Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
mida kutsuti „roheliseks leheks”.
Kõik see oli muidugi muljetavaldav, kuid tiibuksel polnud kõige tähtsamat – lukuauku, kuhu ma saanuks kaasatoodud võtme pista. Ma vahtisin silmad peast, kõndisin kaks korda ühest servast teise, kuid ei näinud mitte pisimatki augukest. Ning nagu oleks ümbritsevast hiigelsaali pimedusest ja kahe käigu sinakast hämarusest minu närviajamiseks veel vähe olnud, oli ka tiibuksega ilmselgelt midagi valesti. Paraku ei saanud ma aru, mis nimelt mind ukse juures kohe häirinud oli sellest hetkest peale, kui ma talle lähenema hakkasin.
Rahu, Garret, rahu! Sul on võti ja võti on tehtud tiibukse avamiseks. Seega peab võti ta avama, sinul pole tarvis teha muud kui panna kujutlusvõime tööle ja leida üles lukuauk.
Otsisin lahendust küll ühest, küll teisest otsast, kuid ei jõudnud kuskile. Äkki see on mingisugune haldjate nali – valmistada selline uks, mis ei käigi lahti? Kuid mida pimedat nad siis jändasid härjapõlvlastega, et need võtme valmistaksid? Ega ometi niisama naljaviluks?
Lõpuks sain mõistatuse siiski lahendatud. Vastus peitus tiibust kaunistavates kujudes, täpsemalt ühes neist. All vasakus nurgas seisis pikakasvuline haldjas. Parem käsi oli tal ette sirutatud, peopesa ülespoole keeratud ja selles oli õnarus. Klaasi värvi tõttu oli lohk peaaegu nähtamatu, tegelikult oli see pigem ebatasasus, mis kadus tiibuksel kujutatud kümnete figuuride sekka. Kuid see õnarus oli täpselt võtmele sobiva suurusega.
Õngitsesin keti koos võtmega särgi alt välja ning asetasin peenikese ja hapra jääkristallist asjakese haldja peopesale. Kristall sähvatas purpurselt ning korraks lõi kogu haldjakuju helendama. Läbipaistev võti läks sama värvi mis tiibuks ning sulas temaga ühte.
Seejärel hakkas hiiglasliku tiibukse keskjoont mööda alt üles jooksma helendav lilla joon ning uksepooled hakkasid aeglaselt ja hääletult minu poole avanema. Pidin tagasi astuma, et mitte nendega pihta saada. Tundsin, kuidas miski mu rinnas tasakesi lõhkes, ning taipasin, et side, millega Miralissa oli minu ja võtme ühte köitnud, purunes. Selles polnud midagi üllatavat: ma olin tiibukse avanud ega vajanud enam sidet võtmega. Võti oli oma ülesande täitnud.
„Me side ei katke!” nurrus võti. „Jookse!”
Jookse? Kui tiibuks oli just avanemas?
„Minema siit! Vaenlase lõhn!” sosistas võti hüvastijätuks ja jäi vait.
Vaenlase lõhn?! Millest ta räägib?
Ma tõmbasin ninaga õhku ja tundsin nõrka maasikalõhna. Lafresa!
„Tapke ta!” kraaksatas pimeduses mehe hääl.
Ma võin ajuti olla pika taibuga, ma võin olla juhm nagu pudelikork, ma ei oska mõõgaga vehkida, kuid üht asja oskan ma küll: nurka surutuna mõtlen ma välgukiirusel ja lippan veel väledamalt.
Kui krahv Balistan Pargaid möiratas oma käsu, olin ma juba tiibuksest kaugel ja tormasin mööda vasakpoolset koridori edasi nii kiiresti, kui jalad võtsid. Kusagil kauguses lõugas keegi, et püütagu mind kinni, teised karjusid, et jäägu ma jalamaid seisma või mul läheb räbalasti. Loomulikult ei tulnud see mul mõttessegi. Õnneks polnud tiibukse juures passinud ja tema avanemist oodanud meestel vibupüsse käepärast, muidu oleksin ilmselt juba valgusse saadetud. Nüüd ei jäänud neil muud üle kui püüda mulle järele jõuda ja mind sõelapõhjaks lasta. Mul oli Isanda teenrite ees väike eelis – ma olin tükk maad varem paigalt sööstnud, pealegi on rõngassärkides ja mõõkadega raskem joosta kui ilma nendeta.
Tormasin mööda lõputut, sinakat valgust täis koridori edasi, paludes Sagotilt kõrvalkäike, et saaksin jälgi segada. Nagu kiuste ei hargnenud see koridor kuskile poole, üksnes seinad nihkusid veidi laiemale, lagi kerkis kõrgemale ja sinakad tuled läksid üle ühe kustu.
Ruum muutus veel süngemaks, hämarus tihenes, olin tunne, et jooksen mingis viirastuslikus maailmas, sööstes läbi sinaka suitsuvine. Sinakas valgus muutis kõik toimuva kuidagi ebareaalseks.
Uu-uuš… Uu-uuš… Uu-uuš…
Tulukesed lae all vuhisesid mu kohal eredate laikudena. Põrand oli siin nagu tiibukse saaliski plaaditud kuldsoonelise valge marmoriga, kuid õnneks ei helendanud. Tagaajajate sammumüdin ja vihased rööked kostsid väga selgelt. Nendele sõgedatele polnud veel pärale jõudnud, et sellistes kohtades nagu Hrad Spein on karjumine ebatervislik tegevus. Kuna mul oli tubli edumaa, lubasin enesele heita pilk selja taha, hindamaks oma šansse sellest võidujooksust eluga välja tulla.
Koridor oli mattunud paksu sinakasse udusse, mistõttu nähtavus oli kõige rohkem sada sammu. Mina aga olin märksa kaugemale ette rebinud, nii et minu nägemisväljas polnud hetkel midagi. Mõtlemiseks aega polnud – Balistan Pargaidi penid on kohe-kohe siin ning siis võib mind päästa vaid ime.
Mööda koridoriseinu jooksid laiad ehisvöödid, kust mind jõllitasid kivist veesülitid, igaüks kahe mehe kõrgune. Kujur oli tahunud veesülitid täiesti ühesugusteks elukateks – kõigil olid inimkolba kujulised pead ja ebaloomulikult pikad kolme sõrmega käed. Kujud olid koridori kohal kummargil ja tundus, et järgmisel hetkel võib mõni neist ellu ärgata ja alla hüpata. Äkki turgatas mulle idee – see võib isegi läbi minna!
Ma hüppasin ehisvöödi peale, tõstsin jala veesüliti reiele, krabasin kinni kuju kaelast, vinnasin end üles ning pugesin tema selja ja seina vahele peitu.
Suurepärane koht. Esiteks vaevalt tagaajajad taipavad üles vaadata. Teiseks ei paistnud ma välja ning kolmandaks oli mul endal väga hea vaade.
Korraks tundus mulle, nagu oleks kivikuju kergelt võpatanud. Loomulikult oli see täielik nonsenss, sinises vines võib mis iganes viirastuda. Võtsin selja tagant oma vibupüssi ja asusin külalisi ootama.
Umbes kümne pika, kuid kaugeltki mitte piinavalt pika sekundi pärast ilmusid mu jälitajad nähtavale. Krahv Balistan Pargaid oli saatnud mu kannule neli sõdurit ja need mehed ei erinenud mitte millegi poolest noist kahest, kes ekslesid teise tasandi labürindis. Nagu ma olingi arvanud, ei vaevunud sõdalased isegi ringi vaatama. Kogu nende energia oli suunatud röökimisele ja mõõkadega vehkimisele. Nelik müdistas mu peidupaigast mööda ja kadus võidukalt huilates sinisesse hämusse. Lasku aga edasi, ma istun seniks siin ja ootan, kuni nad isu täis jooksevad ja minema kaovad.
Ent kui osavalt Laftesa mind siiski haneks tõmbas! Eks see oli mu oma süü – alahindasin ohtlikku vaenlast. Ometi ma ju teadsin, kui tähtsat rolli ta Isanda salasepitsustes etendab ja kui võimekas nõid ta on. Nii et pole midagi imestada, et see naine suutis leida tee tiibukse juurde, vältida püüniseid ja valmistada mulle ette kena vastuvõtu. Ma ei kujuta ette, kust ta teadis, et minagi tiibukseni jõuan, kuid igatahes tegi Isanda teenijanna õiged järeldused.
Ilma võtmeta ei saanud Lafresa ust lahti, seega ei jäänud tal üle muud kui oodata, kuni võtmega ühendatud tohman ukse temale avab. Ma tegin täpselt nii, nagu Lafresa oligi oodanud, ning alles siis sekkusid mängu mu verd ihkavad Balistan Pargaidi mehed. Jah, tiibukse juures oli tunda kerget maasikalõhna, see oli mind natuke häirinud, kuid ma ei lasknud end sellest segada, ja kui poleks olnud võluvõtit…
Pikk, võigas valu- ja hirmuröögatus raputas koridori, pannes mind üllatusest luksatama. Ebalev vaikusehetk, ning seejärel järgmine läbilõikav karje. Ja veel üks. Mul hakkasid juuksed peas liikuma ja tõusid püsti. Litsusin ennast nii tihedalt vastu kuju selga kui suutsin ja soovisin õhku haihtuda.
„Päästa mind, Sagra! Päästa mind, Sagra! Aa-aah! Päästa mind, Sagra!”
Hämust sööstis karjudes välja mees – ainus tollest nelikust, kes oli mind just nüüdsama taga ajanud.
Mees viskas mõõga maha ja lidus täie ajuga, Sagrat appi hüüdes, tiibukse saali poole tagasi. Nagu see tavaliselt ikka juhtub, ei võtnud sõjajumalanna tema palveid kuulda. Küll aga keegi teine. Minu vastas seisev veesülitikuju keeras sõduri kisa peale pead.
Algul pidasin ma seda koridori kummalise valguse tekitatud silmapetteks, kuid siis pikkade käte sõrmed liikusid, kuju õlad tuksatasid ning kui paanikas mees jooksis elluärganud kuju alla, hüppas kivist koletis friisilt maha ja langes kogu oma raskusega sõdurile peale.
Raksaki!
Õnnetu