Vihavald. Herman Sergo
kõigile pahategudele õnnistust,» ütlesin Olavi sõnadele lisaks.
«Õigus!» lõi ka Jouni rusikaga lauale.
Olav võttis uuesti sõna enda kätte.
«Sõnamurdja vastu on asjatu aus olla. Seepärast tuleb ka sakslaste vastu sõdides kustutada oma südamest see, mis võitlusseaduste pidamisele manitseb.Tuleb tunnistada heaks kõik abinõud, mis ainult võidule tõotavad viia. Silm silma, hammas hamba, veri vere vastu! Pettus, seljatagant löömine, ka see, mida tavaliselt röövimiseks ja varguseks hüütakse, on minu arvates nende meeste vastu lubatud, sest seda oleme neilt enestelt õppinud.
Taani kuningas on sellest juba ammu aru saanud. Seepärast kutsub ta üles kõikide maade hakkajaid meremehi ehitama pikkpaate ja suuremaid aluseid ning uputama merel laevu, mille suurpurje peal on rist ja lipul vapikiri: «Hansa domus mercatorum Alemannic», «Mercatores de Hansa Theutonicorum» või «Theutonicorum Hansa mercatores».43 Ükskõik kuidas nad end ka ei kutsuks, kuid sõna «hansa» on seal sees kindlasti.»
«Sa kirja oskad?» küsisin Olavilt.
Seidforsi vanem naeratas:
«Isa saatis mind omal ajal koguni Marienburgi preestrikooli, aga juba aasta pärast põgenesin kloostrist. Nii piinasid ära oma palvete ja paastudega, et eluks ajaks jäin viha kandma kõige peale, kuhu kas või risti vari langeb. Lugemise ja kirjutamise jõudsin aga siiski kätte saada.» Olav muutus uuesti tõsiseks: «Pead sinagi, Vihavald, kirjatarkuse selgeks õppima, kuid küllap jõuad. Eluaastaid veel ees. Praegu on küsimuses muud asjad. Taani kuningas Valdemar lubab kõigile meresõitjatele, kes põgenevad Hansa eest või kel on saksa kaupmeestelt võetud vara või laevu, varjupaika oma sadamates. Lubab neil vabalt müüa Hansalt riisutud kaupa ning selle eest saadud kulla, hõbeda või muu saagiga teha, mis süda käsib.»
Asi hakkas mulle selguma. Siin oli võimalus kasutada kahe teraga mõõka. Hävitada sakslaste laevu, võtta hansakaupmeestelt nende vara ja sellesama rikkuse jõuga minna Saares ja Muhus pesitsevate raudrüütlite vastu. Lühidalt: võtta vaenlaselt tema enda relv ja lüüa ta sellega tagasi. Seda ei keela ükski sõjaseadus, ausus ega ka südametunnistus.
Olav jätkas veelgi tulisemalt:
«Ja nüüd arvan mina, et on tulnud õige aeg selles asjas kaasa lüüa. Kui me seda ei tee, pole me mehed, vaid vanad naised, kes, käed rüpes, silmi pilgutavad, kui teised tegusid teevad ja vara kokku ajavad.Võtame kätte, ehitame igaüks ühe viieteistkümne sõudepingiga sõjalaeva, kilbid parrastele, mehed nende taha ja ulgumerele!»
Seidforsi vanem lõi lapiti käe lauale.Ta käsi oli tugev ja tõmmu, sõrmenukid sõlmilised. Sellele langes Jouni lihav kämmal. Mina aga viivitasin nagu kõheldes ja ütlesin:
«Enne säärase suure kauba lukkulöömist oleks mul mõned lähedasemad asjad õiendada. Mäejalal pole mul veel ühtki sõrglooma, hobust ega lammast. Ka mitte ivagi seemet aletuhka heitmiseks…»
«Kas või hommepäev saadame siit Lohijõelt Mäejala poole teele paari kaks härgi, mõne hobuse, rukkikütid seljas, ka lehmilambaid,» lubas võimukas Jouni suuremeelselt.
«Aga mul pole hõbedat, millega tasuda,» ütlesin vastu.
«Esimesest mereannist maksad.»
Nüüd lõin ka mina oma käe teistele otsa ja kaubad olid koos, leping sõlmitud.Oli suletud sündmuste esimene lüli, sellest sündis hiljem säärane keerdukiskuv ahel, mille loogad läksid läbi mitme maa ja mere ning mille viimane ots kaugele üle minu sugupõlve meeste aegade ja tegude ulatub.
Töö õpetab tegijat
Jällegi ei maganud ma pool ööd. Ja hommikul, kui Olav juba sadulas istus, et tagasi Seidforsi sõita, ütlesin:
«Kolm sõjalaeva-pikkpaati on hea mõte, kuid kaks ulgumere pikkpaati ja üks ookeanikoge veelgi parem.»
«Mis jutt see on?» kohmas Jouni, kellest kohe paistis, et kord võetud kursist kõrvalekaldumine talle meeltmööda ei olnud.
«Räägi, Mäejala noorvanem,» õhutas Olav ning tema silmis süttis uudishimusäde.
«Pikkpaat on nooljas, kerge ja kiire jooksuga, kuid tal on ka mitu viga. Esimene puudus: lahtine, ilma laeta. Sõjariistu peidus ei hoia. Ammud-mõõgad lükkad küll piitade alla, kuid kilbidodad sinna ei mahu. Kõigil kaugelt näha, kellega tegemist.»
«Edasi!» hakkas mu jutt Seidforsi vanemat veelgi enam kaasa tõmbama.
«Teine paha külg: pikkpaat peab aerude pärast olema madal ja seepärast kannab ta liiga vähe saaki. Ütleme, et võtame raualastis koge. Muist kallist kaupa tuleks merre heita.»
«Arvad siis, et saagi pärast,» hakkas ka Jouni mõtlema.
Seletasin:
«Saagi pärast ja mõne muu asja pärast ka. Aga mis siis, kui paneksime oma kogele hansameeste ristiga purje peale, kõrge pärakindluse kohale Lüübeki vapiga lipu, kõigile sõdalastele kaupmeeste riided selga. Iga hansamees peaks meid oma laevaks, mis sõjariistus saatepaatide kaitse all rahulikult mereteed mõõdab.»
«Su noores peas on vana hundi kavalus,» laksas Olav käega vastu nahkset sadulakaart. «Aga kes meist oskab nii suurt laeva ehitada, kes selle purjesid seada?»
«Mis ehitamisse puutub, siis eks töö ise õpeta,» arvasin. «Kuid purjed… Olen ühe aasta neil sõitnud, midagi ikka mäletan.»
«Kui nii, siis nõus,» lõi ka Jouni põlema. «Lähme kuulame, mis Uggel selle asja kohta ütelda on. Hobused!»
Ratsutasime allapoole koske, kus kooritud palgivirnad juba kevadpäikese kätte kuivama olid pandud.
Laevameister, kuulanud vanemate jutu ära, sõrmitses habemes:
«Rauda, palju rauda…Ankrud, laepõlved, tüüri-poldid, purjenukkadesse haagid… Palju rauda!»
«Ütleme, et raud on.Valmis teed?» nõudis Jouni.
«Eks töö õpeta,» vastas Ugge, nagu minagi Lohijõe õues enne olin öelnud. «Küllap teen. Siin Mõõnalaiu all üks vana upakil, sealt võin käia vahel mõõtu võtmas ja aru laenamas,» oli laevameister nõus.
«See oleks alles tükk,» uhkustas Jouni. «Pole siin rannas enne veel keegi säärast koletut kiilu maha julgenud panna. Mõni kaupmeeste koge kannab rohkem kui kolm tuhat tündrit vilja, see on niisama palju, kui Lohijõe põlluväljad hea aastaga anda jaksavad.»
«Mõtlesin veel, et ehk Olav teeks kaks pikkpaati, meie siin Lohijõe ääres koge,» panin ette.
«Kas suveharjaks saame asjad ühele poole?» küsis Jouni Uggelt.
«Järgmise suve rukki õitsemiseks,» teatas meister.
«Üle aasta!» polnud kärsitu Olav säärase tähtajaga nõus.
«Andke kuivi palke! Mahl peab enne paikapanemist välja aurama, puu ära surema. Ega laeva tehta uputamiseks või ühekskaheks sõiduks. Sel suvel tahume kaared, saeme lauad, voolime vähendatud mõõdu järgi kuju ette. Lühidalt kõik, mis toorest puust teha annab. Talveks kogu kraam ja kupatus katuse alla ja siis tulevast ambrusepäevast, kui haug jõejää all ülespoole hakkab ujuma, paneme aurukastid hakkama, rammidele ja vasaratele valu taha.»
Ugge sõnadele vastu ei saanud. Siin ei osanud keegi meist midagi juurde ütelda ega ära võtta. Tuli leppida. Mul oli hea meel, et ei Jouni ega Olav hakanud kogele vastu vaidlema, ehkki ainult pikkpaatide ehitamise korral juba sel sügisel merele oleks võinud minna. Õhuke paadilaud kuivab ju kiiremini kui jäme laevapuu.
«Veel üks asi,» pöördus Olav minu poole. «Kuidas on teie meeste lahinguoskus?»
«Ei ole kiita.Mina ise küll olen väheke mõõka õppinud.Teised ei ole.Vibu ja oda käsitseb igamees nii palju, kui metsas vaja.»
«Oled vähe mõõka õppinud,» kordas Olav ja mõõtis mind oma tarkade silmadega. «Sone,» käskis Olav sulast, «ulata oma mõõk ja kilp Mäejala vanemale!»
Hansa –