Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
Kuidas saaks kirjeldada Kondilosse, kui keeles poleks sõnu „pimedus”, „vaikus” ja „hämarus”?
Ei saakski. Sest Hrad Spein muud ei olegi kui maa-aluse pimedus, iidsete kalmete vaikus ja süngete saalide hämarus, kuhu mõnikord tungib müstiline valgus.
Mu väike tuluke suutis vaevalt pilkasust peletada, valgustades silda seitsme sammu jagu eespool ja sama palju tagapool. Kuid sellest valgusest ei piisanud ning ma tundsin ennast pisikese mutukana deemoni taskus. Sild oli kergelt kaldu ning ma laskusin aegamööda järjest madalamale.
Kaugel-kaugel eespool vilkus rida valgeid sähvatusi. Nii suure maa pealt paistsid need hõõguvate liivaterakeste helendusena. Kuid minule piisas sellest, et seisma jääda ja oma tulukest mõlema käega varjata, et valgus mind ei reedaks.
Jälle jadamisi valgeid sähvatusi – need olid tuhat jardi eespool. Vahtisin pimedust kolm piinavalt pikka minutit, kuid sähvatused ei kordunud enam. Mida Lafresa seal ka välja ei mõelnud (olin kindel, et see oli tema tembutus), oli see nüüd lõppenud.
Istusin rätsepaistesse maha ja ootasin igaks juhuks veel kümmekond minutit. Pidasin seda mõistlikuks ettevaatusabinõuks – ma ei tahtnud Isanda teenritele oma kohalolekut reeta, arvaku parem, et jäin teisele poole tiibust.
Nüüd ma enam ei muretsenud, et mu tulukest võidakse näha, olin vahemaa enda ja Balistan Pargaidi seltskonna vahel piisavalt suureks kasvatanud, pealegi oli mu tuluke Lafresa maagiliste leegisähvatustega võrreldes sama mis hõõguv söetükk metsatulekahju kõrval.
Olin kõndinud paarkümmend minutit, kui hakkasin kuulma ühtlast tasast huminat. Sedasi sumisevad ärritunud mesilased tarus, sedasi kohiseb kõrgelt alla langev vesi. Sirge sild, mis suutis mingil müstilisel moel ajaraskusele vastu panna, laskus märkamatult allapoole, nii et olin nüüd tiibuksest ilmselt oma kolmsada jardi madalamal. Mida kauem ma kõndisin, seda valjemaks läks arusaamatu undamine.
Humin paisus mühinaks, mühin asendus mürinaga, mürin läks üle möirgamiseks. Sõõrmeisse tungis värskuse hõng, õhk täitus imepeene veetolmuga. Nüüd ma teadsin, mis seal eespool oli.
Kosk. Mul polnud mahti ega tahtmist juurelda, kuidas see siia tekkinud oli. Aegamööda läks valgemaks. Viirastuslikust pimedusest ilmusid nähtavale seinad, helendades kooljalikult kahvaturohelises valguses. Seinad said kokku kusagil väga kõrgel, kus sätendas ebaühtlane lagi.
Mürin läks kirjeldamatult valjuks ja seinad tõmbusid lähemale, neid lahutas sillast kõigest nelikümmend jardi. Õhus heljuv niiskus langes kastena riietele ja tõmbas ihu kananahka. Langeva vee kohin pani pea huugama. Sild muutus märjaks, kivi läikis mu tulukese valgel. Sagot tänatud, et polnud väga libe, muidu astud ühe ettevaatamatu sammu ja sumatadki sügavikku.
Veel paarsada jardi, ja siin nad olidki: üks kosk paremal ja teine kosk vasakul. Seintele ilmusid hiigelsuured, kolmekümnejardised pead. Need olid grotesksed, pooleldi linnud, pooleldi karud, nokad-lõuad laiali ning sealt voolasid mühinal alla veejoad. Must vesi, mida silm koopas valitsevas kahvaturohelises valguses vaevu eristas, sööstis möirates ja marutsedes kuhugi alla.
Sagot! Möödudes koskedest, mis möirgasid nagu sada tuhat sügavikudeemonit, kartsin, et jään mõlemast kõrvast kurdiks (kaasavõetud kõrvatropid ei tulnud mulle meeldegi) või pühib vetevoog mu minema. Tundus, et siruta vaid käsi, ja saadki neid puudutada. Ning juba tuttavate lindkarude pead ähvardasid sissetungijat rabada või vähemasti ehmatada, nii et võtab püksid märjaks. Minu püksid olid aga niigi märjad, nagu ka kogu muu riietus.
Maa-aluse jõe kosed olid nüüd selja taha jäänud, saates mind vaibuva kohinaga. Seinad nihkusid taas laiemale ja nende kahvaturoheline helendus kustus, lastes asemele astuda pilkasusel.
Pimedus mind võtku, kuid ma olin metsikult väsinud ja istusin sealsamas sillal maha, et pisut keha kinnitada. Üksiti võtsin riided seljast ära ja väänasin neist vee välja – tahtmatu suplus joapritsmetes oli pannud mind külmast lõdisema ja kössi tõmbuma. Kehakatted kuidagimoodi kohendatud, tuli keskenduda kõhu vajadustele ning ma otsisin välja vettinud kuiviku. Tuluke pilkus viimast korda ja kustus. Vandusin ja süütasin järgmise. Kui kaua ma olen sellel sillal juba kõmpinud? Oma arvestuste järgi olin Hrad Speini sisenenud kolm päeva tagasi, ent tolgendasin ikka veel kusagil teise ja kolmanda tasandi vahel.
Pärast lühikest puhkust pidin edasi liikuma. Sild ei kulgenud enam mitte sirgelt, vaid hakkas spiraalina keerduma, kiirendades mu laskumist. Möödus siiski terve igavik, enne kui seinad nihkusid jälle kokku, sild tegi viimase keeru ning mu ees hakkas paistma väljapääs, õigemini sissepääs kolmandale tasandile.
Saal.
Ma ei leia sõnu kirjeldamaks seda, mida tuluke mulle näitas. Tuli talle vaid vastav käsk anda, ning valgussõõr laienes neljakümne sammu peale (nii sain ma kõike suurepäraselt näha, kuid võlulaterna eluiga lühenes mitme tunni võrra). Kõik seni Hrad Speinis nähtu ei pääsenud ligilähedalegi sellele, mis avanes mu pilgule kolmanda tasandi esimeses saalis.
Olin sisenenud haldjate ja orkide tasandile, mis oli loodud ilma inimeste osaluseta. Pragunenud kivi, basalt ja graniit, rohmakad kujud ja robustselt tahutud kivikirstud olid jäänud ülemistele tasandile, aga siin… Siin laius mu ees vapustav, võrratu ilu.
Saali värvilahenduses oli kasutatud musta ja erkpunast. Kui lähemalt vaadata, siis väga ilus kombinatsioon. Mustad seinad punaste soonte ja träpsudega, nooblid mustad poolkaared punase ornamendiga, mis meenutas kangesti orki tähti; lael moodustasid punased sirged ja kaarjad jooned suure ämblikuvõrgu kujutise. Põrand oli kaetud matjasmustade plaatidega, milles olid samasugused punased jooned nagu laeski, ka plaadivahed olid punaseks värvitud. Mu tulukese valgus pani saali sädelema ning andis sellele kohale tõeliselt lummava, muinasjutulise ilme.
Nüüd olin tõesti jõudnud Kondilossidesse, mis olid kuulsad üle kogu Siala. Isegi härjapõlvlased ja päkapikud tulid Hrad Speini, et imetleda hauasaalide ilu. Kuid need ajad on ammu möödas, lõppesid koos saavutuste ajastuga.
Hrad Spein muutus ohtlikuks paigaks, sinna viivatel teedel lasti rohtuda, ning nüüd julgevad vähesed siia tulla. Ent haldjad ja orkid, härjapõlvlased ja päkapikud, inimesed ja paharetid – kõik nad teavad, mis peitub Zagraba laante roheliste võrade all, kõik nad pajatavad oma lastelastele legende, muistendeid, müüte ja muinasjutte maa-aluste losside kunagisest toredusest. Sestpeale kui alumistel tasanditel ärkas ogrede ja teab kelle kontide kurjus, on see paik olnud hüljatud ja surnud.
Miskipärast valitses kolmandal tasandil pilkane pimedus. Polnud seinte maagilist helendust, millega olin juba jõudnud harjuda, ja kui mul poleks olnud tulukest, pidanuksin koperdama käsikaudu. Ma vaevalt kuulsin oma samme, kuid püüdsin sellegipoolest astuda võimalikult vaikselt ja vähendasin tulukese valguse tavapäraseks. Ei maksa siin midagi päikesena särada, Balistan Pargaidi salk võib olla siinsamas lähedal.
Must-punase saali järel tuli teine samasugune, kust avanes korraga kolm käiku täpselt samasugustesse saalidesse. Ning neist igaühest veel kolme. Ja niiviisi lõputult. Labürint oli sama segane kui ülemistel tasanditel. Igas ruumis ilmus tulukese kiirtevihku kord ühe, kord teise serva külmunud must-punane ilu, et seejärel öösse mähkudes taas kaduda. Tardunud sammas siin, peen võlvkaar seal.
Mitut saali ma nende tundide kestel nägin? Kui mul poleks olnud ordu mahajäetud tornist saadud pabereid, oleksin selles krussikeeratud rägastikus ammuilma ära eksinud. Ilmselt oligi see juhtunud Isanda teenritega, kel pidi olema mu ees umbes poolteisetunnine edumaa. Kui poleks Lafresat, oleksid mehed kindlad pimedusse minejad, kuid siniste silmadega naine oskas Kondilosside labürintides ilma ühegi kaardita, puhtalt vaistu abil kuidagimoodi teed leida.
Iga kolmanda tasandi saal kujutas endast hiiglaslikku kalmet. Sellel tasandil asusid haldjate ja orkide kõige hilisemad matmispaigad, mis võeti kasutusele Surnud vaherahu viimastel aastatel. Mõlemad rassid pidasid vaherahust kinni mitu tuhat aastat, kuid kõigele saabub kord lõpp. Taas valati verd ja vaherahu katkes. Haldjad paigaldasid tiibukse, sulgedes esmasündinutele (ja ka iseendale) kergema tee esivanemate haudade juurde.
Erinevalt inimestest ei pannud vanemad rassid kalmetele hauakive, vaid müürisid oma surnud (või nende tuha) seintesse niiviisi,