Vihavald. Herman Sergo
tõstetud mõõgaga vägimehi. Kust needki mujalt… Siin polnud inimesed enam lihtsalt jõukad, vaid igast nurgast tükkis esile otse pillav rikkus. Puhtusest läikiva vasega ülelöödud uksed, hõbedast aknaraamid, kõige selgem klaas vahel. Valgest kivist trepid, kõrval ülekullatud käsipuud. Katused punakiiskavatest tellistest. Siin leidus maju, kus ainult õlut joodi. Teise kohta võid sisse minna, maksa raha ja söö, mida soovid.Tänavatel lõbusad tüdrukud või naised – kes neist aru saab –, kuldrõngad kõrvade küljes, ning kui neile ainult münditud hõbetükki näidata, on see naerusuu sul kohe kõrval ja valmis kaasa tulema.
Kõige imelikumaks aga pidasin siin siiski üht asja, mida kaua vaatasin, enne kui omaks võtsin ja uskuma hakkasin. See oli mees, küllap koguni Saksamaalt, kes tänaval kogu pika päeva muud ei teinud, kui kraapis oma laia läikiva noaga linna rikaste meeste habet. Selle eest sai ta igaühelt vaskraha, isegi siis, kui kraabitava näole jäid veritsevad jäljed. «Säärane leivateenimine on küll vist kõige imelikum kogu maailmas ja igal juhul pole see mitte üks täismehe vääriline töö,» arvasid mõned Seidforsi kaubalodja sõudjad, kes esimest kordaVisbys viibisid.
Kogu järgmise päeva käisime Olaviga kaupmeeste ladudes Ugge pika nimekirja järgi koge ehitamise jaoks rauda ja muud vajalikku välja valimas. Ka pikkpaatide tegemiseks vajas Olav üht-teist. Seidforsi vanem võttis ainult kõige paremat ja maksis selges hõbedas, küll münditud, küll toortükkides üle kaalu. Enne hõbeda vaagimist proovis Olav kaupmehe kaalusid, olid need siis põikloodis kaussidega või margapuud.
Olavil olid kaasas oma proovitükid, millel kindel raskus. Ühe kaubalaopidaja hõbedakaalus leidis Olav vea, mis oli muidugi kaupmehe kasuks. Tühja kaalu teine ots langes alla. Sakslane vaidles vastu ja ütles, et nii pidavatki see olema. Viimaks, kui nägi, et Olav on valmis kaupa katki jätma, vihastas, tõmbas mõõga vöölt ja kutsus Seidforsi vanema kahevõitlusele. Ütles, et oma kaupmeheau eest on ta valmis kas või surema. Lepiti siiski kokku, et esimese vereni. Ka Olav võttis mõõga ning mehed lõid sõjariistad kokku.
Kaupmees oli noor tugev mees. Paistis, et mõõk seisis tal kindlalt käes ja et sääraselt oma valetavaid kaalusid kaitsta polnud tal esimene kord. Seidforsi vanema pilk oli teravalt oma vastase silmi sihitud. Kaupmees jälgis rohkem Olavi mõõka. Mu üllatuseks hakkas Olav kohe taganema, kuid kaupmees tungis agaralt peale. Korraga tegi sakslane pika torke otse ette, Seidforsi vanem hüppas kergelt kõrvale ning lõi kõigest jõust vastase mõõgale üsna käepideme lähedale. Sakslase sõjariist lendas käest ja tungis teraga sügavalt laopõranda mulda.
«Lähme!» lausus Olav ja hingas veidi sügavamalt kui tavaliselt.
«Las puhastab oma mõõka ja südametunnistust! Leiame Visbys teisigi kaupmehi.»
Laeva juurde veeti kraam laopidajate härjavankritel, kohale aga paigutasid omad mehed. Raualatid pandi piitade alla, purjeriidekangad, plokid ja muu kergem kaup nende otsa. Lodi sai parajasse lasti.Ainult tinatorusid polnud kusagilt leida. Neid läks aga ehitamisel oleva koge laevalaele merevee äravooluks hädasti vaja, sest raud roostetab ja vask ei anna ennast vastu puud veekindlaks taguda. Saime teada, et üks kaupmees ootab lähipäevil Hamburgist esimest laeva ja seal olla temal muu kauba hulgas ka õhukesi tinaplaate, millest igamees ise torud võib valmis teha. Otsustasime paar päeva oodata.
Õhtul läksin ajaviiteks randa käima ja oma mõtteid mõtlema. Olavil oli arveraamatuga tegemist, meestel lõbu ja rõõm õllevaadi juures, mille vanem neile raske ja väsitava töö lõpetamise puhul oli lasknud viimaselt kaubavankrilt lodjale veeretada.
Küllap Mäejalale jäänud meestel on nüüd juba aled-kütised põletatud, Lohijõelt saadud viljaseeme mulda visatud. Käib uute tarede ehitamine. Ka peaks neil osa mehi olema linnuse kallal. Kui ainult loomad hästi sigiksid ja karjused neist hundid-karud eemal jaksaksid hoida. Suurkülast toodud elajad on ju hooletud, ise enda eest seista ei märka. Just nagu linnas üleskasvanud inimenegi ei tea, mis metsas ohtlik võib olla.
Mis Muhus-Saares arvatakse? Küllap peavad surnuks. Oleks pidanud neile paadiga sõna saatma, et kõik läheb hästi, kannatagu veel aastat paar. Aga säärane teade võib ka ordumeeste kõrvu ulatuda ja siis hakkavad nad sinnajäänuid veelgi hullemini pigistama. Panevad piilurid randa valvama, võivad koguni Rootsi kuninga kaudu neid Soomest tagasi nõuda nagu pakkujooksnud träälisid.
Nii kaugele ma oma mõtetega jõudsingi, kui korraga merelt vali kisa kostis. Üsna ranna lähedal seisis paraja kalapaadi suurune lodi, aerud sisse tõmmatud, pool tosinat meest peal.Nägin, kuidas lodjalt visati vette rõivastest paljaks kooritud poiss. Kui poiss paati tagasi tahtis ronida, peksid teised teda peente ja nõtkete pajukeppidega vastu pead, selga ja paadiparda järele püüdlevaid käsi. Merreheidetu röökis valu pärast, vajus vahel vee alla, tõusis taas pinnale. Paistis, nagu tahetaks siin kedagi säärasel kombel surnuks piinata. Kuid paadisolijad, kes vees paterdajat utjasid, möirgasid naerda ja neile näis asi suurt lõbu valmistavat. Ei, siin polnud igal juhul mitte tegu kohtuliku piinamisega.Veesolija aga väsis üha enam ja jäi iga kord pärast pinnaletõusmist ja järjekordset hoobisadu ikka kauemaks ja kauemaks vee alla. Korraga märkasin enda kõrval pikka tugevat meest. Seljas oli tal lihtne, kuid kallist pleekinud linasest riidest lühike kaupmehekuub, pargitud nahast pehmed säärsaapad jalas. Rõivaste järgi oleks teda hõlpsasti sakslaseks võinud pidada, kuid tema paks ja hele juus, sinised silmad ja pehmemad näojooned lubasid teda rohkem põhja poolt meheks arvata.Ta polnud küll noor, kuid tema paledel puudusid ka vanuse jalajäljed. Temagi vaatas, mis merel toimus, kulmude vahel vihakorts.
«Need pole üldse inimesed, ennemini vanakuradi teenrid!» lausus mu kõrval seisja pigem iseendale kui mulle. «Aga oodaku nad, homme on taas päev!»
«Mis kurja see poiss on teinud, et teda sääraselt piinatakse?» küsisin.
«Paistab, et oled siin kandis võõras. Hansakaupmehed proovivad oma tulevast õpilast. Kas sellel ikka hing nii kõvasti sees istub, et teda oma röövlijõuku vastu võivad võtta. Igaühega, kes Hansa kaubakooli tahab astuda, tehakse niimoodi. Ja see pole veel kõik. Neid suitsetatakse korstnates, joodetakse õllega poolsurnuks, tõmmatakse laeva alt läbi. Juhtub keegi sääraste proovimiste kätte surema, siis öeldakse, et ega tast nagunii asja poleks saanud.»
Mu jutukaaslane rääkis Skåne rootslaste murrakut ja mulle sai selgeks, et ta polnud sakslane.
Üle parda heidetu, kes arvatavasti juba mitu suutäit vett oli neelanud, vajus vee alla ja temast ei paistnud tükk aega midagi. Siis tõusis pinnale juuksetukk. Mehe käed liikusid lõdvalt nagu hülge loivad.Vist arvati seal nüüd, et on küllalt juba nalja saadud, poiss tõmmati juukseidpidi paati ja sõuti kaldale. Käsist-jalust kinni hoides hakati teda linna poole kandma. Seejuures lauldi saksakeelset pilkelaulu ja naerdi peksasaanu vähese vastupidavuse üle.
Rongkäigu ees sammus pikk ja tugev noormees, mõõk vööl. Meie kohale jõudnud, vaatas ta mu kaaslast ja röökis õllelõbusal häälel:
«Sellid, see taani Atter pole ka veel kastetud. Käed külge!»
Pooltosinat meest kargas mu kõrvalseisja kallale nagu koerakari karu kimpu. Kuid Atteriks hüütu polnud kergelt murduvast puust. Keda tema rusikahoop tabas, see pikali lendas.Varsti olidki kõik veest väljatõmmatu kõrval loogus. Kes hoidis pead, kes nühkis jalga või kätt ja aietas. Püsti seisis ainult see, kes käsu oli andnud. Seisja tõmbas aeglaselt mõõga ja lausus säärase ussivihaga, et ta häälgi roomaja kombel sihisema hakkas:
«Selle eest sa maksad eluga, taanlasest koerapoeg!»
Tapateraga sõjariistata mehe kallale! Säärane asi oli pöörasus, ausate meeste vahel ennekuulmatu. Seda võib ainult viimane lurjus – sakslane, käis mul läbi pea.
Ja kärme mõõgahoop langeski Taanimaa mehele otse vastu lagipead, kuid siiski mitte teraga, vaid lapiti rauaga. Mees kukkus raskelt nagu härg. Sakslane tahtis teistki hoopi anda, nüüd juba lamajale, kuid minu süda ei andnud enam pealt vaadata. Tõmbasin oma tera tupest ja astusin vahele.
«Aitab!» ütlesin.
«Kes sa niisugune oled?» karjus sakslane ja tungis mulle peale. Kuid mul oli ka kilp, mida temal polnud, ja seetõttu ei saanud ta mulle midagi teha. Minu au aga ei lubanud oma