Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone
on vaid viis päeva, siis lendame Hispaaniasse.
Harri ei ole ikka veel ära otsustanud, mis linna me täpselt lendame. “Meil on kuupäev enam-vähem paigas ja nüüd ootan viimase hetke odavaid pakkumisi,” on ta seletanud ja mulle on see selgitus sobinud.
Harril ei ole telefoni. Ta peab seda aja- ja energiaraiskajaks. Me kohtume temaga regulaarselt, aga lihtsalt lepime iga kord kokku täpse uue kohtumisaja.
Seekord istub ta Kloostri Aidas enne mind ja on kuidagi ärevil.
“Meie reisiplaanidesse on tulnud muutus,” teatab ta. “Me lendame Iisraeli!”
Istun kiirelt maha ja mõtlen endamisi, et mis siis, kui Tomil on ikkagi õigus. Kui see mees ikkagi on püstihull?
“Ma tean, see tuli sulle nüüd ootamatult, aga kuula mind ära. Ma märkasin odavate lennupiletite pakkumist Riiast Tel Avivi. Ma arvan, et Iisraelis on samuti turg mu asjade jaoks, see on rikas riik ja sealsed inimesed on hea maitsega. Ma räägin muidugi juutidest.”
“Juudid on sind ju ikka huvitanud?” Mulle meenub, et kõigi nende põnevate juttude seas, mida Harri meie kohtumistel aina oma käisest puistab, on paar korda kõlanud “ülevenemaaline sionistlik konverents”, kus ta kunagi osales, ja muud sellist.
“Muidugi! Mina olen vaat et see kõige suurem sionist, kes elab endise Nõukogude Liidu piires. Teised on kõik Iisraeli kolinud…” Ta kõhistab korraks naerda. “See ongi lausa patt, et ma siiani pole veel saanud mahti, et ise sinna minna. See on väga eriline maa ja eriline rahvas, sulle teeb see kindlasti head, et saad selle ära vaadata. Minul endal on mõned ideed, mida ma pean Iisraelis läbi tunnetama: mida ikkagi teha Gaza sektoriga? Ja Jordani jõe läänekaldaga? Kui ma leian lahenduse, siis ma saan seda hakata üle maailma levitama.”
Niipalju olen ma juba aru saanud, et Harri meelest on igaühel, aga eriti temal, võimalik maailma muuta: tuleb lihtsalt igale ettejuhtuvale inimesele oma vaateid tutvustada. See võib ju hullumeelsena mõjuda, aga kui nii võtta: miks ma ei peaks talle anda süütuse presumptsiooni, miks ma ei peaks teda usaldama? Mina ise ju kuulan huviga ta teooriaid ja ma kujutan väga hästi ette, kuidas ta seisab oma müügileti ääres ja seletab, ümber inimesed suu ammuli kuulamas nagu tänapäeva prohvetit. Olen ju nüüd ise ka paar korda Kloostri Aita jõudes näinud seda pilti, kuidas ta ümber kuulajad istuvad.
“No hea küll,” ohkan ma. “Lähme siis Iisraeli. Aga mis Hispaaniast saab? Mul juba sai ju vahepeal hispaania keele õpik läbi studeeritud?!”
“Einoh, eks sinna läheme ka, otse Iisraelist!”
“See ei ole ometi tõsi? Kas sa ikka aru saad, et seal võib surma saada?”
“Siinsamas Tallinna teises otsas on inimesed, kes läksid poodi süüa ostma ja neile kukkus ostukeskuse lagi kaela ja nad said surma. Surma võib igal pool saada!” pareerin ma. “Palestiina ja Iisraeli vahel on ju vaherahu, ega seal mingeid pomme pilluta!”
Istume Tomiga autos, sõidame kesklinnast kodu poole ja ma kahetsen omaette, et temasugune korralik mees on abiellunud minusuguse kraadega. Me sõlmisime oma liidu kiirelt ja noores eas, ning praeguseks hakkavad mulle selle põhjused pärale settima. Mu ema oli haiglas suremas ja mu isakodu oli maha põlenud, nii ma sukeldusingi oma elu esimesse tõelisse suhtesse: kodusoojus Tomi ema majas, turvalisus, korralik mees, vastastikune hoolimine ja respekt, kõik tundus ju tol hetkel olemas olevat. Aga mis nüüd edasi saab? Kus on tema taluvuse piir? Teada, et su noor naine läheb umbes neljaks kuuks ümberilmareisile, mis algab Hispaaniast ja edasine marsruut on lahtine, samuti nagu reisi täpne kestvus – ainuke kindel asi on see, et reis algab Hispaaniast… Ning siis viis päeva enne naise minekut saada teada saada, et vabandust, suund on hoopis Iisraeli?
Aga tagasiteed mul enam pole. Ostsin ju paar tundi tagasi pileti ära, sest see aitavat kaasa viisa saamisele. Harri sõitis, minu ja enda passid oma punutud kotis, Riiga Iisraeli saatkonda. Ja järgmisel nädalal samal ajal olen ma ei kusagil mujal kui Jeruusalemmas! Sinna tahab Harri esimesena minna, kui oleme Pühale Maale jõudnud.
Ma pole julgenud tutvuskonnas oma mineku detaile rääkida, olles näinud, milline on olnud mu mehe reaktsioon. Ei ole neil kõigil vaja kõike teada. Saadan lihtsalt e-kirja sõpradele-tuttavatele, kus mainin neljaks kuuks reisima minekut “rühma ehtemüüjate” koosseisus (sest ka kaks inimest on rühm, või mis?). Tom teab enam-vähem kogu tõde, aga ta keeldub Harriga kokkusaamisest ja keeldub vist tegelikult ka uskumast, et ma tõepoolest lähen.
Mu kõige tundlikum sõbranna on Jane; olen tema puhul vahel kahtlustanud, et ta on tegelikult nõid. Tema vastab mulle tõsise kirjaga (enamik mu teate saanutest on kas sõna otseses mõttes sõnatud või siis saadavad vastuseks lühidaid kirju, et nad on sõnatud ja küll sul, Epp, ikka veab).
“Mul on paha tunne su mineku suhtes,” kirjutab Jane. “Sisetunne ütleb, et sa satud sellel reisil hätta. Kas sa ikka pead minema?”
Põrnitsen arvutiekraani, enne kui vastust trükkima hakkan. Vastus tungib mu seest välja, kuigi selle kaugemaid põhjuseid ei oska ma seletada.
“Jah, ma pean minema!”
Millestki saan ma veel aru, kui tol varahommikul Harriga Tallinna-Riia bussis istume ja ma oma maha jäänud abikaasale lehvitan.
Põhjus, miks ma teda kaasa olen kutsunud, on ju see, et ma ei ole temaga rahul, nii nagu ma pole ka endaga rahul. Ma olen lootnud, et me lendame selle ühise seiklusega koos uuele tasandile – kusagile sellisesse kohta, mida mina vist näppupidi puutuda olen saanud, võib-olla tema ka. See reis ühendaks meid, sest elus on liiga palju tegureid, mis meid lahutavad, mõned neist sõnastatavad ja mõned lihtsalt meie ümber vaimudena hiilivad.
Aga ta jääb maha. Pikk kühmus kogu lehvitamas hommikuudus, kuni buss ära nurga taha pöörab.
Kusagil enne Riiat jään magama ja näen und. Ma olen lendavas autos, laiutan tagaistmel ja vaatan aknast välja, õnnelik ja vaba, imetlen pilvi, mille vahelt me läbi sõidame. Järsku märkan, et olen selles lendavas autos üksinda. Eesistmel ei olegi kedagi. Ma pean ette ronima ja ise juhtima hakkama, ainult et… mul ei ole ju juhilube ja ma ei tea, kuidas autojuhtimine käib!
Tol hetkel haarab mind hirm.
Kaladest ja inimestest
Me kõnnime Harriga mööda mereäärset alleed. Hakkan tasapisi harjuma oma uue reaalsusega, kuigi see tekitab siiani vajadust vahetevahel röögatada: “Uskumatu! Kui mõnus see kõik on!” Alates Iisraeli jõudmisest on kõik läinud väga hästi. Oleme sõitnud bussiga läbi kõrbemaastike ja tormanud innukalt mööda kevadõielisi lõhnavaid alleesid, söönud päikesest sooje värskeid puuvilju, Harri on mulle jutustanud muistsetest sumeritest ja etruskidest, selle kõik siis kuidagi Iisraeli ja Palestiinaga ühte segades ning läbi kloppides – faktid voolavad mu peas segamini, järele jääb üks põnev infomulle täis voog. Oleme käinud mööda pühakirjades kirjeldatud kohti: kuulus oliivisalu, Petlemma, Naatsaret, Surnumeri, Kolgata tee. Kõik need paigad on tõepoolest olemas! Maailm on järsku otse minu ümber, ruumiline, maitstav, kombatav ja kuidagi uutmoodi tunnetatav. Jeruusalemma on kolme monoteistliku usundi inimsipelgad oma usu energia kokku kandnud. Kristlikud kellad löövad, mööda kõnnivad midagi pomisevad juudid, siis järsku läbistab keskpäevalämmatist minareti veniv valjuhääl: “Allahu-akbar…”
Mis see on, mida ma selles paabelis kogen? Ma ei saa sellest aru, aga see ei võta ära kananahka mu ihult ega teadmist: ma kogesin seda. Elu Eestis naisteajakirjade toimetuses tundub siit vaadates nagu ebareaalne unenägu. Ja kas tõesti on kodust lahkumisest möödas vaid kuus päeva? Juhtunud on nii palju, justkui oleksin ma sealt ära olnud terve igaviku, või siis vähemasti kaks kuud. Nii olen ma oma päeviku esimesele leheküljele välja mõelnud moto: “Kas tead seda tunnet, kui oled maganud nii tugevalt, et üles ärgates ei saa aru, kas see on uni või reaalsus? Aga mina olen otsustanud hakata elama nii tugevalt, et saaksin iga hetk maadelda sama küsimuse