Globaalne majandus. Erik S. Reinert
läbi aegade tuntumaid ühiskonnatundjaid, eristas esoteerilisi teooriaid – abstraktseid ja vaid asjassepühendatud preesterkonnale mõeldud teooriaid eksoteerilistest – praktilistest teooriatest, mis olid suunatud laiemale üldsusele. Probleem on selles, et esoteeriliste teooriate kasutatavus on olnud kaugelt väiksem kui majanduse mõtlemise ajalugu tahab meid uskuma panna. Samas on esoteerilisi teooriaid Adam Smithist peale kasutatud väljaspoole suunatud ideoloogilise ja propaganda relvana. Neoklassikaline majandusteooria, mis „tõestab”, et kõik saavad kapitalistliku turumajanduse tingimustes võrdselt rikkaks, on selle kohta hea näide.
Lõhe teooria ja tegelikkuse vahel süveneb veelgi, kui samad teoreetikud kasutavad eri puhkudel erinevaid teooriaid. Probleeme, mis on seotud nähtustega kaugel eemal, tuleb lahendada kõrgelennuliste ja abstraktsete põhimõtete abil, samas kui probleemide lahendamisel, mis puudutavad nende isiklikke huve, pääsevad löögile kaine meel ja kogemus. Adam Smith – kelle eelpool mainitud teos ilmus USA iseseisvussõja ajal Inglismaaga – väidab, et Ameerika kolooniad eksivad rängalt, kui üritavad oma tööstust kaitsta. USA lahkulöömise üks olulisi põhjuseid oli Inglismaa koloniaalvõimule tüüpiline igasuguse tööstusliku tootmise keeld Põhja-Ameerika kolooniates (peale tõrva ja mastipuude tootmise, mida Inglismaa vajas). Sama raamatu teises kohas väidab Adam Smith aga, et vaid rahvad, kel on olemas tööstus, võivad sõja võita. USA esimene rahandusminister Alexander Hamilton oli Adam Smithi lugenud ning lähtus USA majanduspoliitikas Smithi kogemustel põhinevatest teadmistest selle kohta, kes sõja võidab, mitte tema teoreetilistest väidetest vabaturu vallas. USA kaitses oma tööstust peaaegu 150 aastat. Teooria, millel põhineb tänapäeva majanduslik maailmakord, ennustas, et see loob „tootmistegurite hindade võrdsustumise”, mis tähendab, et kapitali ja tööjõu hind on üle maailma sama. Täna julgeksid vaid vähesed majandusteadlased oma lastele öelda, et nad võivad sama hästi oma karjääri alustada nõudepesijana kui õppida advokaadiks, sest kohe-kohe on kätte jõudmas „tootmisteguri hindade võrdsustumine”, või kuna neil on selles tegevuses suhteline eelis. Eraisikutena saavad sotsiaalmajandusteadlased aru, et laste tulevase elatustaseme puhul saab määravaks nende majandustegevuse valik. Rahvuslikul tasandil ei saa nad aga sama arvata, kuna nad on valinud vahendid, millega ei ole võimalik erinevatel majandustegevustel vahet teha. Rahvuslikul tasandil „tõestab” sotsiaalmajanduslik standardteooria, et üks näitlik nõudepesijatest koosnev rahvus on sama jõukas kui börsimaakleritest koosnev rahvus. Majandusteadlased annavad Aafrika lastele seega nõu, lähtudes hoopis muust, kui oma lastele nõu andes. Kui üks riik spetsialiseerub sellele, mis annab talle suhtelise eelise, tähendab see spetsialiseerumist tegevusele, milles antud riik on teiste riikidega võrreldes relatiivselt tulemuslikum. Raamatu lõpus olev lisa näitab, kuidas selline kaubandusteooria võimaldab kujutada vaesust ja primitiivsust suhtelise eelisena.
Majandusteooriad jagunevad kahte põhitüüpi ja nende erinevate teooriate vahel majandusteadlased pendeldavadki, andes kord nõu oma lastele ja teine kord Aafrika lastele. Üks põhineb füüsika metafooridel või võrdlustel, nagu näiteks „nähtamatu käe” metafoor, mis hoiab (1750ndaist alates) Maad tema trajektooril Päikese ümber või tasakaalu metafoor, mis on pärit 1880ndate füüsikast. Tänase päeva standardteooriale viidates pean ma silmas tasakaalu metafoori, millest füüsika ise loobus juba 1930ndatel. See teooria on ehitatud ülevalt alla, kus tegelikkusele surutakse peale füüsika enda maailmanägemust. Seda teooriat majandusteadlased kasutavadki, andes nõu Aafrika lastele.
Teine majandusteooriate tüüp põhineb kogemusel ning on ehitatud alt ülespoole, kuna on tihtipeale enne teooriaks saamist olnud praktikaks. Veneetsias praktiseeriti aastasadu üht kindlat majanduspoliitikat, enne kui majandusteadlane Antonio Serra selle 1613. aastal teooriaks abstraheeris, seletades, miks see toimib. Taolised mudelid on enamasti rajatud bioloogiast pärit metafooridele. Ühiskonnateadused kasutasid inimkeha metafoori juba alates Rooma riigi seadustest 400 a eKr. Seda tüüpi teooriad põhinevad kvalitatiivsel arusaamal, mida ei saa kvantifitseerida. Charles Darwini abil saime uue bioloogiast pärit metafoori, mille järgi on muutused ühiskonnas – nagu näiteks innovatsioon ja leiutamine – sama mis mutatsioonid looduses. Jean Baptiste Lamarck (1744–1829) oli prantsuse bioloog, kes leidis, et ka omandatud omadusi saab pärida. See metafoor sobib hästi majandusse, kus teadmised ja kogemused kogutakse põlvkondade jooksul. Seda kogemusel põhinevat teooriat kasutavadki majandusteadlased eraisikutena, soovitades reeglina oma lastel maailmamajanduses mitte nõudepesijaks hakata.
Neil metafooridel on omad eelised ja puudujäägid. Füüsika metafoorid on mõjuvad ja annavad täpse vastuse, näiteks, et vabakaubanduse tingimustes kõik maailma palgad ühtlustuvad (tootmistegurite hindade võrdsustumine). Probleem seisneb aga selles, et füüsika metafoorid ei suuda seletada kvalitatiivseid ebavõrdsusi, millest tekivad vahed sissetulekutes. Sest ükskõik kui kõrget palka sa ka nõudepesijale ei maksa, ei tõuse tema palk kunagi börsimaakleri palga tasemele. Nõudepesija palk tõuseb vaid ametit vahetades. Ametit vahetamata on nõudepesija spetsialiseerunud madalapalgalisele tööle. Et ka terved rahvused võivad spetsialiseeruda vaesusele, ei mahu pähe füüsika metafooridega opereerivatele majandusteadlastele, sest nende maailmas pole majandustegevustel vahet. Nad ei ole seega nõus, et vaesed maad üritavad manööverdada end majandustegevustesse, mis võivad tõsta nende palgataset, nii nagu on seda teinud kõik rikkad maad. Füüsika seletusmudelid ei suuda seletada ka innovatsiooni ehk seda, et maailmas võib ette tulla kvalitatiivseid muutusi. Samuti ei suuda nad seletada ühiskonna sünergiaefekti, vaid jõuavad väideteni nagu Margaret Thatcheri „There is no such thing as society”.4
Kogemustel põhinevad seletusmudelid, mis kasutavad peaasjalikult bioloogiast pärit metafoore, on tunduvalt ebatäpsemad, andmata selgeid vastuseid. Erinevalt füüsika seletusmudelitest, kus majanduspoliitika on sama, sõltumata kontekstist (antud hetkel kehtivast olukorrast), annavad bioloogilised mudelid soovitusi vastavalt riigi olukorrale. Mõnes olukorras on vabakaubandus hea mõte, teises mitte. Seetõttu tulebki majanduses valida lihtsate seletuste vahel, millest enamasti pole abi, ja keeruliste seletuste vahel, millest on rohkem abi, nagu osutab Schumpeter raamatu alguses olevas tsitaadis. Inimkeha kasutamisel ühiskonna metafoorina on see eelis, et see võimaldab näha sünergiat ja komplementaarsust. See metafoor võimaldab näha inimest vaimse olevusena, kel, nagu Friedrich Nietzsche nii tabavalt ütleb, on vaimu- ja tahtekapital5.
Need kaks mõtteviisi täiendavad paljuski teineteist. Mõlemad on vajalikud, samamoodi nagu meil on vaja käimiseks vasakut ja paremat jalga, nagu ütles majandusteadlane Alfred Marshall. Füüsikal põhinevad seletusmudelid loovad illusiooni korrapärasusest meid ümbritsevas kaoses, tehes seda aga tegelikkuse kvalitatiivse mõistmise arvelt. Kui unustame, et füüsikal põhinevad mudelid pole mitte tegelikkus, vaid väga lihtsustatud arusaam sellest, võime teha sama suuri vigu kui globaliseerumise läbiviimisel. „Tootmistegurite hindade võrdsustumise” asemel kohtame mitmel pool hoopis „tootmistegurite hindade polariseerumist”: rikkad maad saavad üha rikkamaks ja vaesed jäävad üha vaesemaks. Kuna füüsikal põhinevate seletusmudelite järgi seda ei saa juhtuda, läheb palju aega, enne kui selles asjas midagi ette suudetakse võtta. Probleem seisneb selles, et füüsikal põhinevad mudelid välistavad just need tegurid, mis loovad rikkuse ja mis rikastel maadel on olemas ja mis vaestel maadel puuduvad: innovatsiooni, sünergiaefekti ja suurtootmise eelised ning majandustegevused, kus need tegurid olemas on või kus neid luuakse. Tulen nende tegurite juurde hiljem tagasi.
Kogemuspõhist ja bioloogia metafooridele tuginevat majandustraditsiooni kutsun ma The Other Canon’iks.6 See ühisnimetaja tähistab tegelikkusel põhinevat majandusteooriat, mis on alates 15. sajandist toonud ühe maa teise järel vaesusest välja.
Raamatu tagaosas olev lisa II näitab selle teooria „sugupuud”. Nagu iga standardteooria, väljendab ka The Other Canon teatud mõtteviisi, kuid selle mõtteviisi puhul mängivad peamist rolli faktilised teadmised. Ma ei väida, et tegu on ainsa õige mõtteviisiga, vastupidi, igasugune õige õpetus võib iga kell muutuda äärmiselt keeruliseks fenomeniks, kuna igasugune poliitika sõltub kontekstist ja seostest ning seega spetsiifilistest teadmistest. Raamatu tagaosas olev lisa III kõrvutab seda alternatiivset ja vähem abstraktset traditsiooni tänapäeva
„Niisugust asja nagu ühiskond pole olemas.” (i. k.).
„Geist- und Willenskapital”, siin otsetõlkes, kuigi eesti keeles levinud tõlge on „loomine ja tahe”.