Globaalne majandus. Erik S. Reinert
lihtsuse kui ka eelmiste tööstusharude kadumise mõttes.
Balti riike on tabanud eriti vastik majanduskohanemise viis, „sisemine devalvatsioon”, mis on viinud reaalpalgad ja ostujõu väga kiirelt langusse. Kahanev rahvaarv ja praegune Euroopa kriis on niisuguse majandusteooria läbikukkumise tunnistajaks, millele see raamat alternatiivi pakub. Euroopa Liidu äärealadel on aset leidmas sündmused, mis on tuttavad Lõuna-Mehhikost ja Põhja-Aafrikast: deindustrialiseerimine, põllumajanduse kadumine, rahvaarvu vähenemine.
Kui me küsime endalt, miks Poolal paistab minevat paremini kui paljudel teistel riikidel, turgatavad pähe kolm põhjust: 1) Poola pani vastu põllumajanduse kollektiviseerimisele (1956) ning põllumajandus on alati aidanud majanduskõikumisi tasakaalustada, pakkudes tööjõule vajalikku ventiili: vabastades ülemäärase tööjõu headel aegadel ja võttes selle rasketel tagasi, 2) Poola säilitas oma valuuta ja 3) Poola turg on nii suur, et tegu on iseenesestmõistetava tootmisbaasiga rahvusvahelistele ettevõtetele. Kolmas selgitus on seletatav asjaoludega, kuid esimesed kaks on targa poliitika tulemus.
Kuidas lõpeb praegune majanduskriis kahel pool Atlandi ookeani? Globaalse vabaturumajanduse ja finantssektori mõistlikkus seatakse küsimärgi alla, täpselt nii nagu 1929. aasta kriisi ajal. Nagu ma raamatu ingliskeelse versiooni lõpuosas mainin, „lükkab vabakaubandus maailma majanduskorra keskmes olles suure tõenäosusega edasi lahendust tulevikuprobleemidele täpselt nii, nagu kullastandard lükkas edasi keinsianismi 1930. aastatel”. Tõepoolest on euro loonud taolised kunstlikud majanduskitsendused, nagu seda kunagi tegi kullastandard.
Majandusmõtte ajaloos taasleiutatakse perioodiliselt niisuguseid ideid, mis on varem oma usaldusväärsuse kaotanud ja pildilt kadunud. Piirates finantssektori vabadusi, kerkivad taas esile tööstuspoliitikad ja protektsionism. Mida see üks võimalikest uutest trendidest võib tähendada Euroopa perifeersetele aladele, ei ole selge. Selge on aga see, et maailm on liiga keeruline koht, et lasta lihtsustavatel majandusmõtetel – olgu nad siis poliitilises plaanis vasak- või parempoolsed – majanduspoliitika üle valitseda. Loodan väga, et käesolev raamat annab oma panuse ka Eesti majandusdebatti.
Eessõna
… Lugeja peab otsustama, kas ta soovib oma küsimustele lihtsaid või kasulikke vastuseid – nii selles kui ka muudes majandusküsimustes mõlemat ei saa.
Hetke, mil see raamat sündis, võib isegi nüüd, aastaid hiljem, üsna täpselt paika panna. Oli juuli algus aastal 1967, oli gümnaasiumi koolivaheaeg ja ma asusin Peruus, Lima kõige suurema prügimäe tipus. Siia, kust avanes suurepärane vaade kogu prügimäele ja lähimale slummile, oli üks mees ehitanud endale vanadest kemikaalikanistritest peavarju. Väljastpoolt ehtisid eluaset lipuna tuules lehivad kirevad kangalahmakad ning selle omanik oli meie möödujate salgakese tassile teele kutsunud. Peruu külastus sai teoks tänu kutsele, mille oli saatnud Norra gümnaasiumiõpilaste ühendusele üks Peruu organisatsioon, mis muude tegevuste seas ka Andidesse koole ehitas. Juhtisin samal sügisel esimest üritust nimega Operatsioon päevatöö1, mida seni oli olnud tuntud nime all Anna-üks-päev.
Miks nad nii vaesed on? Teejoomine toimus mu teisel Peruus veedetud päeval, kuid küsimus oli juba hakanud mul peas kuju võtma. Küsimuse taustaks oli asjaolu, et enamik, keda siin töötamas nägin, alates lennujaama pagasitöötajatest, bussijuhtidest, hotelli teenindajatest, juuksurite ja müüjateni välja, ei töötanud sugugi viletsamini kui need, kes kodus Norras sama tööd tegid. Esialgse küsimuse küpsem sõnastus kõlas lõpuks: „Mis on ‘turuga’ lahti, et sama tootlikkusega inimesed saavad eri kohtades nii erinevat palka?” Päev pärast teejoomist, kui olime prügi leha oma riietelt ja nahalt peaaegu ära saanud, lõunatasin ma Rootsi ja Soome õpilastega Peruu presidendi pool Presidendipalees. Jutt käis vaesusest, ja kuigi kõik said aru, et koole tasub ehitada, ei olnud kellelgi selget arusaama vaesuse põhjustest. Kuna ma ei leidnud vaesusprobleemidele selgitust ka ühestki sõnaraamatust ega majandusõpikust, oli mu uudishimu tärganud. Miks saab Frankfurdi bussijuht reaalpalgana 16 korda rohkem kui sama töökas Nigeeria bussijuht, nagu Maailmapank hiljuti välja arvutas? Käesolev raamat üritabki sellele küsimusele vastust leida.
Suundusin muidugi tööle ärimaailma ja pärast MBA kraadi omandamist Harvardis lõin oma tootmisettevõtte. Kuid Lima prügimäel kerkinud küsimus kummitas mu peas edasi. Ajaloolane Paul Bairoch oli välja arvutanud, et 1750. aastal oli rikaste ja vaeste maade vahe 1:2, rikkad maad olid vaestest kaks korda rikkamad. Hiljem on see vahe vaid kasvanud. Naljakas oli aga see, kui vähestes mu küsimus huvi tekitas, muust rääkimata. Nagu 1967. aastal nii ka täna väidavad juhtivad majandusteadlased, et vabaturg viib majanduslike vahede vähenemiseni. Miks esineb ajaloos perioode nagu 1760ndad, 1840ndad ja 1990ndad, mil kogu maailm näib olevat veendunud, et kui vaid saata nõudepesija ja börsimaakler eri maadesse, teenivad nad sarnast palka? Neid perioode saadavad pahatihti suured sotsiaalsed probleemid ning teooriad asenduvad vähem abstraktsete ja rohkem kogemuspõhiste teooriatega, mille eesmärk on lahendada tekkinud sotsiaalseid probleeme. Ameerika majandusteadlane Paul Krugman on targalt väitnud, et majanduses tuleb ette perioode, mil varasem tarkus oleks kui peast pühitud ja maad on võtnud teadmatus. Jõudsin lõpuks järelduseni, et minu küsimust ei olnud keegi esitanud põhjusel, et juhtiv majandusteooria lähtus eeldusest, mis mitte ainult ei viinud vale vastuseni, vaid ka vale küsimuse esitamiseni (vaata 1. joonist). Teooriat, mis oleks seletanud, miks majanduskasv on nii ebaühtlane, polnud ilmselgelt olemas. Kogu see probleemide kompleks muutus sedavõrd huvitavaks, et ma võtsin end Itaalias alustatud tootmisettevõttest vabaks, et küsimusele majandusalaste doktoriõpingute abil Ameerikas vastust leida. Teooria ja praktika vahekord hakkas lõpuks mu silme ees võtma kuju, mida Goethe „Faustis” nii poeetiliselt kirjeldab: „Hall, sõbrake, on kõik teooria, kuid haljas elu kuldne puu.”2
Joonis 1. Kuidas valed eeldused viivad vale küsimuseni
Ka majanduses viivad valed eeldused mitte ainult vale vastuse, vaid ka vale küsimuseni. Kõiki David Ricardost (1817) lähtuvaid teooriaid nii liberalismi kui ka kommunistliku plaanimajanduse puhul hägustavad teooria aluspõhja moodustavad ebarealistlikud eeldused.
I Sissejuhatus
Kui võrrelda majandusteooriat ja majanduse ajalugu – kaht erinevat ainet, millel pole teineteisega suurt midagi pistmist –, avanevad huvitavad mustrid teooria ja praktika seostest: enamasti lihtsate teooriate ja kasulike teooriate seostest, nagu Schumpeteri tsitaadis eespool. Aristoteles leidis, et kaubitsemise kohad peavad asuma eemal suurtest linnadest. Arheoloogid jutustavad meile, et Aristotelest ei võetud kuulda ning kaubitsemisega tegeleti just suurtes linnades. Adam Smithi raamat „Riikide rikkus” (1776)3 käskis inglastel vabakaubandust toetada. Ajalugu näitab, et tegelikult kasseeris Inglismaa esimese saja aasta jooksul peale Smithi raamatu ilmumist imporditud toodetelt sisse rohkem tollimaksu kui Prantsusmaa, kuigi praegu peavad kõik Prantsusmaad protektsionismi põhikantsiks. Chicago majandusteadlased – keda võib üldjoontes pidada Maailmapanga teoreetiliste aluste loojaiks – õpetavad kogu maailmale, et avalik võim ei tohi majandusse sekkuda. Tegelikkuses kasutab Chicago linnapea miljoneid dollareid, et luua soodsaid kasvutingimusi kõrgtehnoloogia ettevõtetele. Samas linnas ja samal ajal maigutab retoorika ja tegelikkuse vahel tohutu lõhe. Retoorikat määritakse pähe teistele, ise toimitakse hoopis teisiti. George Bush peab kõigile loengut vabaturust. Tegelikkuses kaitseb ja toetab USA nii oma põllumajandustoodangut kui ka kõrgtehnoloogiat. Paul Krugman, kellel on olnud ulatuslik mõju Norra majanduspoliitika analüüsidele, kurdab, et kodus USAs ei avalda tema lemmikteooriad praktilisele poliitikale mitte mingit mõju.
Siit avaldub selge muster lõhe näol, mis valitseb lennukate ja abstraktsete teooriate ning tegelikkuses toimuva vahel. Rikkad maad tavatsevad vaestele peale suruda teooriaid, mida nad ise pole järginud. Seetõttu on äärmiselt
J. W. Goethe „Faust”, tõlk. August Sang, Tallinn, Eesti Raamat, 1983.
Adam Smith „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”, tõlk. Mart Trummal, Tartu. Ilmamaa, 2005.