Globaalne majandus. Erik S. Reinert
rikaste” maade nagu Hollandi ja Veneetsia eeskujul otsustava sammu vaesusest rikkuse suunas.
Inglismaa järgis seda poliitikat mitu sajandit alates 1485. aastast, USAs alustati sama poliitikaga 1776. aastast. Taani-Norra järgisid seda poliitikat 18. sajandil (detailset ülevaadet mõjutusvahenditest pakub Ludvig Holbergi raamat „Danmarks og Norges Gejstlige og Verdslige Beskrivelse” aastast 1762) ja vastupidiselt Rootsile 1830ndatest kuni Teise maailmasõja järgse ajani. Tänapäeva neoklassikaline standardteooria ning selle eelkäijad kujutavad endast ajaloopraktilise kasutatavuse osas kõigest põgusaid ääremärkusi, mis kehtisid seni, kuni maailmas avastati midagi realistlikumat. Käesolev raamat põhinebki vähem abstraktsel The Other Canon’i traditsioonil, mille järgi majanduskasvu erinevusi tuleb vaadelda just erinevate majandustegevuste võtmes.
Professor Victor Norman kirjeldab tänapäeva standardteooriat tabavalt: „Majanduse kui distsipliini muudab keeruliseks see, et tegu on vaid mõtteviisiga, faktilised teadmised sellest puuduvad.”7. Teooriamaailmas võivad faktid ja tegelikkus segavaks muutuda. Juba inglasest majandusteadlane David Ricardo, keda tema 1817. aastal ilmunud raamatu tõttu peavad nii vasakkui ka paremtiib standardteooria isaks, olevat vastanud kord oma sõbrale, kes väitis, et tema teooria ei vasta tegelikkusele, et „tunneb sellisel juhul tegelikkusele kaasa”8. Vormi eelistatakse seega asjakohasusele. Selletõttu ongi tänapäeva majandus tegelikkuse abstraktsioon samal moel, nagu male on sõjaolukorra abstraktsioon. Ja nagu ei saa ka Iraagi sõda lahendada malereeglitest lähtudes, ei saa maailma vaesuse probleemi lahendada lähtudes teooriast, mis ei sisalda fakte. Vahe on selles, et malemängijad teavad seda, liiga paljud majandusteadlased aga mitte.
Erinevalt tänase päeva standardteooriast lähtub The Other Canon – nagu tema eellasedki, viimati USAs ja Saksamaal enne Teist maailmasõda – sellest, et teaduslikud teooriad peavad põhinema tegelikkuse vaatlusel ja mitte moonutama tegelikkust, et see sobiks juhuslikult valitud eeldustega, nagu seda teeb standardteooria. Muidu juhtub paratamatult see, millele viitas Ricardo sõber, teooria satub tegelikkusega vastuollu. Makrotasandi teadmisteni jõutakse The Other Canon’is vaid mikrotasandil toimuva detailse tundmise kaudu. See on risti vastupidine Victor Normani eespool äratoodud kirjeldusega, kus tähtis pole mitte vorm, vaid asjakohasus. Loeb vaid tegelikkus ja kõik asjakohased vahendid selle kirjeldamiseks on lubatud. Kui asetada rõhk matemaatikale ja täpsusele, mitte uurimisobjektiks olevale majandusele endale, võib tekkida probleem, mille kohta Nobeli preemia laureaat Amartya Sen ütles, et enamik majandusteadlasi eelistab pigem täpselt eksida, kui osutuda umbkaudu õigeks.
Abstraktne standardteooria, mida kasutatakse arengumaade puhul, eeldab, et maailm on variatsioonideta ja üheülbane, hõõrumiste ja konfliktideta, kus uued teadmised on tasuta ja sajavad kõigile üheaegselt kaela nagu taevamanna (täiuslik info). Oleks käesolev raamat olnud mõeldud vaid majandusteadlastele, võinuks siinkohal arutada kõiki majanduse kui distsipliini eelduseid, mis tekkisid suuresti sellest, et majandus otsustas kujundada ühiskonna 1880ndate aastate füüsika seaduste järgi. Kuid ma ei lasku eelduste tehnilisse arutellu, vaid tahan osutada sellele, et kõigist majandusteaduse eeldustest on võrdsuse eeldus – erinevuste ja ebavõrdsuste puudumine – kõigi eelduste ema. Eeldades olematuks mitmekesisuse ja igasugused erinevused inimeste, toidu ja maade vahel, on majandus astunud sammu, millest rääkis Schumpeter eessõna sissejuhatavas tsitaadis, eelistades relevantsusele lihtsust ja selgust. Seega on ka eemaldatud tegurid, mis võimaldaks kvalitatiivselt eristada 12-aastast, kes peab Lima slummis kingaviksimisäri, taolisest suurkorporatsioonist nagu on Microsoft.
Tegelikkuses eeldab täiuslik info seda, et inimkond koosneb ühesugustest indiviididest, Robert Musili omadusteta mehe kloonidest. Nagu juba 19. sajandi Saksa majandusteadlased osutasid, muutub kvantifitseerimine seda tüüpi teooriate puhul omadusteta suuruste, teadmisteta tööjõu ja teadmisteta kapitali kvantifitseerimiseks. Majandusteooria järeldus, et vabakaubandus viib tootmistegurite hindade võrdsustumiseni, sisaldub tegelikult juba teooria eeldustes; teooria, mille järgi kõik tegurid on ühesugused ja võrdsed, ei saagi viia muu kui harmoonilise resultaadini. Üks kahekümnenda sajandi majandusteooria arengu tulemusi on kahe olulise mõõtme, aja (ajaloo) ja ruumi (geograafia) kadumine. Majandusteadlaste abstraktsest maailmast kadusid ajapikku koht, aeg ja hõõrdumine, sellest sai automaatse harmoonia maailm, kus tamme kasvamiseks ja maharaiumiseks kulub sama aeg (õigemini ei kulu selleks hetkegi). Sellise kõrge üldistatuse taseme juures juhtub see, et tegelikus elus tuleb ikka ette asju, mida teooria järgi ei saaks juhtuda, näiteks Aasia finantskriis ja mõnede maade vaesumine isegi globaliseerumise ajal, nagu seda praegu läbi viiakse.
Tänapäeva standardmajanduses puuduvad sellised tegurid nagu positiivne mastaabiefekt, tehnoloogia uuendused ja sünergiaefekt, mille nii üksik- kui ka koosmõju mängivad majanduskasvu seletamises keskset rolli. Mudeleid, mis arvestavad vaid ühega neist, on palju; sellega tahan ma öelda, et nendel mudelitel on minimaalne mõju poliitikale, mida Washingtoni institutsioonid, Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond suruvad peale vaeseimatele nende kaitsva tiiva all olevatest riikidest (seega suurele enamusele). Kahju, mis nende teguritega mittearvestamine kaasa toob, avaldub eri maade puhul erinevalt. Majandusteaduse üliabstraktsuse hinna maksavad kinni vaesed riigid. Maa, mis ekspordib kaupu, mille tootmises esineb tehnoloogia areng, mastaabieelised ja suured sünergiaefektid, ei kannata selle pärast, et need tegurid teoorias puuduvad, sest praktikas on need olemas. Kahju kannatab aga arengumaa, mis ekspordib kaupu, mille tootmises need olulised elemendid puuduvad – puudub nii tehnoloogia areng, positiivne mastaabiefekt kui ka sünergia. Umbes samal põhimõttel nagu siis, kui raske füüsilise töö puhul eeldatakse, et selleks ei lähe vaja jõudu. Neil, kel jõudu on, pole sellest sooja ega külma, küll aga neil, kes on nõrgad.
The Other Canon’i üks keskseid teoreetikuid, austerlane Joseph Schumpeter (1883–1950), kes töötas aastaid Harvardis õppejõuna, leidis, et majandusteadus kannatab Ricardo pahe käes (the Ricardian vice)9, mis seisneb majandusteooria toetumises õhust võetud, tegelikkuses tõestamata eeldustele. Tänapäeval võime sellele lisada Krugmani pahe (the Krugmanian vice), kus teooria kirjeldab tegelikkust standardteooriatest paremini, kuid ei leia kasutust praktilises poliitikas. Lisades siia otsa veel nähtuse, mida rootslasest Nobeli preemia laureaat Gunnar Myrdal nimetab oportunistlikuks teadmatuseks, avaneb meie pilgule maailm, kus erinevaid teooriaid kasutatakse eri eesmärkidel, olenevalt sellest, kust poolt puhuvad poliitilised tuuled. EL-i siseturu idee müüdi valijatele maha ettekäändel, et mastaabiefekt viib jõukusele (Cecchini raport). Kui samad poliitikud aga vajavad teooriat, millele rajada kaubandussuhteid Aafrikaga, valivad nad Ricardo teooria, mis ei eelda mastaabiefektist tekkivaid eeliseid. Poliitikud oleksid sama hästi võinud eelduste kasutamise ümber pöörata ning saada teooria, mille järgi Aafrika oleks pidanud üles ehitama omaenda tööstuse (milles on mastaabiefekt olemas) ja teooria, mille järgi siseturul pole mingit mõtet. Millist teooriat kasutada, otsustab ju lõppude lõpuks see, kelle käes on võim ehk tehnoloogia ning suurtootmise eelised, mis peituvad võimu ja selle kasutamise taga. Eemaldades teooriast mastaabiefekti ja tehnoloogia, on standardmajandusteadlased jätnud uurimata ka majandusliku võimu, muutudes tänuväärseteks marionettideks neile rahvustele, kelle käes on parajasti majanduslik võim.
Inglismaa majandustraditsioon lahknes juba varakult kontinentaalsest. Samal ajal, mil tolliametnik Adam Smith kirjeldas 1776. aastal maailmamajandust, lähtudes müümisest ja ostmisest, kirjutasid saksa majandusprofessorid – näiteks Johan Beckmann Göttingenist – tootmisest, tehnoloogiast ja teadmistest. Adam Smithi teoorias puudub tootmine, kuna nii tootmine kui kauplemine taandatakse „tööks”. 1817. aastal jätkab David Ricardo Smithi jälgedes veelgi abstraktsema teooriaga, mille aluseks on „töö” – mõõtühik, millel puuduvad eripärad. Seejärel kirjutab Karl Marx kapitalismist ja selle probleemidest, lähtudes tüüpilisest saksa tootmiskesksest traditsioonist. Kui Marx jõudis sinnamaani, et pidi leidma lahenduse kapitalismi probleemidele, võttis ta aga kasutusele David Ricardo tööväärtusteooria, mis on saksa traditsioonis täiesti võõras. See jättis tõsise jälje majandusteooria arengusse.
Nii liberalismi kui ka kommunismi majandusteooriast sai Ricardo
Dagens Næringsliv, 31. detsember 1994, lk 21
Ferguson, John M., Landmarks of Economic Thought, New York, Longmans, 1939, lk 142
Saanud oma nime mõjuka ameerika majandusteadlase Paul Krugmani järgi