Ligimene. Juhan Nurme
on tatrapuder, vorst ja hapupiim.”
„Täna pole siis järjekordselt midagi süüa,” pahandab Eerik, lükkab kaks kätt kukla alla ning jääb demonstratiivselt lakke vahtima.
Niisamuti nagu Veera Vassiljevna, päripäeva, astub Silja voodi juurest voodi juurde. Kiiresti, ilma mõtlemata, vastavalt kindlakskujunenud tavale võtavad mehed leiba, kes kaks, kes kolm, kes neli viilu. Ainult Bruno kõhkleb. Võtab kaks ning jääb mõtlema, võtab veel tüki ning kaalutleb, mida edasi teha.
„Tule pärast sööki meile,” kutsub Mihkel Siljat.
„Kole igav on, võib-olla tulen kah.”
Bruno langetab otsuse kolme leivaviilu kasuks. Silja tipib palatile ringi peale ning lahkub.
On saabunud režiimirikkumise veerandtund. Õed ja sanitarid tegelevad toidujagamisega. Arstid on koju läinud. Valvearsti õhtune visiit algab alles kolme tunni pärast. Nüüd on õige aeg proovida, kuidas jalg kannab, mis selg püstiasendis tunneb.
Mihkel, heitnud jalad üle voodiserva, kobab, kuni talla alla jäävad toatuhvlid, mis ta äsja öökapist võtnud, ja tõuseb püsti. Meie ees seisab esinduslik, enesekindlalt naeratav džentelmen: sinkjad raseeritud põsed, hõredad õliga võitud juuksed, milles sirged eest taha kulgevad kammipiide viirud, et varjata pöörisekoha helkivat lagedust. Sellest näost kiirgab rahulolu kogu maailmaga, kõigepealt aga iseendaga.
Mihkli kuju sobiks hästi mis tahes nõupidamise presiidiumilaua taha. Tegelikus elus on ta väikeettevõttes raamatupidaja. Mihkel on nagu vorm, mis ei vasta sisule, iseloomustan teda mõttes. Ja võib-olla teen talle liiga. Mihkel loeb ka ajalehe esimest lehekülge, mida täidab kiidulaul parteile ja valitsusele, kus ülistatakse vene ja eesti rahva ajaloolist sõprust ja aina tõestatakse sotsialismi üleolekut kapitalismist. Mihkel lahendab kõik ristsõnad lõpuni, pedantse järjekindlusega ajab ta igal hommikul habet. Tal on intelligentsed näojooned. Kuid mulle näib, et neid pole voolinud mõttetöö ega lugemus. Argumendid: Mihkli naeratus on nii särav ja tühi, et igav hakkab; Mihkel räägib vähe, kuid tema jutt tundub ometi lobisemisena, sest üle kõige huvitab teda haigla ja linna klatš.
Imestunult takseerib Bruno Mihklit.
„Sa oled ju nagu metsapull, tugev ja terve. Ma ei saa aru, miks sinusugust meest üldse haiglas peetakse. Miks sa siin oled? Mina sinu asemel oleksin ammu koju läinud.”
Seda, et lamaja oma loaga voodist tõusis, ei pea Bruno millekski.
Mihkel naeratab, kohendab riideid, silitab hämmeldunult lamamise ajal ette kasvanud kõhtu.
„Ega püksivärvel vist enam kinni anna,” ütleb ja käega millelegi toetamata, sirge seljaga teeb paar sammu. Aga ta ei lähe akna juurde nagu lamajad, kes tõusevad esmakordselt. See pole Mihkli esimene käimisharjutus. Vähemalt kuu aega on ta enesele lubanud lõbu tuua, kui tarvis, teisest voodireast raamat, käia enne sööki kraanikausi juures käsi loputamas, hiilida õhtuti peldikusse. Ei Veera Vassiljevna ega õed aima midagi. Ainult Õie teab, kuid tema vaikib, sest üks siibriküsija on selle tõttu vähem.
Ebakindlalt, tõstes jalgu, nagu ei teaks nende õiget kaalu, sammub Mihkel ukseni, plõksutab paar korda lülitit, asetab käed tuharatele ning painutab – seljahaigete tüüpiline liigutus – ülakeha jõuga tahapoole. Pärast seda tuleb ja heidab uuesti voodisse.
Ise nimetab ta selliseid tarbe- ja muidukäike ravivõimlemiseks. Ja tal on tuline õigus. Tervist kahjustavast režiimirikkumisest on need kaugel. Eriti nüüd, viis minutit enne kahteteistkümmet, kui iga päev on oodata ametlikku käimisluba ja selja taga on aasta lamamist.
„Bruno, sul on seal vist üks topka?”
Kusagilt on Mihkli kätte siginenud siiruviirulise sildiga ja tumekollase sisuga pooleliitriline pudel. Mihkel surub noaotsa kapronkorgi alla. Lupsatades lendab kork pudelisuult.
„Kas siin siis seda asja ka tohib?” imestab Bruno siiralt, ulatades Mihklile rohuklaasi.
„Kus sa sellega. See on kõige rangemalt, väljaheitmise ähvardusega keelatud,” seletame.
„Aga muidu selle rohu mees ikka oled?” uurib Mihkel.
„Suur joodik nüüd küll mitte.”
„Selge see,” kinnitab Mihkel ja märgiks, et asi klaar, ulatab minu naabrimehele pilgeni täis rohuklaasi.
Bruno tõuseb poolistukile, hingab sügavalt sisse konjaki aroomi, sulgeb, süütu inglinägu ees, silmad, ahhetab ja ohhetab. Kuid iga minut on oodata õhtusööki. Pole midagi parata. Bruno komet tuleb karmilt lõpetada. Ütleme talle, et tehku topkale põhi peale ja andku taara tagasi. Ega ta kodus ole. Siin ei limpsita ega mökutata, vaid juuakse kähku põhjani. Mida rutem pudel tühi ja süütõend likvideeritud, seda parem.
Bruno, mina, Rein ja Mihkel. Niisugune on ring.
„Toredad poisid need külalised, teadsid, mida haigele inimesele tuua,” märgib Rein.
Naerame ja kiidame takka.
„Ma poleks iialgi uskunud, et viskan viiekümneselt veel salaja viina,” muheleb Bruno.
Ainult kolm ringi saab haigla rohuklaas täita talle tavatut ülesannet, siis on allikas, konjakipudel, kuivaks ammutatud.
„Väheks nagu jäi,” arvab Mihkel.
„Väheks jah,” ohkab Bruno.
„Üks selline kuluks veel ära, siis oleks paras,” leiavad mõlemad.
„Eerik!” ütleb Mihkel.
„Ole meheks,” toetab Bruno.
„Ma olen täna palju käinud,” puikleb südamerikke tõttu täiskarsklasest palatikaaslane.
„Sellest pole ühtegi, nagunii lähed varsti operatsioonile,” leiavad viinanäljas mehed.
Eerik on kahevahel. Oleks teda palutud minna kompvekke tooma, siis oleks lihtne. Ei viitsi, ei jaksa. Äraütlemiseks sobiks iga põhjus. Ent soovitakse alkoholi! Mehelik solidaarsus ei luba lihtlabaselt keelduda. Pealegi on palujateks oma palati lamajad.
„Kümne minuti tee,” keelitab Bruno.
Ent seekord jääb Eerikul poeskäimise vaev nägemata. Hilja. Pood on suletud. Veel viimasel hetkel meenub see meile. Bruno ja Mihkel vaevad asja küll ühest, küll teisest küljest, kuid üle oma varju ei hüppa ja meeste õhin raugeb paratamatuse sunnil.
Üksnes minule oli rüübet küllaga. Mu põsed kuumavad, silme ees on löönud pisut uduseks. Ma tahaksin naerda. Minus on palju energiat ja pisut traagilisust. Meeleldi vestleksin praegu mõne tütarlapsega, kuid käepärast on ainult raamat „Colas Breugnon ehk kuidas elada kurja ning inetu naisega”.
Muigan alkoholist lõtvade näolihastega, sest kentsakad mõtted kipuvad pähe.
Elukunstnik, töö-, laulu- ning joomamees Colas, sinu kütkestav armsam läks teisele. Aga et ka inetut naist võib armastada, selgus sulle alles siis, kui sa olid vana ja kõik sinuealised naised olid ühtemoodi näotud ning kaunid nägid välja vaid lapselapsed.
Hoian raamatut peos, kuid ei ava seda. Bruno ütleb, et ma lugevat väärt teost. Annan talle pehme keelega õiguse, kuigi ma ei loe, ei kavatsegi lugema hakata, sest raamat on mul juba läbi loetud.
Möödaminnes, nagu nad ise kinnitavad, astuvad palatisse Silja ja Eda. Üsna iseenesestmõistetavalt võtab üks istet Mihkli, teine Reinu voodi kõrval.
Rein on üks igavene litsist, mõtlen, alles ta jättis kallimaga hüvasti.
„Jäta, hull, järele, õde tuleb,” kuulen Siljat hädaldavat. Mihkel ei tee kuulmagi. Ühe käega hoiab ta Siljat pihast, teisega üritab nupuvõtet.
„Pole siin mingit järeleandmist, enne kui musi võetud.”
„No ega ei võta küll,” puristab Silja, peites nägu ja huuli.
„Ma võin sulle selle musi ka anda, kui sa võtta ei luba,” ütleb Mihkel kergelt hingeldades ja murrab naist edasi.
Varjava