Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
see täielikus, pilkases pimeduses. Olin Hrad Speinis olnud juba kuus päeva. Sõin, magasin ja läksin edasi. Kõndisin läbi saalide, käikude ja galeriide. Aina edasi, järjest sügavamale… Mitte ainumastki märki inimese või mõne muu olendi kohalolekust.
Ent neljandal tasandil märkasin, et midagi on teisiti kui kahel viimasel päeval. Siin puudus puutumatu rahu, see koht lõhnast selgesti surma järele. Saaliseinu kattis tammekoort meenutav materjal, lagi koosnes läbipõimunud kiviokstest, põrandaks oli marmorisse tardunud rohi. Veider lõhnade segu: roos, kaneel, kardemon, ingver, kibuvits ja kõdu.
Surnud.
Neid oli palju, üle kolmekümne. Kollase pärgamendisarnase nahaga üle tõmmatud luukered taevasiniselt helkivates terasturvistes ja kõverate mõõkadega – s’kašidega.
Haldjad. Saali keskosas oli laipu eriti palju. Tulukese valgusvihk tõmbas pimedusest välja Zagraba mustast tammest kirstu, mis lebas põhjaga minu poole.
Astusin lähemale, püüdes mitte häirida surnud haldjate säilmeid. Arvatavasti hetkel, mil haldjaid ootamatult rünnati, pillasid kirstukandjad sarga maha ning see raksatas põrandale kukkudes katki.
Haldjad asusid surnut kaitsma, kuid langesid ise. Enamiku inimeste meelest on surnu pärast surra ülim rumalus, kuid Egrassa hõimus arvatakse teisiti. Kihvaliste jaoks on sõnad „koda” ja „hõim” kaugelt tähtsamad kui nende elu.
Kirstukaas oli jard maad eemale lennanud ja lahkunu oma viimsest pelgupaigast poolenisti välja vajunud. Huvitav, kas tema vaim nägi, kuidas teda kandnud haldjad hukkusid?
Haldja peas oli kroon. Plaatinast võru ja mustad teemandid vaheldusid tumedast hõbedast oskuslikult meisterdatud roosidega. Minu ees lamas ühe tumehaldjate koja valitseja.
Sagot teab, mis kärbes mind hammustas, kuid ma tegin midagi väga rumalat (isegi minu kohta). Läksin kuninga säilmete juurde, panin need kirstu tagasi ja keerasin üllatavalt raskeks osutunud kasti suure vaevaga õigesse asendisse.
Selle rahmeldamise käigus tuli üle neljakümne aasta kuninga peas püsinud kroon ära ja kukkus vastiku kolinaga maha. Ma korjasin selle üles, ning korraga hakkasid mustad teemandid tulukese valgel mängima, lõid särama eredamalt kui varem.
Hüüatasin tahtmatult vaimustusest. Sagot! See sädelus, see küütlus oli nii kaunis! Kujutasin ette, mis juhtuks, kui kivikesed päikese kätte viidaks. Musta Roosi koja pea krooni ei andnud võrreldagi teisel tasandil nähtud krooniga, mis oli laest langenud roosa kiire käes üles sulanud. Kuidas saaks jumalate nektarit võrrelda hobusesõnnikuga?
Kangestusin mitmeks sekundiks paigale, võideldes iseendaga. Osa minust tahtis seda hindamatut eset kaasa võtta, surnud haldjale polnud ju seda enam vaja, aga mulle tooks ta terve varanduse. Ent teine osa minust manitses tungivalt arukusele ja rõhus tõsiasjale, et mitte ühelgi elaval ega surnul polnud veel õnnestunud valitseva koja haldjat röövida.
Seekord pidi ahnus pettunult ohkama ja taganema. Pimedusse need teemandid, Sagoti pärast! Haldjad on kättemaksuhimulised isegi surnult. Panin musta võru ilma vähima kahetsuseta ettevaatlikult surnud kuninga pähe tagasi. Puhka rahus, kuningas, ja andesta, et ma kogemata sind häirisin.
Mu pilk langes nefriitpidemega s’kašile, mis vedeles mu jalge ees.
Kummardusin, võtsin relva üles ja lasin lainelise mustriga metallil mu laterna valgel tuhmilt mängelda. Koja valitseja vääriline tera. Asetasin kõvera mõõga haldja rinnale, mu sõõrmeisse lõi nõrk metsroosi lõhn. Tõstsin luised käed mõõgapidemele.
Kõigepealt vasak käsi, seejärel parem. Äkitselt surnu parem ranne kõverdus, sattus minu käelaba kohale ja ma tundsin nahal jäist hõngust. Haldja käsi langes mõõgale tagasi enne, kui ma taipasin enda oma ära võtta.
Tõmbasin käe kohkunult tagasi ja surusin rinnale, suutmata uskuda, et pääsesin nii kergelt. Surnud haldjas oli hoidnud mind vaid silmapilgu, kuid tundsin ikka veel käelabal jäist kõrvetust. Kargasin ehmunult sargast eemale, tunnistades teadvuse servaga, et hoian kätt tugevasti rusikas, kuna kuidagimoodi oli mulle midagi pihku jäänud. Avasin hirmunult peopesa, justkui seal võinuks kükitada salakaval tuliskorpion.
Langeva tähe põgus vilksatus.
Jõudsin märgata, et see oli must. Täht langes vaikse kõlksatusega põrandale. Kummardusin ja võtsin iluasja üles – see polnud enam mitte külm, vaid soe. Ma ei suutnud järjekordset vaimustusehüüatust tagasi hoida.
Mu peopesal lebas Musta Roosi koja valitseja krooni vääriline sõrmus. Sõrmuse moodustasid omavahel läbi põimunud musta hõbeda ja plaatina niidid ning seda kaunistas must teemant. Polnuks ime, kui sellel asjakesel olnuks maagilised omadused – selle pinnal tantsisklesid mu tulukese valgel kõik vikerkaarevärvid. Muidugi ei olnud sõrmus nii hinnaline nagu kroon, kuid isegi sellest mustast teemandist piisaks mulle, et elada kaheksa aastat mõnusalt omaenda pisikeses lossis.
Läksin kirstu juurde tagasi ja uurisin pingsalt haldja nägu. Valguse ja varjude mäng muutis ta näo peaaegu elavaks, peaaegu hingestatuks, kuid ka väga vanaks. Nõrk roosilõhn kõditas mu sõõrmeid. Heitnud kuningale viimase pilgu, astusin eemale, sõrmus tugevasti rusikasse pigistatud, teades, et see oli kingitus. Haldjarahva poolt ootamatu, kuid nii see oli. Võtsin paremast käest kinda ära, panin sõrmuse sõrme ja silmitsesin kalliskivi tahkusid.
Korraga süttis teemandi sügavuses kuldne säde. Sähvatas ja kustus, sähvatas ja kustus taas. Sähvatus. Pimedus. Sähvatus. Säde väreles aeglaselt, laisalt, ühtlaselt, otsekui oleks teemandi sisse päriselt süda peidetud.
Äratundmine tuli nagu ikka ootamatult. Mu süda tuksus täpselt samas rütmis, mis kivi. Õigemini vilkus kivi südame pekslemise rütmis. Ma ei teadnud, mis sõrmuse ma olin sõrme pistnud ja millised tagajärjed sel olla võivad, kuid ma tundsin, õigemini tajusin temaga samasugust sidet, nagu mul oli olnud võtmega. Ma tajusin ennast kivis ja kivi enda sees.
See oli omamoodi kõditus, mis kestis vaid kolm sekundit, misjärel kivi lõpetas vilkumise ja teemant muutus jälle tavaliseks teemandiks. Panin kinda taas kätte, kattes hinnalise ehte, heitsin puusaalile viimase pilgu, tõmbasin kapuutsi pähe ja läksin oma teed, jättes haldja pilkasesse pimedusse, endiselt maha matmata.
Surnud vaikus, mida lõhkus vaid mu sammude heli. Ma ei leia sõnu, kirjeldamaks maa-aluste losside ilu. Must ja punane, oranž ja kuldne, sinine ja akvamariin, mahlakas lilla ja tuhm ooker, sinise marmori jahedus ja tulipunase graniidi kuumus.
Vilgukivist sädelevad seinad ja majesteetlikud, mõõtmatusse kõrgusse kerkivad puhtast merevaigust sambad. Lummavalt kaunid haldja- ja orkikujud, voolava veega basseinid, mille põhi oli kaetud muinasjutulisi lillemustreid moodustava türkiisiga. Õhulised trepid peenikeste käsipuudega, mis näisid olevat osava meistrikäega voolitud rohekast mäekristallirahnust, ja saalide ülemisi tasandeid ääristavad rõdud, mis olid põimitud mingi tundmatu metalli traatidest.
Musta hõbeda helgid seintel ja lagedel, hääbuva sügise ilu iga kuju poosis ja žestis. Vaikne, vaevu kuuldav „hm-mm-mm” – surnute rahu valvavate saalide laul. Mitte pisimatki õhu liikumist, mitte ühtegi heli peale saalide laulu, mitte ainsamatki sosinat ega valguskiirt. Mis iganes maagia neid paiku oli varem valgustanud, oli see surnud, kui haldjad ja orkid Hrad Speinist lahkusid.
Ma liikusin maa-aluses järjest sügavamale, tahtmata isegi mõelda, mitu penikoormat kivimit mu peal kohal lasuda võis. Kes küll oli loonud selle tardunud ilu sellises inimmõistuse jaoks hoomamatus sügavuses?! Millist imejõudu selleks kasutati?! Ja see oli alles neljas tasand, neid oli aga kokku nelikümmend kaheksa, pluss nimetud, kuhu isegi ogred ei söandanud oma rassi õitsengu ja vägevuse ajal laskuda. See, kes oli aegade koidikul Hrad Speini loonud, pidi olema jumalate sarnane või neist koguni vägevamgi.
Pilkasus tukkus, surnud magasid iidsetes hauaorvades igavest und ja ainult mina ei leidnud asu. Pööramata enam tähelepanu maa-aluste losside ilule, rühkisin muudkui edasi, lähenedes iga sammuga oma eesmärgile, oma tellimusele – Vikerkaare sarvele.
Käes oli neljandal tasandil kõndimise teine päev ja Hrad Speinis viibimise seitsmes päev. Nädal oli möödunud ja