Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone
narivooditega ühisruumi kodukorda, olen mänginud pererahva lastega ja neilt päris inglise keelt juurde õppinud, olen oma koti raha ja dokumentidega kogemata linna ära kaotanud ning ausa leidja käest tagasi saanud, ja muidugi oleme lõpuks jõudnud ka Haifa rannaalleele, et siin ehetega kauplema asuda.
Esialgu oleme otsustanud teha oma müügitööd koos, Harri tahab mind ehete alal välja koolitada, et ma ikka iga asja juurde oskaksin õiget juttu rääkida. Edaspidi peaksin müüma hakkama täitsa üksinda, mõnes teises paigas, aga kus ja kuidas, seda veel ei tea, nagu ka seda mitte, kui kauaks me üldse Iisraeli jääme. See teadmine – õigemini mitteteadmine – tundub mulle nii uskumatult ja vabastavalt lahe. Kus ma olen nädala pärast? Kahe nädala pärast? Ei tea!
Kõnnime mööda randa, kuni jõuame nurgani, kus suur tänav promenaadi peale keerab. See on nurk, mille Harri heaks kiidab. “Müügiks tuleb alati leida selline koht, kus inimesed aeglaselt kõnnivad, aga kus neil ka natuke üksluiseks läheb,” õpetab ta kiledal häälel seletades ja oma seljakotist kaupa pappkasti peale ladudes. “Tead, igasugused rannapromenaadid on reeglina ideaalsed müügipaigad, ainuke häda on, kurat, tuul!” Jah, see tuleb tõesti iga natukese aja tagant ja keerutab ringi, aga meie hõbeehteid ta minema viia ei saa: need on kinnitatud plastist dokumendimappide külge, mille Harri on kusagilt kontoritarvete poest odavalt ostnud. Nagu ma ta jutust aru saan, on tal elus olnud väga palju raha, “sa ei kujuta ette, kui palju raha!”, aga praegu on “lihtsalt ajutine madalseis”.
“Kui palju raha sul siis oli?” küsin ma mõne uue hea loo ootel, kui oleme ühele järjekordsele jalutajapaarile naeratanud, neile ehetest jutustanud ja isegi kaks merevaigust kulonit ära müünud – tundub, et siitkandi inimeste jaoks on Läänemere kuldvaik ostmist väärt eksootika.
“Ah raha…” venitab Harri ja hakkab silmanähtava mõnuga loo hakatust otsima. “Noh, ei teagi, kust alustada. Kas sa kujutad ette suurt spordikotti, mis on täis raha, see on su päevateenistus, sa vead selle koju ja kodus on kapi taga suur rahahunnik juba ees ootamas! Enamiku rahast olen ma teeninud muidugi kalade müügiga!” Harri silmisse on tulnud iseäraline helk ja ma arvan, et see on seal mitte raha, vaid kalade pärast. Kalad on selle mehe elu kirg, seda mõistsin juba Tel Avivis ühes akvaariumipoes, kuhu ta sisse hüppas ja mulle kalade liikide-haiguste-käitumise kohta seletama asus, nii et ma õppisin hoobilt selgeks, et haiged kalad muutuvad värvilt tuhmimaks ja ujuvad tavaliselt veepinna ligidal või et nende liikumise järgi on võimalik ära tunda “ärksad isendid”, täpselt nagu inimestegi puhul.
“Hea küll, aga räägi mulle siis kaladest, mitte rahast – kuidas sa selliseks kalahulluks muutusid?” Kui on midagi, millest ma hetkel aru ei saa, siis: miks Harri küll enam kalu ei kasvata, kui ta neid nii väga armastab ja kui need talle nii head sissetulekut võimaldasid? Aga võib-olla on algavas loos ka sellele vastus?
“Vaat, mul olid kalad lapsepõlvest peale, nii kaua, kui ma ennast mäletan. Juba paariaastase poisina püüdsin endale merest väikesed mudilased ja kasvatasin neid suure kurgipurgi sees.” Harri sätib end jutu saatel päikese kätte istuma, ajades lõua püsti valguseallika poole ja lehvitades mööda kõndivale juudiperele.
“Aga kas neil seal purgis siis hapnik otsa ei saanud?” Ma olen nii palju juba Harri loengute jooksul aru saanud, et kaladel on vaja õhukompressorit, ruumi ja taimi, et akvaariumis ellu jääda; varem ei olnud ma oma elus selle teema peale mõelnud. Akvaariumikalad oli üks mulle võõras paralleelreaalsus, mis end nüüd võluvalt minu ees keeras ja avas.
“Einoh, miks oleks pidanud hapnik otsa saama?!” hüüatab Harri vastuseks. “No kuidas ta saab otsa saada?! Ega ma nii rumal olnud, et purki otsast otsani kalu täis toppida! Panin kümneliitrisesse purki neli kala, paar veetaime oli mul seal ka ja neile mudilastele oli sellest küllalt! Siis sain endale juba päris akvaariumi ja hakkasin kalu paljundama, aretama, teistele poistele müüma.”
Meie juttu segab üks vanapaar, kes on rannateele patseerima tulnud ja hakkab meie ehteid imetlema. On näha, et Harri oma imposantse välimusega meeldib juutidele, ja juudid meeldivad temale ka. “Mul on üle Nõukogude Liidu häid juutidest sõpru olnud, juudid on usaldusväärsed,” kiidab ta mulle, kui meil jälle jutupaus käes on.
“Ee… ja kuidas selle hiiglapalju rahaga oli?” üritan pärast müügipausi jälle teemaotsa üles leida.
“Oh issand, sa ei kujuta ette!” Harri hüüatab nii, et kaugemale jalutanud vanapaar ehmunult selja taha vaatab. “Selle rahaga, mida ma nõukogude ajal Venemaal kaladega teenisin, ei olnud lihtsalt mitte tolkugi peale hakata! Auto ostaksid endale ühe päeva teenistuse eest ja jääb ülegi!”
“Kas ostsid siis?”
“Ei, mul pole autojuhilube, see asi ei huvita mind. Aga suure korteri ostsin Siberis kotitäie raha eest, ja siis näiteks kaksteist vagunitäit puitu, et endale loss ehitada, aga noh, siis läksid asjad keeruliseks… Sellest mõni teine kord, eks.” Ta jääb kaugusse vahtima.
“Aga miks nende kalade eest nii palju maksti?”
“Kalad on ju ilusad!” elavneb Harri taas. “Kui sa oleks neid mu kalakesi näinud, oleks sa ise ka maksnud! Nagu teiselt planeedilt, ja kui neid värvilisi kalasid on akvaariumis 80 tükki – vaat see on luksus ja mõnu, millest inimesed üle kogu Siberi unistasid! Vesi ju rahustab, kalad teevad õnnelikuks, see on sõna otseses mõttes psühhoteraapia. Kolm rubla tükk, tuhat kala päevas oli mu müük!” Ja ta jutustab, kuidas teenis päevas 3000 rubla samal ajal, kui tavainimese kuupalk oli 150–200 rubla, ja kuidas lendas oma akvaariumkohvritega mööda Siberi linnu, käis turgudel müümas ning oli kõikjal üle linna kuulus mees, kelle müügipäevi inimesed peast teadsid ning käisid uusi imekalu otsimas: “Pidevalt seisis järjekorras kümme inimest, mina rahmeldasin kilekoti ja kopsikuga! Terve Venemaa oli nakatunud akvaariumihaigusesse, suured majad jäid klaasimata, lennujaamade juurdeehitused jäid klaasimata, viis korda tuli klaasi juurde tuua, sest see lõigati kogu aeg ribadeks, igaüks tahtis omale akvaariumi! Ja akvaarium ju maksab, kompressorid maksavad – kas seal hakkab siis lõpuks mingi räim ujuma või ilus korralik kala? Ikka korralik! Iga endast lugupidav inimene tahtis endale kalleid kalu!”
“Kas sina siis nakatasid Venemaa akvaariumihaigusega?”
“Ei, nad olid juba enne nakatunud, aga mina arendasin ja levitasin seda haigust edasi!” Harri kõhistab naerda. “Näiteks mingi poisike tuleb ja kurdab, et raha ei ole, aga tahaks ka kalu kasvatada – annan poisikesele kaks gupit tasuta, ühe taime ka. Varsti hakkab poiss siis vaatama, et naabrilastel on ilusamad kalad, hakkab ka emalt ja isalt nõudma, teeb kodus hüsteeriat. Siis tuleb papa ise mu juurde, rahakott käes, hakkame siis papaga koos valima – ja lõpuks hakkab papa ise fänniks!”
Naerame koos ja kujutan ette, kuidas siiani ujuvad mööda Venemaad ringi kalahulluse pisikud, mille levitaja istub siin, minu vastas.
“Ja mõnes linnas tuleb näiteks parteibüroo sekretär mu juurde,” jätkab Harri hasardiga oma juttu. “Ütleb mees, et tead, ma maksan rohkem, aga anna mulle selline kala, mida sa mitte kellelegi teisele ei müü siin linnas! Pole probleemi, ütlen mina – maksa, saad oma unikaalse kala, ja mitte kellelegi teisele siin linnas ma seda liiki ei müü. Teisele tähtsale ninale luban täpselt sama, aga ma müün teist liiki kala! Liike mul jätkub! Siis saavad kaks parteibossi kokku ega suuda ära otsustada, kummal on uhkem kala – aga ma ei ole kumbagi alt vedanud!”
Kummaline, kuidas Harri räägib neid vanu jutte olevikus, nagu juhtuksid need praegu.
“Aga mis su kalakasvatusest siis edasi sai?” pärin ma.
“Ah, see… Ma andsin selle ära, sest ma ei saanud enam nende juurde tagasi… See on pikk jutt,” ütleb Harri ja ägeneb uuesti: “Aga tead, mul oli Nõukogude Liidu kõige suurem kalakogu! Teistel kasvatajatel neid ei olnud ja ma ise aretasin neid ka kogu aeg juurde. Meie tagatoas nad sigisid tuhandete kaupa!”
Asjad on tänaseks kokku pakitud, oleme müünud paar peotäit ehteid ja marsime mööda linna – “teeme väikese ringi,” nagu Harri ütles, ja see on nüüd vist küll juba vähemasti kümneks kilomeetriks veninud, aga mis seal ikka. Harri sõnutsi peabki tervete eluviisidega inimene iga päev vähemalt