Ligimene. Juhan Nurme
sammu ajal saavutab ta endise pikkuse.
Astrid vabastab tekiääre madratsi alt. „Võtke pidžaama seljast ja heitke kohe pikali!”
„Ma tänan teid, õeke. Ma tänan teid südamest,” kordab uus kummardusi tehes ja kätega vehkides, pööramata õelt hetkekski oma koolipoisilikult sõnakuulelikku pilku.
Püüdlikult hakkab uustulnuk lahti riietuma. Tal on elavalt välkuvad lõbusad silmad ja pisike lott lõua all. Põski katab umbes ühepäevane sinkjas habemekonts, nägu on intelligentne, kuid lõuajoon mõjub koomilisena. Midagi pentsikut, kuid samal ajal meeldivat peitub mehe olemuses.
Uustulnuk kobib voodisse, asetab käed vaheliti pea alla ja vaatab palatis ringi. Piilun teda üle raamatuserva. Ka Rein tõstab pea.
„Puusaga?” pärib.
„Kuidas, palun?”
„Ma küsisin, kas puusa pärast tulite haiglasse.”
„Puusaga jah,” vastab mees ja mudib ettevaatlikult oma haiget liigest, „veebruaris libedaga kukkusin ja näe, ramp, ajas üles valusa muhu.”
Jutuots lahti tehtud, algavad küsimused-vastused teemal: haigus, haigla, kes sina oled.
„Kuidas uut seltsimeest kutsutakse,” huvitub Mihkel.
„Bruno Hindov.”
„Kas kaua juba haige?” tahan mina teada.
Bruno rehmab käega. „Ah, lapsest saadik, nelikümmend aastat.”
Hämmeldunult ja ehmunult vaatan Brunole otsa.
„Nojah, peaaegu terve elu,” kinnitab mees.
Õieti ei peaks see mind üllatama. Kümneaastastele ja noorematele luutuberkuloosihaigetele oli Tartus oma maja ja siingi on lasteosakond. Ka mina haigestusin luutuberkuloosi üheksaselt. Ometi vapustasid mind Bruno nagu muuseas nimetatud aastakümned.
Praegu loen ma haiguseaastaid ühekohaliste arvudega. Ja loodan, et saan terveks nii nagu palatikaaslased, kes lamavad, kuni valud kaovad, veresete läheb normi ja haiguskolle lubjastub. Pärast seda saavad nad koju – tõsi, märk jääb külge – ning jätkavad poolelijäänud elu.
„Kas enne ka ägenemisi on olnud?” uurib Rein asjalikult.
„Neli korda.”
„Tuberkuloosi needus,” nendin.
„Ärge muretsege, see haigus tänapäeval ei tapa, ainult piinab,” märgib Rein, et sugenenud vaikust katkestada ja mõtteid mujale juhtida, „kuni ise ära sured.”
„Te olete kuradi toredad poisid,” arvab selle peale Bruno.
Nüüd leiab Rein, et on tulnud paras aeg jutustada uustulnukale oma haiguse lugu algusest tänase päevani. Tapva põhjalikkusega meenutab ta haiguse tõuse ja mõõne. Tabades sarnasust, noogutab Bruno rõõmsalt. Mõtlen, et asugu haiguskolle kus tahes, õgigu Kochi kepike lülisammast, jala- või käeliigest, ikka tõlgendatakse taashaigestumist ühtemoodi katastroofina. Inimene oli pidanud end terveks ja maadelnud vapralt tuhandete eluraskustega. Ta oli lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja arsti manitsused – ära kuku, ära külmeta, ära tõsta raskeid asju; toitu mitmekülgselt ja korrapäraselt, puhka korralikult. Inimene tahtis unustada, et ta oli põdenud luutuberkuloosi, elada piiranguteta. Ta pingutas ja rügas kauni tuleviku nimel. Ja siis ükskord öösel andis salakaval tõbi endast taas märku. Inimene ei tahtnud uskuda, asetas tulitavale kohale sooja koti ja püüdis igaks juhuks rohkem lesida. Oma valudele leidis ta kõige totramaid põhjendusi ja keeldus kangekaelselt minemast arsti vastuvõtule. Ehk on valehäire, ehk läheb mööda.
„ …ja elu oli järsku nagu noaga pooleks lõigatud,” kuulen jälle Reinu juttu. „Nüüd laman ma siin juba kolmandat kuud ja kas te usute või mitte (Bruno tõttab kinnitama, et usub), kui ma kuulen rongi mürinat, raudtee ei ole siit kaugel, siis käib see mulle närvidele; kui näen erariides inimest, siis on mul valus, sest ta tuletab meelde elu selle maja seinte taga.”
Palatis on juba peaaegu pime. Kerge läbipaistev videvik on asendunud veniva raske hämarusega. Taevaäär helendab, kuid ei valgusta enam.
„Tule peaks põlema panema,” kordan.
„Kohe ma tõusen ja panen,” vastab Bruno ja sirutab jalad üle voodiserva. Upitab end raskelt püsti. Pika lotendava haiglasärgi alt paistavad tema paljad jalad, üks neist on peenike ja tilpneb õhus. Püüdes sellele kergemalt toetuda, hilpab mees ukse juurde, küünarnukid laiali nagu tiivad linnupojal, kes ei oska veel lennata.
„Miks te tõusite, ma oleksin kutsunud õe,” lausun, tundes süümepiina.
Valugrimass näol, holpsab Bruno tagasi voodisse.
Ka tema oli oodanud viimase minutini. Kujutan ette, millise tundega läks ta arsti vastuvõtule. Valu trotsides, tuli omal jalal haiglasse. Vana usu peale, et selle väikese asjaga tuleb ta toime, tõusis nüüdki ja süütas tule. Nende kümne sammuga tõmmati piir: sealpool oli elanud ja tegutsenud veel mees, kes oli teinud mehetegusid, hoolitsenud enese ja teiste eest, siinpool oli aga jõuetu, paratamatusele alistunud voodihaige, kelle jalg ei tatsa enam mitu pikka kuud.
Lähema veerandtunni jooksul kuuleme, et Bruno on abielus, elab Sauel ja töötab Tallinnas tehases, kus graveerib armatuuridele Выкл, Вкл ja 220 BТ.5
Bruno saab omakorda teada, et selles majas ravitakse tänapäeval iga teist luutuberkuloosihaiget noaga, mis on luutuberkuloosi vastu võitlemiseks parim vahend.
Ärgu aetagu talle puru silma, tema polevat peast sugugi nii põrunud, et vanas eas noa alla kippuda, kostab Bruno. „Terve elu tolle jalaga ära elatud.”
„Kas seltsimees on unustanud, kus ta viibib?” küsib Rein. „Siin keelab ja käsib, poob ja laseb Veera, aga mitte keegi Bruno Hindov.”
Kellest on jutt, tahab Bruno teada.
Rein kostab, et jumalast.
Bruno ei mõista.
„Peakirurgist,” selgitan.
Brunos süttib uudishimu. Muigame ja jätame selle targu rahuldamata. Elagu siin mõni aeg, siis otsustagu ise.
„Mis teil viga on?” pöördub ootamatult minu poole.
„Halvatus.”
Mulle vaatab otsa kohkunud mees. See sõna hirmutab inimesi.
Naeratan mornilt ja küünitan taburetilt riideid võtma. Tõmban jalga sokid, ajan selga pidžaamajaki ning kallutades end küljelt küljele sikutan püksid üle rebade.
Seda kõike jälgib teraselt minu uus naaber.
„Tore, et te olete sealjuures optimistlik.”
„Ma pole sugugi kindel, et ma terveks saan,” vastan ja upitan end ratastoolile.
„Saate küll. Aga ma ei pidanud seda silmas. Ma mõtlesin, et te naerate ja olete üldse haigusest üle.”
Mille järgi ta seda juba esimesel õhtul nõnda kindlalt otsustab? Mulle ei meeldi ennatlikkus.
„Elama peab,” vastan käibelausega ja sõidan koridori.
Vale, elama ei pea, mõtlen. Mitte keegi ei saa mind sundida elama, kui ma ei taha. Aga ma tahan.
Või on elamine siiski kohustus? „Sa ei tohi tappa!” öeldakse piiblis. Ka iseennast mitte. Eluleegil tuleb lasta loita, kuni see ise kustub. Järele jäänu vajub kamarasse ja muutub mullaks.
Treeningu mõttes veeretan end tooliga paar korda hoogsalt ühest koridoriotsast teise. Siis peatun vestibüülis, kus täiskasvanud mängivad laste lauamängu „Ümbermaailmareis” ja doominoseltskond klõpsutab doominokividega. Siin pole huvitavam kui palatis, aga teistsugune ümbrus värskendab.
Küsimused on kostetud, uustulnukast tingitud elevus vaibunud. Neli kreemika pallikujulise kupliga laelampi valgustavad voodeid, mehi ning lagedaid palatiseinu.
„Koss valutab,” ohkab
Venekeelsete sõnade lühendid, mis tähendavad „välja lülitama, sisse lülitama, vatt”.