Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone
on ta joonistanud meie planeedi kaks poolkera.
“Nii, meie reis algaks…” – märkamatult on “minust” saanud “meie”, rõõmustan ma Harrit kuulates – “…vaat kusagilt siit, Hispaaniast. Nagu sa aru said, on minu äri rajatud sellele, et mul on töökojad ja sellised, noh, tuttavad külainimesed erinevates odava tööjõuga ja andeka rahvaga kohtades: Indias, Indoneesias, Filipiinidel… Ja ma olen neid asju müünud kallites kohtades, näiteks Jaapanis ja Koreas. Viimase kahe aasta jooksul tegelesin USA, õigemini Havai turu sisseseadmisega ja seal läks mul hästi, kuni juhtus see jama selle kuradi jalgrattaga!”
“Ja nüüd tahad sa siis testida Euroopa turgusid, Hispaaniat?”
“Täpselt. Kuna see on lihtsalt müügivõimaluste ja rahva huvi testimine, siis ma ei tea veel täpselt, kus me seda teeme – no kindlasti kusagil turismipiirkonnas, sest seal on alati palju inimesi, kes soovivad raha selliste asjade peale kulutada, ja minu ehted on ilusad ja unikaalsed, mis muu seast silma paistavad! Igatahes on Hispaaniast üsna odav lennata Mehhikosse.”
“Mehhikosse?”
“Jah, sinna on siis viisat vaja, aga ma olen alati igale poole viisad saanud. Mul on vanad passid ka alles, näitan neid saatkonnas ja nad saavad aru, et ma olen selline mees, kes ei kavatse kusagile pidama jääda, et ma olengi selline eri maade vahel sebija.” Harri naeratab uhkusega ja lisab: “Ma võin sulle pärast oma passe näidata!”
“Aga kui lihtne on minul viisasid saada?”
“Kuna sa mainisid, et su nimel on Eestis maja ja kuna sa oled abielus ja sul on olnud korralik töökoht, siis julgen ma arvata, et väga lihtne!”
“Ma ei tea Mehhikost eriti midagi.”
“Noh, Mehhikosse lähen ma ise ka esimest korda. Ma olen tundma õppinud kõiki Aasia linnu ja piirkondi, seda pole sugugi vähe, aga nüüd on mul aeg edasi liikuda: minu järgmise kümnendi siht on tundma õppida Ladina-Ameerikat.”
“Ma kuulsin muide sellist juttu, et sa kaotasid oma lapsed Siberis ära,” mainin ma järsku, isegi ehmudes oma julgustüki pärast. Harri vilksab mu poole vaadata.
“Selle loo jutustamine võtab mitu päeva,” ütleb ta. “Ma luban, et räägin sulle selle kunagi ära. See ei olnud minu süü ja nad ei jäänud sinna üksinda, vaid koos oma võõrasemaga. Ja see polnud mitte Siberis, vaid Tadžikis. Mul polnud raha, et tagasi tulla ja… Ühesõnaga, pikk lugu.”
“Heakene küll, ma tahaksin seda lugu kuulata.” Huvitava loo lubadus mõjub mulle suure ahvatlusena, isegi kui ta need lapsed tõesti ära kaotas. Uurin edasi: “Kuhu me jäimegi… mis me seal Mehhikos teeme?”
“Sealkandis on kuuldavasti ka väga häid ja autentseid käsitöötegijaid ja nende töö ei maksa palju. Meie eesmärk on leida nad üles, sõlmida kontaktid ja osta odavalt nende kaupa, võib-olla lasen ka tulevikuks midagi neil oma mudelite järgi teha – eks näis. Kõike ei saa ette plaanida, tuleb kohapeal tunnetada. Vaata, igasugused otsused peavad olema tehtud vaistu ja ratsionaalse mõtlemise koostöös, nende vastuvõtmise jaoks on vaja teatavat mediteerivat seisundit, aga seda seisundit pole mõtet hakata endale tekitama enne, kui on käes õige kontekst, piisavalt palju fakte.”
“Arusaadav,” ütlen ma, tundes nagu eilegi, et sel mehel on mulle midagi õpetada.
“Nii, igatahes tegelesin mina eile õhtul oma otsuste vastuvõtmisega ja sain aru, milleks mul sind vaja on. Kui sa nõus oled.”
“Jah?”
“Nimelt, vaata, mul jäi ju kaup Havaile ja ma ei saa sinna enam ise sisse, sest mu USA äriviisa tühistati ja mul on sissesõidukeeld viieks aastaks. Mul on selline plaan: sina lendaksid üksi Mehhikost Havaile ja ajaksid seal minu eest asjad korda: ma saan sulle joonistada kõik kaardid ja anda kõik aadressid, kus poodides mu kaup müügil on. Sina koguksid sealt kokku raha, mis mul saada on, samuti võtaksid kõik asjad müügist ära. Seal on mul näiteks väga ilusad käsitsi batiktehnikas värvitud rannaseelikud, ujumisriided ja kübarad. Need saadaksid sa merekargoga sinna, kuhu ma ütlen – antud hetkel ma seda sihtkohta veel ei tea. Võib-olla Hispaaniasse? Aga võib-olla Jaapanisse.”
“Mul ei ole USA viisat.”
“Sa saad selle kindlasti!”
“Jah, olen nõus, see kõik ei ole ju väga raske,” ütlen ma, kujutledes juba end poodides äri ajamas. See on huvitav, värskendav ja pealegi ka kellelegi kasulik. Harrile.
“Üks asi on veel,” jätkab ta omaette noogutades. “Lisaks sellele, et mul on seal kaubad müügil erinevates poodides, oli mul seal ka oma väike maja oma laoga.”
“Tõesti? Nojah, seal need eestlased töötasidki, kes kõik selle jalgrattajama pärast oma viisad kaotasid?”
“Täpselt! Kui mu töötajad sealt kabuhirmus lahkusid, siis nad andsid kogu selle kauba üle meie maja eest hoolitsenud kinnisvaraagendile Frankile. See on seal üks kohalik mees. Mul ei ole hetkel temaga sidet ja ma olen hakanud muretsema. Mis seal toimub? Ta ei vasta telefonile. Kas ta on viinud need kaubad kusagile müüki, kas ta on valmis need merekargoga mulle saatma?..”
Kuulan murelikult. Tundub, et Harri omapärane elustiil põhjustab kummalisi olukordi. Mis tunne see võiks küll olla, omada teisel pool planeeti hunnikut kaupa ja usaldada kõik oma saatus kellelegi, kellel, tõsi, nimeks on Siiras3, aga kes su kõnedele ei vasta pärast seda, kui sult viisa ära on võetud?
“Ma ei taha veel ette pabistada,” jätkab Harri rahulikult, justkui teadlikult keskendudes, vahepeal sõrmedega läbi habeme lastes. “Kõik võib laheneda väga hästi, aga mul on sisemine ohutuli põlema läinud. Veel eile mõtlesin ma, et Frank on seal minu esindaja ja tema saab kõik mu rahad kokku korjata, üle kanda, kõik mu kauba kas lõpuni müüa või edasi saata. Aga kui ma ka eile öösel ikka veel temaga ühendust ei saanud, hakkasin ma aimama, et ta ignoreerib mu kõnesid ja plaanib mulle lihtsalt vee peale tõmmata! Mul ei ole hetkel mitte midagi reaalset, millega ma teda mõjutada saan.”
“Ainult mina, kui ma sinna kohale ilmun?”
“Täpselt! Sa ilmud sinna kohale minu esindajana ja ajad asjad Frankiga korda.”
Noogutan, südames segu uhkusest ja ärevusest.
“…Ta ei hakka sulle mingit jama korraldama,” jätkab Harri, ilmselt mu hirme aimates. Ta on teetassi kõrvale pannud ja kogu kehaga minu poole pöördunud. Miski temas hirmutab ja lummab mind. “Vaata, Epp. Frank on mugav inimene. Ta võib-olla vaatab praegu, et tal on väga lihtne mul nahk üle kõrvade tõmmata. Kui aga ilmub välja enesekindel ja kogu asjaga kursis olev inimene, siis on ta koostööaldis. See, et sa oled elukutselt ajakirjanik, võib ka kasuks tulla.”
“Ega ma ju seal teda kuidagi šantažeerima ei pea hakkama?”
“Oh, ei pea, lihtsalt mainid, et oled ajakirjanik. Sa peaksidki ehk USA saatkonnas ajakirjaniku viisa taotlema, jätaks uhkema mulje.”
Ma ei saa aru, kuidas teab Harri üldse midagi ajakirjaniku viisast ja ma ei kujuta ette, mismoodi ma seal Oahu saarel Honolulu linnas oma passiga vehkima hakkan… Aga ma olen nõus, igatahes, eriti kui seda võrrelda alternatiiviga – igava, silmapiirini selge eluga Eestis.
“Ja millal ma sinna Havaile lähen?”
“No kõigepealt oleme paar nädalat kuni kuu Hispaanias ja siis paar nädalat kuni kuu Mehhikos. Edasi lendad sina Mehhikost Havaile – selle otsa maksan mina sulle kinni, samuti USA viisa, ööbimise Havail. Ja edasi peaksid sealt lendama Jaapanisse.”
“Mida, Jaapanisse?!”
“Jah, seal on selleks ajaks kevadsuvi ja väga hea müügiaeg. Mul on muide nii Jaapanis kui ka Koreas oma hoiukohad toodetele ja olemas ka oma tänavanurgad, kus ma müüa tohin, sest seal asuvate poodide omanikud on mu sõbrad. Kohalikud armastavad mind. Mul on oma kunded, kes alati tulevad ja tahavad mult midagi uut osta. Seal lähevad näiteks väga hästi merevaiguehted – ma ise viin Leedust ostetud merevaigupartiid Indoneesiasse,
“