Päise päeva sõda. Peter V. Brett
hetkega. Mida Everami Mõrsja nägi? Kas ta võetakse ema juurest ja müüakse haaremisse? On ta viljatu?
Lõpuks vaatas Qeva Ineverale otsa. „Kui arbusid vähegi puutud, kaotad elu.” Nende sõnadega lahkus ta toast, jagades urinal käske. Kõlasid kiirustavad sammud, kui Melan minema jooksis.
Hetke pärast sisenes kongi Manvah, astudes hoolikalt ümber arbude ja põlvitades Inevera selja taha. „Mis juhtus?” sosistas ta.
Inevera vangutas pead. „Ma ei tea. Dama’ting vahtis arbusid, nagu poleks nende tähenduses kindel.”
„Või ei meeldinud talle nende sõnum,” pomises Manvah.
„Mis nüüd saab?” küsis Inevera kaame näoga.
„Nad kutsuvad Damaji’ting Kenevah’,” ütles Manvah ja Inevera ahhetas jahmunult. „Temale jääb viimane sõna. Palveta.”
Inevera langetas värisedes pea. Ta kartis juba dama’ting’i piisavalt. Mõte, et nende juht tuleb teda üle kaema …
Palun, Everam, ahastas ta, lase mul olla viljakas ja Kaji hõimule poegi sünnitada. Minu pere ei taluks häbi, kui oleksin nie’ting. Täida see mu ainuke soov ja ma kingin end igaveseks sulle.
Nad põlvitasid pikalt tuhmis punases valguses palvetades.
„Ema?” küsis Inevera.
„Jah?” vastas ema.
Inevera neelas alla klombi kurgus. „Kas sa armastad mind ikkagi, kui ma viljatu olen?” Tema hääl murdus lõpus. Ta ei tahtnud nutma hakata, aga silmi kerkisid pisarad.
Manvah mähkis talle kohe käed ümber. „Sa oled mu tütar. Ma armastan sind ka siis, kui sa kustutaksid päikese.”
Igavikuna näiva ootamise järel pöördus Qeva tagasi, kannul teine Everami Mõrsja – vanem ja kõhnem, terase pilguga. Too kandis dama’ting’i valget rüüd, kuid loor ja pearätt olid mustast siidist. Damaji’ting Kenevah, kogu Krasia mõjuvõimsaim naine.
Damaji’ting heitis pilgu kahele kallistajale, kes tõmbusid kiiresti teineteisest eemale ja laskusid silmi pühkides uuesti põlvili. Ta astus vaikides arbude juurde. Kaua aega uuris ta mustrit.
Viimaks Kenevah uratas. „Võtke ta.”
Inevera ahhetas, kui Qeva lähemale sammus, tal käsivarrest krabas ja ta püsti tiris. Ta vaatas ahastavalt ema poole ja nägi, et Manvah’ silmad on hirmust pärani. „Ema!”
Manvah langes põrmu, klammerdudes Qeva valge rüü külge, kui dama’ting tütart minema sikutas. „Palun, dama’ting,” anus ta. „Mu tütar …”
„Sinu tütar ei ole enam sinu mure,” katkestas Kenevah ning Qeva vabastas rüü jalahoobiga Manvah’ haardest. „Ta kuulub nüüd Everamile.”
„See peab olema mingi viga,” ütles Inevera juhmistunult, kui Qeva teda mööda teed talutas, hoides käsivarrest kõvasti kinni. Oli tunne, nagu viidaks teda palee asemel piitsutamisele. Damaji’ting Kenevah ja nie’dama’ting’ist õpilane Melan saatsid neid.
„Arbud ei tee vigu,” lausus Kenevah. „Ja sa peaksid rõõmustama. Sinust, korvipunuja ja täiesti tavalise Sharum’i tütrest, saab Everami kihlatu. Kas sa ei taipa, millist suurt au sinu perele täna osutati?”
„Miks mul ei lubatud siis nendega hüvasti jätta? Isegi mitte emaga?” Ära vasta küsimusele küsimusega, oli Manvah öelnud, aga Inevera ei hoolinud.
„Parem on neist kohe lahkuda,” seletas Kenevah. „Nad on nüüd sinust madalamal. Kõrvalised. Koolituse ajal ei lubata sul nendega kohtuda ja kui sa oled kord valmis valget rüüd taotlema, ei soovigi sa seda enam.”
Nii tobeda jutu peale ei osanud Inevera midagi kosta. Ta ei taha ema rohkem näha? Ega venda? Mõeldamatu. Ta hakkab igatsema isagi, ehkki tõenäoliselt ei pane Kasaad tema puudumist üldse tähele.
Kaji hõimu dama’ting’ide palee ilmus varsti nähtavale. Jäämata alla vägevaimategi Damaji’de eluasemeile, oli dama’ting’ide paleel kahekümne jala kõrgune loitsumüür, mis kaitses lisaks alagai’dele ka päevaste vaenlaste eest. Palee kõrged tornid ja võimas kuppel paistsid üle müüri, kuid müüride vahele polnud Inevera pilk varem küündinud. Neist vägevatest väravatest pääsesid sisse ainult dama’ting’id ja nende õpilased. Ükski mees, koguni mitte Andrah, ei tohtinud sealsele pühitsetud pinnale astuda.
Vähemalt nõnda oli Ineverale räägitud, aga kui väravad – mis tundusid avanevat iseenesest – selja taga sulgusid, märkas Inevera kaht lihastes meest neid kinni lükkamas. Nood olid valge bido ja sandaalide väel, juuksed ja kehad läikisid õlist. Mõlema pahkluude ja randmete ümber olid kuldsed vangirauad, kuid ahelaid Inevera ei märganud.
„Ma arvasin, et siia paleesse ei lubata mehi,” ütles Inevera, „dama’ting’ide vooruse säilitamiseks.”
Everami Mõrsjad mühatasid naerda, nagu oleks see hea nali. Isegi Melan muheles.
„Sul on pooleldi õigus,” vastas Kenevah. „Eunuhhid on munadeta ega ole seega Everami silmis mehed.”
„Kas nad on … push’ting’id?” küsis Inevera.
Kenevah naeris laginal. „Nad võivad ju olla munadeta, aga oda teeb neil tõelist mehetööd.”
Inevera naeratas virilalt, kui nad ronisid üles laiast, laitmatult puhta läikega valgest marmortrepist. Ta tõmbus kössi, püüdes jätta võimalikult väikese ja tagasihoidliku mulje, kui jällegi nägusad lihastes ja kuldsetes vangiraudades orjad avasid uhke kahe poolega ukse. Orjad kummardasid ning Qeva silitas sõrmega ühe lõuaalust.
„Päev oli väsitav, Khavel. Tule tunni pärast kuumade kivide ja lõhnastatud õliga minu ruumidesse, et silitustega pinget maandada.” Vaikiv ori kummardas sügavalt.
„Nad ei tohi kõnelda?” küsis Inevera.
„Ei saa,” täpsustas Kenevah. „Nende keel lõigati ära koos munadega ja kirjatähti nad ei tunne. Nii ei lobise nad iial imedest, mida dama’ting’ide palees näevad.”
Tõsi, paleed täitis luksus ja küllus, millist Inevera poleks osanud kujutledagi. Sambad ja kõrge kuppel, põrandad, seinad ja trepid olid viimseni lõigatud veatust valgest, kiiskavaks lihvitud marmorist. Koridorides sirutusid tema paljaste jalgade all hämmastavalt pehmed paksud kootud vaibad, pildudes erksaid värve. Seintel rippusid gobeläänid – meisterlikud kunstiteosed, millel ärkasid ellu Evejah’ lood. Marmoralustel seisid kaunid glasuuritud savinõud, samuti kristallist, kullast ja lihvitud hõbedast esemed: peentest kujudest ja ehisasjadest kuni raskete karikate ja kaussideni. Basaaril oleks sääraseid esemeid hoolega valvatud – üheainsa eest võinuks mõni pere kümme aastat toitu osta –, kuid kes Krasias oleks söandanud varastada dama’ting’idelt?
Koridorides tulid neile vastu teised Everami Mõrsjad, muist üksi, muist vestlevate rühmadena. Kõik kandsid samasugust voogavat valget siidrüüd peakoti ja looriga – paleeski, kus mehi polnud nägemas. Nad seisatasid ja kummardasid sügavalt Kenevah’ möödudes, ja ehkki nad üritasid seda varjata, uudistati Ineverat hindavalt ja mitte just sõbralikult.
Üsna mitu kohatud Everami Mõrsjat olid lapseootel. Jahmatav oli näha selles seisus dama’ting’e, eriti kuna nende lähedusse lubati vaid kohitsetud mehi, aga Inevera peitis oma üllatuse turutingija maski taha. Säherdune küsimus võiks Kenevah’ kannatuse proovile panna, ja kui ta siia elama jääb, ilmneb vastus peagi.
Paleel oli seitse tiiba, üks taeva iga samba kohta, keskmine tiib osutamas Aanoki Päikese, Kaji viimse puhkepaiga poole. See tiib kuulus Damaji’ting’ile ning Inevera viidi esimese mõrsja rikkalikku vastuvõtukambrisse. Qeval ja Melanil kästi väljas oodata.
„Istu,” ütles Damaji’ting, viibates lihvitud puidust