Päise päeva sõda. Peter V. Brett
lõhkudes higistada, kui võime need lihtsamini rikkuda?” Ta kükitas ja lasi vett, õõtsutades puusi küljelt küljele, et juga tabaks võimalikult paljusid korve. Ülejäänud naised naersid, käärides rüüd üles, et samuti talitada.
„Vaene Manvah!” mõnitas Krisha. „Kaks meesterahvast peres ja kummastki pole meest. Sinu abikaasa on hullem kui khaffit ja push’ting’ist pojal pole riistaimemise kõrvalt mahti siin olla.”
„Eksid.” Pöördudes nägi Inevera, kuidas Soli jäme käsi sulgus ühe noore naise randme ümber. Naine kriiskas valust, kui Soli julmalt teda väänas ja naise õe jalahoobiga uperkuuti lennutas.
„Pea suu,” ütles ta kisendavat naist tõugates. „Kui minu õde veel puutud, ei vääna ma su rannet välja, vaid lõikan otsast.”
„Saame näha, push’ting,” lausus Krisha. Tema liignaised olid rüüd sirgu silunud ja nihkusid Soli poole, kepid löögivalmis. Randmenõksatusega libises Krishalegi malakas pihku.
Inevera ahhetas, ent relvastamata Soli lähenes neile kartmatult. Esimene naine äigas, aga Soli oli kärmem, lipsas löögi eest kõrvale ja haaras naise käsivarrest. Kõlas praksatus ja naine varises ulgudes maha, tema kepp nüüd Soli käes. Teine naine ründas ning Soli pareeris kepihoobi, enne kui kõvasti näkku virutas. Tema liigutused olid sujuvad ja vilunud, meenutasid tantsu. Inevera oli jälginud teda sharusahk’i harjutamas, kui ta vanakuu ajal Hannu Pash’ilt kodus käis. Inevera nägi, kuidas naine kukkus ja loori langetas, et köhida välja vereklomp.
Kui Krisha ründas, viskas Soli kepi põrandale, haaras palja käega naise relvast ja peatas selle. Teise käega krahmas ta Krishal kraest, pööras ründaja ringi ja surus korvivirna kohale kummargile. Karistuseks lõi ta Krisha pea vastu korve ja sirutas käe naise rüüsaba järele, tirides selle üles piha ümber.
„Palun,” halas Krisha. „Tee minuga, mida soovid, aga säästa mu tütarde neitsiau!”
„Päh!” sülitas Soli tülgastunud ilmel. „Ma kargaksin enne kaamelit kui sind!”
„Ole nüüd ikka, push’ting,” irvitas Krisha puusi hööritades. „Kujutle mind meheks ja võta mu tagumik.”
Soli krabas Krisha rotangkepi ja hakkas naist sellega nüpeldama. Tema sügav hääl kajas üle puidu heledate laksatuste ihul ja naise valukisa. „Mees ei ole tingimata push’ting, kui keeldub riista sõnnikuhunnikusse pistmast. Ja mis puutub su tütardesse, siis ei taha ma takistada nende abielu mõne õnnetu khaffit’iga, et nende koledad näod viimaks looriga kaetaks.”
Ta võttis käe Krisha kaelalt ära, kuid jätkas nüpeldamist, kihutades ta koos ülejäänud naistega valusate hoopide saatel putkast. Krisha tütred talutasid ema liignaisi, kui nad viiekesi mööda tänavat minema koperdasid.
Manvah ajas end püsti ja kloppis puhtaks. Ta ei teinud Kasaadist välja, vaid läks Inevera juurde. „Oled sa terve?” Inevera noogutas.
„Kontrolli kaup üle,” käskis Manvah. „Neil oli vähe aega. Äkki õnnestub päästa …”
„Liiga hilja,” ütles Soli tänavale osutades. Lähenes kolm mustades käisteta rüüdes Sharum’it, mustast terasest turvised järgimas niigi täiuslike rinnalihaste kuju. Pungitavate kakspealihaste ümber olid seotud mustad siidpaelad ja randmetel kandsid nad ehisnaeltega nahkrihmu. Säravad kullatud kilbid seljale kinnitatud ning lühikesed odad hooletult käes, lonkisid nad hundikarja muretu sujuvusega.
Manvah haaras väikese veekarahvini ja tühjendas Kasaadile pähe, kes oigas ja tõusis pooleldi jalule.
„Ruttu sisse!” nähvas Manvah teda jalahoobiga liikvele lükates. Kasaad uratas, aga roomas pingutusega silma alt ära telki.
„Kuidas ma välja näen?” Soli kohendas ja sikutas oma rüüd, et hõlmu rohkem avada.
Tobe küsimus. Inevera ei olnud kohanud meest, kes olnuks pooltki nii kaunis kui ta vend. „Ilus,” sosistas ta vastu.
„Soli, mu armas ajin’pal!” hõikas Cashiv. Ta oli kahekümne viie aastane, kai’Sharum ja kolmikust kindlasti nägusaim, lühikeseks kärbitud habe õliga lõhnastatud ja nahk laitmatult päikesepruun. Turvist ehtis dama Badeni lõõmav päike – kahtlemata ehtsast kullast – ja turbani keskel ilutses suur türkiis. „Lootsingi, et leian su siit, kui tuleme õhtuse …” ta jõudis küllalt lähedale ja nägi putkas valitsevat segadust, „tellimuse järele. Heldeke. Kas teie telki tungis kaamelikari?” Ta nuusutas õhku. „Ja nad lasid kõik kohad täis?” Ta tõstis nina ette valgest siidist ööloori, mis rippus lõdvalt kaela ümber. Tema kaaslased talitasid samuti.
„Meil oli … pahandusi,” ütles Soli. „Minu viga, käisin natukeseks ära.”
„Hirmus häbilugu.” Cashiv astus Soli juurde, pööramata Ineverale tähelepanu. Ta sirutas sõrme ja libistas üle Soli lihastes rinna, kus oli veidi verepritsmeid. Ta hõõrus verd mõtlikult pöidla ja nimetissõrme vahel. „Aga tundub, et sa jõudsid õigel ajal tagasi ja lõid korra majja.”
„Vaevalt see kaamelikari enam naaseb,” nõustus Soli.
„Kahju on siiski tehtud,” lausus Cashiv nukralt. „Me peame korvid jälle Krisha käest ostma.”
„Palun,” ütles Soli, asetades käe Cashivi käsivarrele, „me vajame seda tellimust. Kogu kaup ei ole rikutud. Ehk müüme teile vähemalt pooled?”
Cashiv heitis pilgu käele oma käsivarrel ja naeratas. Ta viipas laialipaisatud korvidele põlglikult. „Päh! Kui kusti ühele, kusti kõikidele. Ma ei vii isandale kaupa, mis sel kombel on rüvetatud. Uhage need veega üle ja müüge khaffit’eile.”
Ta ligines ja pani käe taas Soli rinnale. „Aga kui sul on raha tarvis, võid seda teenida müügi asemel korve homsel peol kandes.” Ta sõrmed pugesid rüühõlma alla ja hellitasid Soli õlga. „Sa tooksid koju korvide kolmekordse hinna, kui neid … hästi kannad.”
Soli naeratas. „Korvid on minu ala, Cashiv. Keegi ei kanna neid paremini.”
Cashiv naeris. „Me tuleme homme hommikul ja võtame su peole kaasa.”
„Kohtume harjutusväljakul,” pakkus Soli. Cashiv noogutas ning lonkis seltsimeestega mööda tänavat Krisha putka poole.
Manvah asetas käe Solile õlale. „Anna andeks, et nii läks, poeg.”
Soli kehitas õlgu. „Mõni päev kargad sina ja mõni päev karatakse sind. Ma ei salli ainult seda, et Krisha võitis.”
Manvah kergitas pisut loori ja sülitas maha. „Krisha ei võitnud midagi. Tal pole müümiseks korve.”
„Kuidas sa tead?” küsis Soli.
Manvah kõhistas naerda. „Nädala eest sokutasin ma tema kaubatelki närilised.”
Aidanud putkat korda seada, saatis Soli nad tagasi nende eluruumidesse väikeses plonnhoones täpselt siis, kui dama’d Sharik Hora minarettidest videvikku laulsid. Enamik korve oli õnnestunud päästa, aga mitu vajasid parandamist. Manvah kandis turjal suurt kimpu palmilehti.
„Ma pean rivistusele kiirustama,” ütles Soli. Inevera ja Manvah heitsid talle käed ümber, suudeldes teda, enne kui ta pöördus ja hämarduvasse linna jooksis.
Toas tegid nad riivist lahti oma ruumide põrandaluugi ja suundusid ööseks Linnaalusesse.
Kõigil Krasia hoonetel oli vähemalt üks korrus sügaval maa all, moodustades käigud, mis viisid otse Linnaalusesse, tohutusse miilidepikkusesse tunnelite ja koobaste meekärge. Sinna varjusid igal ööl naised, lapsed ja khaffit’id, kuna mehed pidasid alagai’sharak’i. Vägevad lõigatud kivi lahmakad takistasid deemonitel juurdepääsu Nie sügavikust ning olid uuristatud võimsate loitsumärkidega, et hoida eemal neidki, kes olid tõusnud mujal.
Linnaalune oli vallutamatu redupaik, ehitatud mitte ainult rahvahulkadele varjendiks, vaid ka eraldi linnaks, kui