks maailmas midagi muud peale tiibukse, mis kõrgus minu kohal seitsmeteistkümne jardi ulatuses.
Võtsin ühest käest kinda ära ja puudutasin peopesaga ettevaatlikult tiibukse pinda. See tundus katsudes olevat soe, justkui põleks seal sees nõrk tuli, ent samal ajal jääkülm, nagu oleks see välja lõigatud tumedast monoliitsest jääpangast. Ja veel oli ta väga sile. Ma ei hakanud isegi mõistatama, mis materjalist uks tehtud oli, kuid väliselt meenutas ta kangesti musta klaasi. Võisin oma saja järgmise tellimistöö peale kihla vedada, et kui tiibust rammiks kasvõi terve rügement hiiglasi või igat masti maagide armee, ta isegi ei võpataks.
Haldjad olid loonud võrratu meistriteose. Siit pääses läbi ainult see, kelle valduses oli võti. (Kujutan ette, kuidas orkid läksid marru, kui avastasid, et tumehaldjad on kõige hõlpsama ja otsema tee nende esivanemate matmiskohta kinni pannud.)
Astusin selle suurejooneliste loometöö ühe serva juurde, panin käe vastu tiibust ja kõndisin teise serva välja, kõik kümme jardi. Mitte vähimatki ebatasasust. Täiesti sile, ühtlane pind, kui mitte lugeda iidsete meistrite tehtud kujutisi, mis pajatasid lugusid haldjarahva võitlusest esmasündinutega.
Need pildid rabasid oma ilu, väljendusrikkuse ja tähelepanuga pisikeste detailide vastu. Ühes kohas näiteks oli s’kašiga relvastatud haldjas tõstnud jala alistatud vaenlase kehale. Pildid olid väga tõetruud – iga juuksekarv, iga soomussärgi rõngas, iga kortsuke vana haldja silmanurgas oli eristatav.
Samas