Ligimene. Juhan Nurme
et meie majamürakas asub ihuüksi keset laant. Illusioon oleks täielik, kui poleks televiisoriantenne. Nemad reedavad, et puude all ja puude taga on peidus madalad eramajad.
Pisut üleolevalt ja tõrjuvalt, kuid siiski meelitatuna vaigistab doktor meest. Aga enne kui ta jõuab minu voodini, karjatab Bruno:
„Doktor, doktor, moi hotšu11… noh… Rein, aita!.. midagi valuvastast.”
„Horošo, dadim12,” naeratab doktor ning tooniga, millega täiskasvanud pöörduvad laste poole, küsib minult:
„Kak mõ hodim?”13
„Eta ne hodba 14 ,”löön käega. Minule isiklikult võib see ju käimine ollagi, kuid tervete silmis ta seda pole.
„Znaejete li võ?”15 Veera sarnakas nägu hiilgab, aga ta ei vaata mulle otsa. Ikka vene keeles jutustab ta:
„Kui ma külastasin Leningradis ortopeedia instituuti, nägin karkudega suurepäraselt liikuvat haiget. „Veera Vassiljevna, vaadake,” ütles mulle professor, „ta kõnnib tugiaparaatidega.”
„Mis te räägite?” imestasin mina.
„Tal on tohutu tahtejõud ja töötahe,” sõnas mulle professor.”
Igal hommikul lähen ma võimlemiskabinetti, kus harjutan tunnikese, umbes sama palju aega kulutan õhtupoolikuti käimiseks. Pärast voodisse heitmist masseerin läbi oma jalalihased. Milleks rääkida mulle tahtejõust? On lihtsalt olukordi, kus tuleb teha kõik, mis suudad, kohusetundest iseenda ja lähedaste vastu.
„Ja kas teate, kui professor poleks minu tähelepanu sellele haigele juhtinud, poleks ma osanud arvata, veelgi enam, ma ei oleks uskunud, et ta liigub proteesidega,” räägib Veera ülikaasakiskuvalt, kuigi teab, et niikaua kui mul ei hakka tööle uued lihasegrupid, jääb minu käimine üldjoontes samasuguseks nagu praegu. See on selge nagu ükskordüks, hoolimata kui tahes ilusatest muinasjutuvallast pärinevatest näidetest ja jutust tahtejõu väest ja võimust.
„Kas ta trepist üles sai?”
„Aga muidugi.”
„Sel haigel ehk puusad liikusid?”
„Net, net, net. Ma ütlen teile, harjutage, harjutage kolm, neli korda päevas ja te hakkate käima.”
Veera Vassiljevna loeb vestluse lõppenuks. Kas ta tõesti arvab, et suutis mind uskuma panna? Aga võib-olla ta ei kavatsenudki veenda mind? Ehk oli kogu jutt määratud Brunole. Selline võitjaoptimism, žongleerimine Leningradi instituudi ja professoriga avaldab muljet kõigepealt uustulnukale.
Pikemalt doktor ühegi voodi juures enam ei peatu. Ta esitab vaid tüüpküsimusi, millele saab vastuseks „pole viga”, „hästi”, „kaebusi pole”.
„Znatšit vse moi muštšinõ zdorovõ.”16 Doktor naeratab ja kuus meest naeratavad talle lipitsevalt vastu.
„Kes oli too kärts naisterahvas?” nõuab Bruno, kui oleme jäänud omavahele.
Saanud teada, et osakonnajuhataja ja meie raviarst prahvatab Bruno südamepõhjast: „Vaat selline peab üks arst olema!” Pärast seda ei lausu mees tükk aega sõnagi. Ent see pole ahistav, süngete mõtetega täidetud vaikus. Tänu doktorile näib tervenemine Brunole lausa käega katsutavas kauguses.
Bruno ei kuule, kui tujutult lausub Mihkel: „Pidi mind aprilli keskel voodist üles lubama, aga nüüd nagu ei tunnekski, kuu lõpp juba käes.” Bruno teadvusse ei jõua Reinu tögav ja samal ajal lohutav vastus, ta ei pane tähele, kuidas Mihkel kistult naeratab ja millise ilmega suud maigutab. Vist esmakordselt selles majas valdavad Brunot rõõmsad mõtted.
Bruno voodi kõrval istub nukra näoga naine. Kaelakuti kudrutab Rein oma kaasaga, Mihkli voodit ümbritseb lõbusalt käratsev seltskond. On külastusaeg. Mees suudleb naist ja keegi ei märka seda. Naine pühib veekalkvel silmi, aga kui ta häbelikult ringi vaatab, näeb ta vaid andunud raamatulugejaid või vestlusse jäägitult süvenenud inimesi. Veel tunni aja eest oleks iga sõna kostnud ühest palati nurgast teise, aga nüüd ei kosta. Salapärane helikindlus ja pilgupimedus valitsevad ruumis. Naaber ei näe ega kuule, peaaegu ei tunne naabrit.
Vaevalt sulgub aga viimase külalise taga palatiuks, kui ükskõiksed, tardunud ilmed sulavad ja näod venivad muhelusest laiaks. Kummalised heli- ja pilgubarjäärid kaovad. Iga sõna, iga tegu, iga žest jõuab jälle voodist voodini, seinast seina.
„Poisid! Ei tea, mis nüüd saab? Mul on häda!” Viimaste sõnade ajal alandab Bruno hääle kartlikuks sosinaks. Küllap ta mäletab:
„Siibrit, kes soovib siibrit? – Sa, Rein, ei jäta ka üttegi päiva vahele. – Kellele veel? Bruno, kuis sinnoga om? – Ah praegu ei taha. – Aga piddagu meelen, pärastpuule ärku tulko keski küskma.” Niimoodi oli Õie manitsenud alles mõni tund tagasi.
„No tulgu mis tuleb!”
Bruno sirutab käe, leiab lüliti ja palatiukse kohal süttib lamp, mis tähendab, et õdede laua juures alustab tüütavat pirinat signaalkell.
Mananud ette andekspaluva naeratuse, jääb Bruno ootama. Ebaharilikult ruttu kostab koridorist rasket tümpsuvat astumist ja juba Õie käratabki:
„Tuli, lask ommeti tuli ärr!”
Bruno vajutab teist korda signaalnupule. Lamp ukse kohal kustub.
„Ja mis siss häddä om?”
Madalam kui rohi, avaldab Bruno oma soovi.
„Mis sa inne es võta?” Ähvardavalt vaikides läheb Õie siibri järele.
„Agga piddagu meelen, järgmine kõrd käip kuus tõstega.”
„Lõppude lõpuks olen ma haiglas, mitte Viiburi sõjakoolis.” Bruno hääletoon kerkib mitme astme võrra. Sinna ilmub ohtlik pinin. Niiviisi läbilõikavalt ja teravalt vibreerib pillikeel enne katkemist.
Vastuseks virutab Õie ukse tagantkätt kinni. Bruno passitab siibri õigele kohale ning juba rahunenult räägib: „Ma võin kõike kannatada, aga et siibri pärast tänitada saab… Isegi vastik toiming.”
Õiendada oma asju voodis on täiskasvanud mehele ebaloomulik ja jälk. Sellega ei harju. Iga meesterahvas on sügavalt veendunud ja teab, nagu kõik teavad, et loomulikke vajadusi rahuldatakse peldikus või mõnes muus selleks sobivas kohas. Igatahes mitte voodis. Seepärast on kemmergul lamaja haige unistustes püsiv aukoht.
„Naine uurib, millal ma koju tulen; sõber, kunas terveks saan; kolleegidele anna teada töölenaasmise kuupäev. Aga kedagi ei huvita, mida mina mõtlen. Minul on enne kodu ja tööd veel palju oodata. Näiteks millal annavad järele valud ja lõpevad ravikuurid ning see neetud voodis sittumine,” kurdab Bruno valjult, kuid naeruse häälega, hing rahul, et kere ülearusest taagast selleks korraks vaba.
Noogutame sügavmõtteliselt ja muheleme mõistvalt, sest Bruno oli valanud sõnadesse suure tõe. Mõttekaaslaste kujutlusvõime ühendatud jõul jätkub keskustelu – tuleks kiiremini too õnnis päev, mil jälle saab sinna, kus kuningaski pidavat jala käima.
Koputatakse. Arstid, õed, sanitarid ja meeshaiged ei koputa. Järelikult on ukse taga keegi naiste palatist. Mihkel heidab üle õla hooletu pilgu ukse poole. „Jah,” ütleb ta tavalise hääletugevusega.
Koputatakse uuesti.
To-ohh, mis see tähendab? Pisut valjemini hüüavad juba paar häält „Jaa.” Koputamine ei lakka. Järjest nõudlikumalt taob keegi vastu uksetahvlit.
„Sisse!” möirgame nüüd täiest kõrist, kannatamatult ja tõredalt, keelel kaalukad vandesõnad.
Seekord meid kuuldakse. Leivataldrik käes, siseneb Silja.
Minu tahab…
Hästi, anname.
Kuidas meil käimine edeneb?
See pole käimine.
Kas teate?
Tähendab, kõik minu mehed on terved.