Vihavald. Herman Sergo
järid, suur tammine laud, tagaseinas suguvõsa- ja linnusemärk – põdrapea, selle all kaks risti pandud mõõka. Seintel rippusid mõõgad, taprid, odad, ammud, kilbid – küll vanu, küll uusi.
Olav istus laua taha ja manitses meidki istet võtma.Avas paberist lehtedega raamatu sealt, kuhu veel midagi polnud kirjutatud. Võttis hanesule, tõmbas liivaküübi44 lähemale ning haaras härjal otse sarvist.
«Loe ette, Ugge, mida sul Ojamaalt vaja on!»
Vanamees alustas taas nagu vana ja tuntud laulu, mis pärast sajakordset ütlemist pähe on jäänud: rauda, plokke, haake, purjekangast, lipuriiet…Arvud ja mõõdud.
Märkasin, et Seidforsi vanema käes kirjutamisel sulg peaaegu niisama vabalt liikus nagu vehklemisel mõõk. Mulle sai ikka selgemaks ja selgemaks, missugused hüved ja varad on peidus kirjatarkuses. Jah, kirjatarkus, lahinguoskus ja meresõiduteadmised, need kolm asja peab selgeks õppima! Niimoodi ei kõlba ma teistele vanemaks ega ole ma õige mees endagi silmis, käis minust jällegi mõttesööst läbi. Esiisade ajal oli lugu teine. Elasid oma vanematalus elu ära, tulid röövlid randa, peksti nad nuiadega merre tagasi ja elati edasi. Meresõit käis mööda madalat vett, kust kallas kätte paistis. Polnud sul aerupaadis vaja suuremat purjetarkust ega kodukohas tarvis võõrast keelt mõista, rääkimata veel kirjaoskusest. Nüüdne aeg pole enam see, mis oli enne…
Olles kõik Ugge poolt etteloetud nõudmised paberile talletanud, ütles Olav mulle:
«Vihavald, kaubalodi on Visby reisiks valmis. Tahad, tule kah kaasa! Kaks meest ikka kaks meest. Muidu Lohijõe Jouni ütleb, et Seidforsi vanem üksi tegi, kelleltki nõu ei küsinud, tunnistajaid kaasa ei võtnud, nüüd läks kõik kallimaks, kui ette kaalusin. Mu äi on vahel põigiti sõnadega ja kangekaelne nagu käpardi kohitsetud härg. Hea, et tema tütar,Talvikki, kes mu naine on, temasse pole läinud.»
Ootamatu ettepanek oli mulle väga meelt ja mõtet mööda.
«Millal sõidame?» vastasin varmalt.
«Ega küpse juures külmetada maksa, lööme aga kohe hambad sisse,» otsustas hakkaja hingega Seidforsi vanem ja laksas harjumuspäraselt oma sõnade kinnituseks peopesaga vastu igivana lauda. «Juba täna!»
Muretse hea mõõk, õnn tuleb ise
Kümne aerupaariga kaubalodi on raske sõuda, nagu lohistaksid oksaräsist tammetüve. Alusel oli purigi masti ja peelepuude küljes, kuid kiil puudus ja nii sai seda juurde võtta ainult allatuult. Ja kui palju kevade poole suve neid lõuna poole aitajaid ilmasid siis on! Enamasti tahab puhuda ikka vesikaarest, vahel harva loodest. Seepärast pidime üle kahe ööpäeva aerudega tõmbama, kuni Gotlandi otsa kätte saime, ja sealt veel mitu higimärga hamet välja väänama, enne kui Visby Maarja kiriku torni ots laineselgade seast paistma hakkas. Kogu aeg kaks tundi aeru, kaks puhkust. Olav ise keeras liivakella ega andnud endalegi armu. Tegi teistest rohkemgi. Pidasime temaga kordamööda tüüri, ja kui mõni meestest väga ära väsis, võtsime selle käest aeru.Ainult öösiti lasksime kogu laevaperel nii kaua puhata, kui Suur Vanker arvata kuuenda osa oma ringist ümber Põhjanaga sõitis.
Just niisamuti nagu mõõgamängu juures, panin ka meresõidul imeks Seidforsi vanema väsimatust. Ta peaaegu ei maganudki. Polnud tal parajasti pistmist ei aeru ega rooliga, pajatas ta lugusid. Jutte jätkus. Neid võttis ta nagu põhjatust salvest. Küllap oli kuulnud teistelt, osa ka lugenud raamatutest, kuhu targad mehed kõik tähtsamad asjad ja sündmused kirjatähtedesse on voolinud.
Üks lugu, mis mulle iseäranis meelde jäi, on saaga kaubalinna Vineta kadumisest. See kostis Olavi suust nii:
«Saksamaa rannal on saar, mida hüütakse Usedomiks. Selle maakaarepoolses rannavees võib ilusa ilma ja vagase veega näha suure ning vägeva linna varemeid. See oli kord kuulus ja rikas linn Vineta, mis arvata poole tuhande aasta eest pidi oma pattude pärast kandma rasket karistust.Vineta oli kõige suurem linn, mida maailma merede rannad kunagi on näinud. Ta oli veelgi vägevam kui särav Konstantinoopol.Vineta müüride vahel elas inimesi mitmetelt maadelt. Igal rahval oli oma usk ja vabadus.
Vinetas elati puhast ja ausat elu. Sealne abivalmidus ja külalislahkus oli suur. Ka käis seal väga elav kaubavahetus. Linna laod ja panipaigad olid täis imeilusaid ja kalleid asju ning igal aastal tuli sinna kaupmehi kõigist maailma nurkadest, isegi kaugelt Egiptuse- ja Araabiamaalt.
Seepärast kogunes viimaks linna nii palju kõige haruldasemaid rikkusi, et inimesed ei teadnud enam, mis nendega peale hakata. Linnaväravad tehti vasest ja pronksist, kirikukellad puhtast hõbedast. Koguni kuld oli nii tavaline, et rahvas seda igapäevasteks majapidamisriistadeks kasutas. Lapsed mängisid tänavatel kallite säravate kividega.
Oma rikkuse tõttu langesid Vineta elanikud lõpuks jultunud elukõrkuse ohvriks. Seepärast sattusid nad jumalate viha alla. Vägev linn kadus ülestormavate neeluahnete merelainete harjade tuisku. Siis tulid gootide järeltulijad Ojamaalt lugematuil laevadel ja viisid kõik väärtusliku, mida neil selle suure linna rikkustest õnnestus üles õngitseda. Äraarvamata hulga kulda, hõbedat, vaske, tina ja kõige kallimat marmorit võtsid nad endaga kaasa Visbysse. Ka läks pärastpooleVisby linna üle koguVineta endine kaubavahetus.
Koht, kuhuVineta vajus, on näha veel meiegi päevil. Kui sõita Wolgastist üle Peene Usedomi, võib vaikse ilma ja sileda merega, otse Koserowi vastas selgesti näha sügava vee all marmorsambaid ja kivimüürisid. Need on Vineta varemed, mis laiuvad idast läände. Munakivid näitavad, kus seisid tänavad, suuremad kuhilad aga majade kohti. Mõned kivihunnikud tõusevad mitu sülda teistest kõrgemale. Seal seisid kord raekoda ja kirikud. Leidub ka korrapäraselt laotud alusmüüre. On kerge ära arvata, et sinna taheti alles maju ehitada ja olekski ehitatud, kui mitte veevood poleksVinetat enda alla matnud.
Selles merepõhja vajunud linnas leidub veelgi elumärke.Vaikse vee korral võib näha imelisi asju. Üksikud kõrgekasvulised inimkogud, pikad voldilised talaarid üll, käivad tänavatel edasi-tagasi. Mõnikord sõidavad nad ratsa või istuvad kullatud vankritel, mille ees mustad hobused.Vahel on nad rõõmsad ja lobisevad, enamasti aga liiguvad pikkades kurbades rongkäikudes matusepaiga poole, surnukirstud õlgadel. Suveselgete päikeseloojangute aegu võib kuulda linna hõbedasi kirikukelli inimesi õhtupalvusele kutsumas. Ja suurreede ning lihavõttelaupäeva vahelisel keskööl, mil Vineta vajus, võib teda näha säärasena, nagu ta oli oma hiilgeajal. Kandes karistust elukõrkuse ja upsakuse pärast, tõusebVineta sel ööl merest nagu hoiatav kodukäija täiesti nähtavale oma majade, kirikute, sildade ja tornidega.
Kuid udustel öödel või tormise ilmaga ei julge ükski alus varemetele läheneda, et mitte oma laevapõhja vastu kaljusid ära lüüa ja kogu täiega hukka minna.
Usaldaks aga mõni mees minna sel ööl, mil Vineta merest välja tuleb, sinna varitsema, rahatükk peos valmis, ning jõuaks ta siis mõnele kaupa pakkuvale poesellile mingi asja eest maksta ükskõik kui suure või väikese hinna, tõuseks uhke Vineta taas üle merepinna ning asuks jälle oma kohale teiste kaubalinnade seas.»
Ei saanud me seda uskuda ega ka täiesti uskumata jätta, sest imelikke asju on vanasti juhtunud ja juhtub veel tänapäevalgi. Kas või see, et alles pool aastat tagasi käisin kodurannas, peas ainult suured kavad, aga nüüd olen Soomemaal vanem vanemate hulgas ja sõidanVisbysse. Minust on jälgi Muhus ja Saares. Mäejalal. Lohijõel ja Seidforsi linnuses.
Kui me oma lodjagaVisby sadama väravatesse jõudsime, paistis seal ennegi nii palju laevu ees olevat, et mul algul mõte tekkis, kas me üldse sinna enam kohta leiame. Kuid sadamasse tüürinud, saime ühe Breemenist pärit koge kõrvale koha ja tõmbasime aerud sisse. Olin siin päris mitu korda ennegi käinud, kuid ikka ja ikka ei jõudnud ma kogu seda sadama ilu ja linna uhkust ära imetleda. Kaubalaevu küll Lüübeki, Hamburgi ja paljude teiste Saksamaa hansalinnade lippude all. Aluseid Flandriast ja Prantsusmaalt. Galeerid Lissabonist, Hispaania rasked vettligi lodjad. Kaks galiotti koguni kaugest Veneetsiast. Ja siis veel sõjalaevad, uhked draakonipead rahu märgiks eest maha võetud ning sadama ja selle seaduste austamise märgiks kilp masti tõmmatud. Kuid pardal ja laevalagedel sagis palju sõjasulaseid, sekka mõni kõrge läikiva raudkübara ja hõbevööga pealik, mõõgakäepide
Küüp – karp.