Päise päeva sõda. Peter V. Brett
laotas ta palmilehed laiali. Inevera tõttas talle appi.
Manvah raputas pead. „Heida magama. Sul on homme tähtis päev. Ma ei taha, et oleksid punaste silmadega ja unine, kui dama’ting’id sind küsitlevad.”
Inevera silmitses pikka tüdrukute ja nende emade rivi enda ees, igaüks ootamas oma korda dama’ting’ide paviljonis. Everami Mõrsjad nõudsid, et kui dama’d kevadisel pööripäeval koitu laulavad, tuleb kõik üheksandat aastat käivad tüdrukud tuua Hannu Pash’ile teada saama, millise elutee Everam on neile määranud. Poiste puhul võis Hannu Pash kesta aastaid, aga tüdrukute puhul piisas ühestainsast dama’ting’ide ettekuulutusest.
Enamik kuulutati lihtsalt viljakaks ja neile anti esimene pearätt, kuid mõned väljusid paviljonist ka kihlatuna või uue ametiga. Teised, peamiselt vaesed kirjaoskamatud, osteti nende isadelt, õpetati padjatantsijateks ja saadeti suurde haaremisse, et nad teeniksid Krasia sõdalasi jiwah’Sharum’eina. Neil oli au sünnitada uusi sõdalasi igal ööl alagai’sharak’is deemonitega võitluses hukkunute asemele.
Inevera oli ärganud elevusega, tõmmanud selga oma pruuni kleidi ja harjanud pakse musti juukseid. Juuksed langesid loomulike lainetena ja särasid kui siid, aga täna näeb maailm neid viimast päeva. Ta siseneb dama’ting’ide paviljoni tüdrukuna, kuid lahkub noore naisena, kelle juuksed on vaid tema tulevasele abikaasale. Talt võetakse pruun kleit ja talle kingitakse korralik must rüü.
„Pööripäev võib ju olla, aga taevas on täiskuu,” ütles Manvah. „Vähemalt on see hea enne.”
„Äkki viib mõni Damaji mind oma haaremisse,” pakkus Inevera. „Ma elaksin palees ja kaasavara oleks nii uhke, et sa ei peaks enam kunagi punuma.”
„Sa ei saaks iial päikese kätte minna,” ütles Manvah tasa, et ümbritsevad ei kuuleks, „ega rääkida kellegagi peale oma liignaiste, sõltudes mehe tujudest, kes vanuse poolest võiks sulle vaarisaks olla.” Ta vangutas pead. „Meie maks on igatahes makstud ja sinu eest kõneleb kaks meesterahvast, nii et suurde haaremisse sind vaevalt müüakse. Ja seegi oleks parem saatus kui viljatuks tunnistamine ja nie’ting’ina põlu alla langemine.”
Nie’ting. See mõte pani Inevera judisema. Viljatuks tunnistatuil ei lubatud eales musta kanda, nad jäeti elu lõpuni khaffit’ite kombel pruuni, näod häbis katmata.
„Ehk valitakse mind dama’ting’iks,” lootis Inevera.
Manvah raputas pead. „Ei valita. Nad ei vali kunagi kedagi.”
„Vanaema räägib, et sel aastal, kui teda järele katsuti, valiti üks tüdruk,” ütles Inevera.
„Kui selline päev üldse oli, siis on sellest viiskümmend aastat,” kostis Manvah, „ja sinu isa aulik ema, Everam õnnistagu teda, kipub … liialdama.”
„Kust siis kõik nie’dama’ting’id tulevad?” imestas Inevera, viidates dama’ting’ide õpilastele, kelle näod olid paljad, kuid kes Everami kihlatutena kandsid valget.
„Mõned ütlevad, et Everam ise aitab oma mõrsjad käima peale ja nie’dama’ting’id on nende tütred,” vastas Manvah. Inevera vaatas talle kulmu kergitades otsa, nagu arvaks, et ema naljatab.
Manvah kehitas õlgu. „See on sama hea seletus kui iga teine. Usu mind, emad meie turul ei ole iial näinud, et ühtki tüdrukut valitaks või näo järgi ära tuntaks.”
„Ema! Õde!” Inevera näole valgus lai naeratus, kui ta nägi lähenemas Solit, kellele järgnes Cashiv. Venna must rüü oli alles Labürindist tolmune ja õlale riputatud kilbil olid värsked mõlgid. Cashiv oli laitmatult puhas nagu ikka.
Inevera jooksis ja kallistas Solit. Vend naeris, tõstis ta ühe käega üles ja keerutas õhus. Inevera kilkas rõõmust, kartmata sugugi. Soli seltsis ei hirmutanud teda miski. Vend asetas ta maha õrnalt kui udusule ja läks ema embama.
„Mida sa siin teed?” küsis Manvah. „Mina mõtlesin, et oled juba teel dama Badeni paleesse.”
„Olengi,” vastas Soli, „aga ma ei saanud õde Hannu Pash’ile lasta, soovimata talle kogu Ala õnnistust.” Ta sirutas käe ja sasis Inevera juukseid. Inevera laksas ta käe pihta, kuid vend oli kärme nagu alati, tõmmates selle enne ära.
„Mis sa arvad, kas ka isa tuleb mind õnnistama?” küsis Inevera.
„Ee … ” Soli kõhkles. „Minu teada magab isa alles putka tagatoas. Ta ei jõudnudki eile õhtul rivistusele ning ma ütlesin meistrile, et tal on kõhutõbi … jälle.” Soli kehitas abitult õlgu ja Inevera langetas pilgu, et vend tema pettumust ei näeks.
Soli kükitas ja kergitas sõrmega õrnalt ta lõuga, vaadates talle silma. „Ma tean, et isa tahab sulle kõiki õnnistusi, mida mina, isegi kui tal on raskusi selle näitamisega.”
Inevera noogutas. „Ma tean.” Enne venna lahkumist heitis ta käed viimast korda ümber Soli kaela. „Aitäh.”
Cashiv läkitas Ineverale pilgu, nagu märkaks teda esimest korda. Mees naeratas võluvalt ja kummardas. „Ole õnnistatud, Inevera vah Kasaad, sest sinust on saamas naine. Soovin sulle väärt abikaasat ja palju poegi, kõik sama nägusad kui su vend.”
Inevera naeratas ja lõi õhetama, kui sõdalased minema lonkisid.
Lõpuks hakkas saba liikuma. Päev veeres aeglaselt, nemad aga seisid palavas päikesepaistes; tüdrukuid ja emasid võeti vastu ükshaaval. Mõned olid sees vaid viivukese, teised ligemale tunni. Lahkudes kandsid kõik musta, näol enamasti rangus ja kergendus. Mõned tüdrukud vahtisid pinevalt tühjusse, hõõrudes hajameelselt käsivarsi, kui emad neid koju talutasid.
Saba algusele lähenedes pigistas Inevera ema kõvemini tütre õlgu, küüned läbi kleidigi lihasse kaevumas.
„Hoia silmad maas ja keel hammaste taga, kui sind parajasti ei kõnetata,” sisistas Manvah. „Ära vasta küsimusele küsimusega ja ära vaidle. Ütle koos minuga: „Jah, dama’ting.””
„Jah, dama’ting,” kordas Inevera.
„Pea see vastus meeles,” õpetas Manvah. „Kes solvab dama’ting’i, solvab saatust ennast.”
„Jah, ema.” Inevera neelatas ägedalt, tundes kõhtu krampi tõmbumas. Mis seal paviljonis juhtub? Eks oli ema ju läbi teinud sama talituse? Mida ta nii väga kardab?
Keegi nie’dama’ting paotas telgisiilu ning välja tuli tüdruk, kes oli sisenenud Inevera ees. Ta kandis nüüd pearätti, kuid see oli pruun, nagu ka kleit, mis oli tal ikka seljas. Ema silitas ta õlgu, pomisedes lohutussõnu, kui mõlemad nuttes mööda komberdasid.
Nie’dama’ting vaatles kogunenuid rahulikult, pööras siis Inevera ja tema ema poole. Ta oli umbes kolmeteistkümneaastane, pikka kasvu, tugeva kehaehituse, jõuliste põsesarnade ja kongninaga, mis muutis ta röövlinnu sarnaseks. „Mina olen Melan.” Ta andis viipega märku siseneda. „Dama’ting Qeva ootab teid.”
Inevera tõmbas sügavalt hinge, kui nad emaga sandaalid ära võtsid, õhku loitsumärgid joonistasid ja dama’ting’ide paviljoni astusid.
Päike tungis läbi kõrge varikatuse, täites avara telgi heleda valgusega. Kõik oli valget värvi, telgi seintest kuni ülevõõbatud mööbli ja paksu puldanriidest põrandakatteni.
Seda ehmatavamalt mõjus veri. Sissekäigu põrandat inetasid suured punased ja pruunid laigud, samuti lai poriste punaste jalajälgede rida, mis kulges vasakule-paremale vaheseinte taha.
„Sharum’ite veri,” ütles üks hääl ning Inevera võpatas, pannes esimest korda tähele Everami Mõrsjat, kes seisis otse nende ees, valge rüü taustaga enam-vähem täielikult kokku sulamas. „Vigastatute soontest, kes koidikul alagai’sharak’ilt toodi. Iga päev lõigatakse