Päise päeva sõda. Peter V. Brett
Melani selgroogu alla. Tüdruku käed jätkasid tantsu kuklas, vallandades tosinaid siidisäigmeid, kuni kaks teineteisest lahus keeret ulatusid bidoni. Õpilase käed tegutsesid edasi.
See on kõik ühes tükis, taipas Inevera, vahtides imetlevalt, kuidas Melan aegamisi oma bidost vabanes. Sarnasus tantsuga kasvas, kui Melan hakkas üle ristuvate keerete astuma, paljad jalad ühtlases rütmis tümpsumas.
Inevera oli elus piisavalt korve pununud, et hea põiming ära tunda, ja see siin oli meistritöö. Nii keerukat põimingut võis kanda päev otsa, ilma et see lahti tuleks, ning oskamatud sõrmed ajaksid selle tõenäoliselt sassi ja põiming ei pääsekski valla.
„Põimitud bido kaitseb su neitsiau nagu keha kude,” lausus Qeva, visates Ineverale suure rulli õhukest valget siidi. „Sa hakkad seda kandma kogu aeg, välja arvatud pesemisel ja ihuvajadusi rahuldades, mida sa teed siin Varasalve alumises kambris. Sa ei lahku selleta mingil tingimusel Varasalvest ja valesti põimimisele järgneb karistus. Melan õpetab sulle põimingut. Korvipunuja tütar peaks selle hõlpsasti selgeks saama.”
Melan turtsatas neid sõnu kuuldes ning Inevera neelatas kramplikult ja üritas mitte vahtida läheneva tüdruku kiilaspead. Melan oli Ineverast mõni aasta vanem ja pearätita väga ilus. Ta sirutas käed välja, mõlema ümber mähitud vähemalt kümme jalga siidi. Inevera jäljendas liigutust ja nad astusid üle siidiriba käte vahel, nii et see jäi puhkama tuharatele.
„Esimest säiet kutsutakse Everami Valvuriks,” ütles Melan, tõmmates siidi pingule ja ristates selle oma suguosadel. „See ristatakse seitse korda, ühe korra taeva iga samba kohta.” Inevera sooritas liigutuse ja suutis mõnda aega sammu pidada, enne kui Qeva sekkus.
„Siid on krussis, alustage uuesti,” käskis dama’ting.
Inevera noogutas ning mõlemad tüdrukud vallandasid siidi ja alustasid otsast. Inevera kibrutas kulmu, püüdes kõigest väest põiminguid laitmatult jäljendada. Kenevah oli öelnud, et tema vead jäävad Melani õlule, ja ta ei tahtnud, et tüdrukut tema käte kohmakuse pärast karistataks. Ta suutis pearätini sammu pidada, kuni dama’ting neid katkestas.
„Liiga pingul,” õiendas Qeva. „Sa seod bidot, mitte ei tohterda Sharum’i lõhkist kolpa. Tee uuesti.”
Melan heitis Ineverale ärritunud pilgu, mis pani ta õhetama, aga nad pöördusid jälle algusse, vallandasid bidod täiesti ja hakkasid veel kord pihta.
Kolmandal korral tunnetas Inevera juba põiminguid. Need õnnestusid loomulikult ning varsti seisid nad Melaniga ühesugustes siidbidodes.
Qeva plaksutas. „Sinus on tõesti midagi erilist, plika. Melanil kulus mitu kuud, et bido põimimine selgeks saada, ja tema oli üks kiiremaid õppijaid. Eks olnud, Melan?”
„Nagu dama’ting ütleb.” Melan kummardas jäigalt ja Inevera aimas, et Qeva pilkab tüdrukut.
„Minge vanni,” kamandas Qeva. „Päev kaldub õhtusse ja köögid avatakse varsti.”
Toidu mainimisel korises Inevera kõht. Tema viimasest söögist oli hulk tunde.
„Küll sa süüa saad.” Qeva naeratas. „Kohe, kui oled teiste tüdrukutega õhtulauas teeninud ja nõud puhtaks küürinud.”
Ta pahvatas naerma, osutades sinna, kust kerkis auru ja kõlas pladistamist.
Melan sidus bido kähku lahti ja suunduski sinnapoole. Ineveral kulus kauem, et siidi mitte puntrasse ajada, siis läks ta järele, paljad jalad kahhelkividel patsumas.
Käik avardus suureks basseiniks, vesi kuum ja õhk aurust paks. Seal oli tosinaid tüdrukuid, kõik sama kiilad kui Melan. Mõned olid Inevera-vanused, aga paljud olid vanemad, muist peaaegu täiskasvanud naised. Nad seisid pestes kivibasseinis või pikutasid selle äärte libedatel kiviastmetel, kitkudes karvu ja lõigates küüsi.
Inevera mõtles sooja vee ämbrile, millest tema ja ema kahekesi pesid. Vett nappis ja seda vahetati ämbris väga säästlikult. Ta sumas imestunult basseini, kuum vesi kintse hellitamas, ning libistas sõrmedega üle veepinna otsekui turul müüdava siidi.
Nende sisenedes tõsteti pilgud. Pikutajad tõusid istukile nagu sisistavad maod, kõik silmad hämuses toas keskendusid kahele tüdrukule. Ümberringi lipsati vilkalt basseini.
Inevera pöördus, kuid tagasitee oli juba suletud, tüdrukute sõõr tõmbus koomale, laskmata tal põgeneda ja varjates neid kõrvaliste pilkude eest.
„Kas see on tema?” küsis üks tüdruk.
„See, kelle kutsusid arbud?” päris teine. Küsijad kadusid auruvinesse, kui tüdrukud asusid tiirutama, kõõritades Ineverat igast küljest üsna samamoodi, nagu Qeva oli uurinud arbusid.
Melan noogutas ja sõõr tõmbus veelgi koomale. Ineverale tundus, et nende kambakesi põrnitsemine lömastab ta.
„Melan, mis …?” Peksleva südamega sirutas Inevera käe.
Melan haaras tal randmest, väänas ja sikutas kõvasti. Inevera komistas ning Melan kahmas ta paksud juuksed pihku, kasutades kukkumise hoogu, et ta pea vee alla vajutada.
Mulin, ja edasi kuulis ta vaid vee kohinat. Inevera tõmbas vaistlikult vett kurku ja läkastas, aga vee all ei saanud köhida ja kõht kiskus krampi, kui ta võitles kiusatusega hingata. Kuum vesi kõrvetas nägu ja ta rabeles ägedalt, ent Melan hoidis teda paigal ja Inevera oli abitu. Ta rapsis, kopsud kipitamas, aga nagu Soli nende putkas, nii kasutas ka Melan väledaid ja täpseid sharusahk’ivõtteid. Ineveral polnud millegagi vastu panna.
Melan karjus ta peale, kuid vesi summutas hääle ning Inevera ei eristanud sõnu. Nüüd taipas ta, et upub vist ära. See näis täiesti jabur. Inevera polnud iial seisnud vees sügavamal kui põlvini. Vesi oli Kõrbeodas kõrges hinnas, basaaril ühtviisi kaup ja maksevahend. Kuld särab, aga vesi on jumalik, kõlas ütlus. Ainult rikkaimad Krasia elanikud said endale üldse uppumist lubada.
Ta hakkas lootust kaotama, kui Melan ta plartsatuse saatel jõnksatusega püsti tiris. Inevera juuksed kleepusid näole ja ta köhis, ahmides õhku, mis aurust paks.
„… marsid sisse,” karjus Melan parajasti, „lobised Damaji’ting’iga, nagu oleks ta su padjakaaslane, ja õpid bidot punuma kolmandal katsel!”
„Kolmandal katsel?” küsis üks tüdruk.
„Juba selle eest peaksime ta tapma,” lisas teine.
„Ta arvab, et on meist parem,” ütles kolmas.
Ahastav Inevera piilus klompis juuste alt ringi, kuid ülejäänud tüdrukud vaatasid tuimalt, ilmetute silmadega. Paistis, et keegi ei kavatse tema aitamiseks sõrmegi liigutada.
„Palun, Melan, ma …” kogeles Inevera, aga Melan tugevdas haaret ja tõukas Inevera uuesti vee alla. Tal õnnestus hinge kinni hoida, ent seda ei jätkunud kauaks, ja kui Melan ta jälle üles õhku ahmima lasi, rapsis ta taas metsikult.
„Ära kõneta mind,” hoiatas Melan. „Ma võin sinuga aastaks seotud olla, aga me pole sõbrad. Kas sa usud, et võid tulla ja üleöö Kenevah’ koha saada? Võtta selle minu emalt? Minult? Mina olen Kenevah’ veri! Sina oled kõigest … vilets heide.”
Ta tõi lagedale terava noa ning Inevera võpatas hirmust, kui Melan sellega ta juukseid räsis, pakse kiharaid peast lõigates. „Sa oled tühisus.” Ta keerutas nuga sõrmede vahel, kahmas terast ja ulatas selle käepide ees järgmisele tüdrukule, kes lähenes.
„Sa oled tühisus,” kordas tüdruk, haarates Inevera kiharad ja neid maha nüsides.
Iga tüdruk astus ette ja võttis noa, lõigates Inevera juukseid, kuni järele jäi vaid kare ebaühtlane vari, lapiline ja verine. „Sa oled tühisus,” ütlesid nad kordamööda.
Viimase tüdruku eemaldumisel põlvitas Inevera vees, konutas ja nuttis. Ikka ja jälle raputas teda kramplik köhahoog, kurgust käis läbi tuline jutt. Kopsudes oleks kui loksunud veejääke, mida need üritasid väljutada.
Kenevah’l oli õigus.