Vihavald. Herman Sergo
pistsid ninad kokku ja sosistasid omavahel, heites vahetevahel kartlikke pilke jõe poole.
«Noor pealik,» alustas Jouni ettevaatlikult, «nii väga, kui ma südames sinu poolt olengi, ei saa ma ometigi sellest taganeda, et mu tütred rööviti. Panen end õigusemõistja seisukohta ja räägin ainult tõtt, ehkki minu tõde võib-olla sinu tõetundmise vastu käib.Vaata, tüdrukud olid metsas poolkülmunud ja peaaegu hingetud. Sealt te nad ära tõite.Aga hingetul inimesel ei saa ju oma tahtmist olla. Tuleb välja, et tõmbasite mu tütred siis ikkagi siia ilma nende nõusolekuta. Seda kutsutakse röövimiseks. Ja seepärast tuleb teil hind maksta kolmekordselt.»
«Otse pojalikust austusest sinu aastate ees ei tahaks ka mina sulle mitte vastu rääkida, kuid nagu sa ise ütlesid – õigluse nimel,» kostsin temalt tooni laenates. «Ütleme nüüd, et oleksime su tütred metsa jätnud. Kui palju sa siis oleksid nende eest huntide ja rebaste käest saanud? Laste päästmise eest peaksid sa hoopis meile maksma.»
«Oleksitega kaugele ei jõua. Khm,» köhatas Jouni ja mudis sõrmede vahel lumelt võetud laastu puruks. «Khm! Ütlemegi, et me viime selle asja leiu alla. Leidsite lapsed metsast, tõite oma koju, nagu oleks minu lehm või vasikas tulnud teie karjamaale, ja nõuate nüüd leiuraha.Aga sel juhul antakse loom ikkagi tagasi.»
«Hea küll, anname tagasi. Aga tütred on sul juba noorikurõõmu läbi elanud ja ole kindel, et säärase kaua naisevaevas olnud terve ja tugeva mehega magatud öödel on ka oma tagajärjed, mis järgmise lehelangemise ajal ilmale tulevad. Palju te sihukeste tütarde eest enam saate? Ei kolme pennigi.»
«Kui just mitte röövimise eest, aga leitud vara rikkumise eest peate ikka vastust andma,» hakkas Jouni nõtkuma.
«Muidugi saan ma aru, et poleks just sünnis tegu algul kellegi tütred võtta ja pärast, kui tullakse luna nõudma, sugulaste verega oma käsi määrida. Parem juba mõistlikult kokku leppida. Olen sinuga kannatlik, nagu näed, ja panen ette: anname tütarde eest ühekordse hinna, nagu oleksid nad kosjade ja kõigi muude kommetega saadud. Nii palju hõbedat meil ju oleks. Aga ka teistele meestele on naisi vaja. Parem leppige nahkadega. Need võite pärast ise hõbeda vastu ümber vahetada. Kui te nüüd sellega ka nõus ei ole, siis arutame, kas soovite võidelda mees mehe või hulk hulga vastu. Mina olen nõus emma-kummaga, sest minu mehed muud ei teegi kui sõja- ja mõõgaõppust. Niihästi kahevõitluses kui ka maleva vastu minnes pole ma neile seni väärilist vastast leidnud.»
«Khm!» köhatas Jouni. «Tuuri! Mitu piibrinahka teeb üks mark ja neli killingit?»
Punahabe võttis taas odaotsa ning hakkas lume peale kriipsusid tõmbama. Ise pomises: «Üks mark ja neli killingit, see on kokku kakskümmend killingit. Iga killing kaksteistkümmend penni, teeb kakssada nelikümmend penni. Heast talvel paeltega püütud piibrinahast, milles pole nooleauku ega nülgimisviga, saab kuus penni.Tuleb välja, et nelikümmend nahka.» Ütles siis valjusti: «Nelikümmend nahka!»
«Võta see kaks korda! Nelikümmend Kerttu eest ja sama palju maksab Outi.»
«Kaheksakümmend,» vastas Tuuri, kes peastarvutamise oskuse eest kas või suure linnuse varahoidja koha oleks võinud saada.
«Nii palju piibrinahku ehk korjame kokku,» venitasin hooletul häälel ja vaatasin nõuotsivalt oma meestele, kes seda kauplemist taprivarsi käest laskmata pealt olid kuulanud.
«Ehk saame,» olid poisid nõus.
«Ulva, too nahad!» käskisin.
Sigurdi tütar, kelle valduses oli varakambri pöör, tuli välja ning läks kõrvalkoopasse, kus peale nahkade ja mõne ühiseks kuulutatud puuraiumise kirve muud ei olnudki. Naine kandis kimpudesse seotud nahad sületäite kaupa Jouni ette lumele.
«Head parkimata nahad! Kuivad, just venituslaudadelt võetud, saate kasukaid, saate kraesid,» kiitis Ulva kaupa.
Jouni vaatas iga nahka üksikult vastu valget, silitas karva ja ladus hunniku ümber. Iga naha tõstmise eel tegi pilpa otsaga lumele joone. Lõpuks luges kriipsud üle. Kortsutas kulmu.
«Aga, vanemVihavald, siin on ju viis nahka vähem!»
Enne kui jõudsin suu lahti teha, lippas Ulva oma sõnadega must ette.
«Teile on naisevõtukombed veel võõrad, aga mina tean. Rootslastel on nii, et peale selja- ja alusriiete peab pruudil olema veel peenest linasest uhiuus pulmaöö särk, üks sarvkamm, kolm silmaga nõela ja käärid. Neid ju polnud. Ja alla viit nahka need asjad minu arvates ei maksa.»
«Rootslastel!» osatas Jouni halvakspanevalt.«Mis meil nendega ja sealtkandi kommetega pistmist? Mina olen Soomemaa mees.»
«Soomemaa mees küll, aga Rootsi kuninga krooni all,» torkas Ulva teravalt. «Seadused saate Stockholmist.»
«Naistega vaielda või vasikaga võidu joosta…» jäi Lohijõe vanem ohates nõusse.
Käeandmisega tegime kauba lõplikult kindlaks. Nüüd võtsid palkidel istet ka Jouni pojad ja sõjasulased.Vahepeal oli päike juba hea tüki õhtule vastu astunud ja Ulva tõi võõrastele umbsest puust kaussides kuuma lihaleent ja vaagnatäie kuivi metsamarju.
«Mis meil on, sellega leppige,» pakkus Ulva perenaiselikult.
«Kui tuleval aastal lapselapsi tulete vaatama, kutsume ka tarre, praegu koobastes kitsas,» ütlesin omalt poolt.«Ärge pange pahaks, hõimlased, et ei teile ega teie hobustele ööseks muud peavarju pakkuda ei saa kui seda, mis taevast ja metsa alt ise leiate.»
«Inimeste pärast nüüd,» heitis Jouni käega. «See pole väärt mehe nime, kes metsas endale öömaja ei oska leida, aga hobused… Viimased heinad läksid. Meie omad rohkem laudaloomad, pole lume alt vilunud võtma. Paneme veel õhtul mööda kerget jõejääd ülespoole ajama, oleme hommikul parajal ajal mu kadunud kolmanda naise kaudu sugulase, Kuriküla Ülermi linnuses. Mul sinna nüüd vähe asja ka.Võib-olla saan sealt siitmeeste nülitud nahkade eest oma noorematele poegadele naised? Aga enne sadulasse istumist tahaksin siiski ka oma väimehi näha.»
Sealsamas tulidki mehed jõge mööda, järel rasked kalakoormad. Paistis, et olid kogu päeva jääaluste undadega agarasti hauge välja lopsinud ning nüüd andis teisi vedada. Kõige ees tulid Asse ja Imant, kes võõraid mehi ja hobuseid algul altkulmu silmitsema jäid.
«Tulge, tooge äiale tere ja ütelge tänu tütarde eest! Teie naised on juba kinni makstud, kaubad käe ja südamega kinnitatud,» julgustasin mehi, kes nüüd lähemale usaldasid tulla.
«Kas need ongi sinu sajad sõdalased?» küsis Jouni ja luges sõrmedel mehi. «Kuhu teised kadusid?»
«Sinnasamasse, kuhu sinu metsa peitu jäetud kaaslased,» vastasin tõsiselt. «Vaata parem, siin on su tütarde mehed,» lükkasin Asse ja Imanti tema ette.
Suure kasvuga, raske ja kõhu lihaleent täis söönud elatanud Lohijõe vanem tõusis palgiotsalt püsti, uuris tugevaid poisse, vaatas nende kogukaid kalakoormaid ning puhkes siis vabinal üle kere naerma.
«Jah, õigus on neil, kes ütlevad, et üks pea teeb vahest enam kui mitusada mõõka. Ka minu nupp pole pahast puust, aga kui see nüüd veel sinusuguse kavalpeaga kokku lüüa…» pööras Soomemaa hõimlane pilgu minule.
«Miks mitte, oleme ju naabrid,» olin valmis poolest suust pakutud põrsast kotti panema. «Tarkade ja vaprate meestega koos olen alati valmis kas või sortsidega rinda pistma!»
Jouni naer lõppes otsa ja tema silmade vahele tekkis pisike korts. Küllap ta hetkeks oma kaupa kahetses, kuid sõnades ta seda välja ei ütelnud. Suust tuli hoopis midagi muud.
«Hõimlaste vanem Vihavald, kuigi oled mulle täna üht-teist ka luisanud, usun siiski, et teil seal peaks tõesti leiduma mehi, kes oskavad ehitada aluseid ja juhtida neid, sest kuidas te muidu üle mere siia saite. Usun, et teil on mehi, kes tunnevad veeteid ja taevatähti, kes teavad, kuidas maamärkide järgi õiget koosi määrata. On see nii?»
«Jah, peale selle leidub meil veel mehi, kes mõistavad rootsi keelt, ka saksa sõnad pole mitmele võõrad. Nüüd, Lohijõe vapper vanem Jouni, kes me peale hõimuvahekorra ka veel naabriteks oleme saanud,