Globaalne majandus. Erik S. Reinert
–, iseloomustab majandust see eripära, et need kaks erinevat maailmavaadet on eksisteerinud pikka aega paralleelselt. Oleneb vahelduvast moest, milliseid muutujaid on „seksikas” uurida: kaubandust ja finantsteooriaid või tootmist ja reaalmajandust.
Kaubandusest ja kasumist lähtuvas teoorias, mida tänapäeval esindab neoklassikaline standardteooria, on majandus masin, mis toodab majanduslikku tasakaalu, kui vaid lasta sel segamatult töötada. Rõhk on sellistel muutujatel nagu finantsid ja raha. Sellised majanduskasvu tegurid nagu uued teadmised, uus tehnoloogia, sünergiaefekt ja infrastruktuur on sellest abstraktsest ja keskpärasest mõtlemisest kas välja jäetud või on nad kaotanud oma konkreetse ja kontekstuaalse loomuse. Tootmisele keskenduvas teoorias on vastupidi: siin moodustavad raha ja finantsid hädavajalikud tellingud, mille abil ehitada peamine rahvuse tootmisaparaat. Just teadmiste, tehnoloogia, sünergia ja infrastruktuuri tegurite väljajätmise tõttu jõuab standardteooria järeldusele, et globaliseerumine tuleb kõigile kasuks, isegi juhul, kui ühe maa teadmised on kiviaja tasemel.
Nende kahe majandusteooria erinevustel on sügavad juured, mis peituvad erinevas arusaamises inimloomusest, ehk sellest, mis inimkäitumist mõjutab. Need kaks tüüpi majandusteooriat põhinevad fundamentaalselt erinevatel vaadetel sellele, mis on inimese majanduslik sisu. Nende kahe erineva majandusteooria aluseks olevaid erinevaid arusaamu inimesest esindavad Adam Smith ja Abraham Lincoln:
See on ühe inimloomuses eksisteeriva kalduvuse vältimatu, ehkki väga aeglane ja järkjärguline tagajärg, mis ei pea silmas nii laiaulatuslikku üldist kasulikkust – kalduvus ühel või teisel moel vahetada ühte asja teise vastu. (…) See kalduvus on ühine kõigile inimestele ja seda ei esine ühegi teise loomaliigi juures, kes ei tunne ei seda ega ühtki teist lepingute liiki. (…) Keegi ei ole kunagi näinud ühte koera õiglasel ja vabatahtlikul viisil vahetamas üht konti teise vastu teise koeraga.
Koprad ehitavad maja, kuid ei tee seda teistmoodi või paremini kui 5000 aastat tagasi… Inimene ei ole ainus töötav loom, kuid ta on ainus loom, kes oma loodut parandab. Ta teeb seda tänu avastustele ja leiutistele.
Need kaks erinevat nägemust sellest, mis moodustab inimese majandustegevuse tuuma, viivad kahe äärmiselt erineva majandusteooriani ning kahe äärmiselt erineva majanduspoliitilise soovituseni. Tõsi küll, ka Adam Smith kirjutab leiutistest, kuid need asuvad majandussüsteemist väljaspool (on eksogeensed), need on tasuta ning jõuavad kõikidesse ühiskondadesse ja kõigi üksikindiviidideni samaaegselt ja võrdses koguses. Uus tehnoloogia ja leiutised kerkivad selles traditsioonis esile automaatselt ja neid toodab tasuta nähtamatu käsi, mida tänapäeva majandusteoorias kutsutakse „turuks”. Oma vastuseisus Adam Smithi nägemusele inimesest on Abraham Lincoln ja Karl Marx – kes tegelikult asuvad kumbki omal pool parem-vasakpoolsuse joont – võrdsed.
Adam Smithiga jäid valdkonna mudelitest välja kolm kõige olulisemat mõistet, mis aitaks aru saada majanduskasvust:
1. Leiutamine ehk innovatsioon oli mõiste, mis oli 150 aastat inglise ühiskonnateadustes oluline, alates Francis Baconi 17. sajandi alguses kirjutatud esseest An Essay on Innovation kuni Adam Smithi eelkäija James Steuarti teoseni An Inquiry into the Principles of Political Oeconomy (1767). 2. Koos Adam Smithiga kaob majanduskasv kui sünergiafenomen, mille järgi nende elatustase, kes jagavad tööturgu innovatiivsete ettevõtetega, on kõrgem kui teistel (oluline mõte majandusteoorias ja – poliitikas juba alates 15. sajandist). Saksa majandusteadlased väljendasid sama, väites, et Smith’i majandusteaduses puudus majandusstruktuuride seotus, näiteks, et juuksurite palk sõltub selle maa tootmisstruktuuridest, kus nad elavad. 3. Koos Adam Smithiga kaob ka arusaam, et majanduskasvu kandjatena on majandustegevused kvalitatiivselt erinevad. Samas valivad Adam Smith ja tema järglased majanduse aluseks füüsika metafoorid: nagu planeedid püsivad päikese ümber tiireldes oma trajektooril, saavad majandusteadlased vaid siis tasakaalu tekitada, kui inimesed nende tegevusest näpud eemal hoiavad. Piir fatalismi ja turu nähtamatu käe võimu uskumise vahel võib olla imeõhuke. Luues ideoloogia, mille järgi majandus on õpetus harmooniast, st et vaid turg suudab luua majanduslikku tasakaalu ja tagada sissetulekute võrdsustumise, viskas Adam Smith pesuveega välja ka eelnimetatud kolm tähtsat fenomeni. Need kitsaskohad on tänapäeva standardteooriasse juba sisse ehitatud.
Majandus koosneb kahest eri sfäärist. Ühelt poolt kaootilisest reaalmajanduslikust sektorist, mis koosneb erinevate toodete ja teenuste tootmisest ja müügist, alates kingataldadest pangateenusteni. Teiselt poolt palju ülevaatlikumast raha ja finantssektorist, mis arvutab kõik reaalmajanduse tegevused ümber kroonidesse ja sentidesse. Joonis 2 näitab neid kahte majanduse sfääri.
Joonis 2. Majanduse vereringe.
Tänapäeva globaliseerumise teooria eeldab, et kõik reaalmajanduse tegevused on majanduskasvu osas võrdsed ning et globaliseerumine ja seega ka vabakaubandus toovad endaga automaatselt kaasa majandusliku tasakaalu. Nii abstraktsest teooriast kaovad olulised tegurid, mis tänapäevase globaliseerumise puhul muudavad ühe maa üha rikkamaks ja teise üha vaesemaks. Selle teooria järgi tekivad vahed jõukuses reaalmajanduse mustas kastis valitsevast mitmekesisusest ja ebavõrdsusest.
Filosoof Friedrich Nietzsche osutas veel ühele olulisele joonele, mis inimesi loomadest eristab: inimene on ainus loom, kes sõna peab. Sellisest nägemusest kerkib vajadus institutsioonide järele ehk normide, rutiinide, seaduste ja reeglite, positiivsete ja negatiivsete stiimulite järele, olgu need siis ootused, milles ühiskond kokku on leppinud või formaalsed reeglid, mille rikkumisega kaasneb karistus. Nende institutsioonide roll on majanduskasvu mõistmisel oluline. Ka turg ise on institutsioon, mille on loonud ja mida piiravad rida formaalseid ja mitteformaalseid reegleid, mis tagavad turu toimimise. Tänapäeva standardmajandus kipub neid institutsioone võtma enesestmõistetavana. Teisalt ei erista moodsat ühiskonda kiviaegsest mitte ainult institutsioonide olemasolu, vaid eelkõige tehnoloogia ja teadmiste tase. Alates Francis Baconist 17. sajandi alguses olid majandusteadlased kaua arvamusel, et institutsioonide tekke määras majandustegevuse laad. Tänaseks on Maailmapank selle arusaama pea peale pööranud, seletades vaesust institutsioonide puudumisega, olenemata tehnoloogiast (häda on selles, et see teooria ei tee vahet sulgede kogumisel ja uute arstimite biokeemilisel tootmisel).
Viimase 250 aasta jooksul on ärile ja kaubandusele keskenduv teooria kolmel korral ülevõimu saavutanud, tootes kolmel korral sotsiaalset ebavõrdsust ning jäänud siis taas alla konkureerivale teooriale. Tänapäeva globaliseerumise strateegia on järjekorras kolmas. Esimesel korral määras see teooria põgusalt 1760ndate prantsuse õukonnas praktilist poliitikat füsiokraatia nime all. Tolle aja üks suurimaid mõtlejad Voltaire ja itaallane Galiani (keda Nietzsche pidas 18. sajandi vaimuhiiglaseks) kirjutasid kumbki oma näitemängu eesmärgiga seda majandusteooriat pilada (L’homme de quarante ecu ja La Bagarre). Galiani, kes töötas Pariisis, süüdistas just füsiokraate sealsetes rahutustes, majanduskriisis ja näljas. David Hume, Adam Smithi parim sõber, tahtis füsiokraadid „maatasa teha”. Tegelikkuses võitis just füsiokraatide vastane massiliikumine Euroopa ja USA majanduspoliitilise lahingu. Kuid sellest hoolimata saab tänapäeva neoklassikaliste majandusteadlaste sugupuu alguse just füsiokraatidest.
Füsiokraatide arvates oli vaid põllumajandus tootlik tegevusala, kõik muud tegevusalad olid steriilsed. See oli karjuvas vastuolus majanduspoliitikaga, mida viljeleti enne ja pärast füsiokraate, kuna linna käsitöölised ja tööstus olid hädavajalikud turu, ja seega ka talumeeste heaolu tagamiseks. Lähtudes sellest argumendist nõustuski enamik USA talupoegi 1820. aastal tööstustoodetele tolli kehtestama, kuigi toll muutis kõik neile vaja minevad tööstustooted kallimaks. Pikas perspektiivis kujuneb USA elatustase koos tööstusega tunduvalt kõrgemaks kui ilma tööstuseta. Kui poleks koduturgu, kus oma tooteid realiseerida, peaks USA talunikud oma tooted maailmaturule viima ja konkureerima vaeste talunikega näiteks Ukrainast. Kuna USA talunike transpordikulud turule olid tunduvalt kõrgemad, pidid talunikud ise kohaletoomise kinni