Päise päeva sõda. Peter V. Brett
hoolikalt,” hoiatas dama’ting Qeva. „Teie tallad ei ole väärt puutuma verd, mida aulikud sõdalased teie nimel valasid.”
Inevera ja tema ema nihkusid ümber plekilise põrandakatte dama’ting’i palge ette. Pealaest varvasteni valgesse siidi riietatud Qeva, kellest paistsid ainult käed ja silmad, oli pikka kasvu ja turske nagu Melan, aga naiselike kumerustega.
„Mis su nimi on, tüdruk?” Everami Mõrsja hääl oli kume ja karm.
„Inevera vah Kasaad am’Damaj am’Kaji, dama’ting,” vastas Inevera sügava kummardusega. „Nimetatud Kaji esimese naise järgi.” Selle lisanduse peale kaevusid Manvah’ küüned ta õlgadesse ning ta ahhetas tahtmatult. Dama’ting ei tundunud märkavat.
„Kahtlemata arvad sa, et oled seetõttu eriline,” turtsatas Qeva. „Kui Krasial oleks üks sõdalane iga vääritu tüdruku kohta, kes on seda nime kandnud, oleks Sharak Ka lõppenud.”
„Jah, dama’ting,” ütles Inevera taas kummardades, ja ema küüned andsid järele.
„Sa oled kenake,” tähendas dama’ting.
Inevera kummardas. „Tänan, dama’ting.”
„Haaremites kulub kena tüdruk alati ära, kui temast muud kasu pole,” ütles Qeva ja heitis Manvah’le pilgu. „Kes on su abikaasa ja mis on sinu elukutse?”
„Dal’Sharum Kasaad, dama’ting,” vastas Manvah kummardusega. „Ma olen palmilehtede punuja.”
„Kas esimene naine?” küsis Qeva.
„Ma olen Kasaadi ainuke naine, dama’ting,” ütles Manvah.
„Mehed usuvad, et võtavad endale jõukuse kasvades naisi, Kaji soost Manvah,” lausus Qeva, „aga tegelikult on vastupidi. Oled sa proovinud leida liignaisi, nagu nõuab Evejah, et nad aitaksid sind punumisel ja sünnitaksid talle lapsi juurde?”
„Jah, dama’ting. Korduvalt.” Manvah surus hambad kokku. „Nende isad … ei kiitnud kosje heaks.”
Everami Mõrsja uratas. Vastus kõneles Kasaadist palju. „Kas tüdruk on haritud?”
Manvah noogutas. „Jah, dama’ting. Inevera on minu õpilane. Ta on väga osav punuja ning ma õpetasin ta arvutama ja arveraamatuid pidama. Ta on lugenud Evejah’d seitse korda, nagu taeval on seitse sammast.”
Dama’ting’i pilk oli kinnine. „Tulge minuga.” Ta pööras ringi, minnes paviljoni sügavusse. Verest põrandal ei teinud ta väljagi, lehviv siidrüü hõljus sellest kergelt üle. Mitte üks piisk ei jäänud külge. Need poleks söandanud.
Nie’dama’ting Melan järgnes talle, astudes nõtkelt ümber vere, ja Inevera ruttas emaga kannul. Paviljon oli valgest riidest seinte labürint rohkete käänakutega, mis kerkisid ette, enne kui Inevera arugi sai. Siin ei olnud põrandal verd ja vigastatud Sharum’ite karjedki kõlasid summutatult. Ühe käänaku taga muutusid seinad ja lagi järsku valgest mustaks. Nad oleksid kui päevast öösse sattunud. Uue käänaku järel läks nii pimedaks, et mustas dal’ting’i-rüüs ema oli vaevu näha ning valgesse riietatud dama’ting ja õpilanegi paistsid tontlike viirastustena.
Äkki Qeva peatus ning Melan möödus temast, et avada põrandas luuk, mida Inevera polnud üldse märganud. Avauses eristas ta hädapärast veel pilkasemasse pimedusse viivat kivitreppi. Lõigatud kivi oli paljastele jalgadele külm, ja kui Melan luugi nende taga sulges, muutus pimedus täielikuks. Nad laskusid pikkamisi ning Inevera kartis kangesti, et ta võib komistada ja uperkuuti trepist alla Everami Mõrsjale selga kukkuda.
Õnneks oli trepp lühike, ehkki selle jalamile jõudes komistas Inevera tõesti üllatusest. Tal õnnestus püsti jääda ja keegi ei pannud vist tähele.
Qeva kätte ilmus punane tuluke, heites pahaendelist kuma, mis võimaldas neil üksteist näha, kuid ei kahandanud õieti rusuvat pimedust ümberringi. Dama’ting juhatas nad mööda elavasse kivisse lõigatud pimedate kongide reast. Mõlemal pool olid seintesse uuristatud loitsumärgid.
„Oota siin koos Melaniga,” käskis Qeva Manvah’d ning kutsus Inevera viipega ühte kongi. Inevera võpatas, kui raske uks nende järel kinni vajus.
Toa nurgas oli kivikõrgend ja dama’ting paigutas kumendava eseme sinna. See meenutas söetükki, kuhu olid uuristatud hõõguvad loitsumärgid, aga isegi Inevera teadis, millega tegemist. See oli alagai’hora.
Deemoniluu.
Qeva keeras talle selja ning Inevera täheldas naise käes kõvera noa välgatust. Punases valguses näis seda katvat veri.
Inevera kiljatas ja taandus, kuid põrkas tillukeses kongis varsti kiviseinale. Dama’ting tõstis noa Inevera nina alla, kelle silmad läksid seda vaadates kõõrdi.
„Sa kardad nuga?” küsis dama’ting.
„Jah, dama’ting,” ütles Inevera vaistlikult, murduval häälel.
„Sule silmad,” kamandas Qeva. Inevera vabises hirmust, aga täitis käsu, süda rinnas valjusti peksmas, kui ta ootas, et nuga tema ihusse tungib.
Ent hoopi ei tulnud. „Kujutle palmipuud, punuja tütar,” ütles Qeva. Inevera ei mõistnud küll hästi, aga noogutas. Seda pilti polnud raske silme ette manada, sest ta ronis palmipuudel iga päev, nõtkelt tüve pidi üles turnides, et punumiseks lehti korjata.
„Kas palm kardab tuult?” küsis dama’ting.
„Ei, dama’ting,” vastas Inevera.
„Mida see teeb?”
„Paindub, dama’ting,” ütles Inevera.
„Evejah õpetab, et hirm ja valu on kõigest tuul, Manvah’ tütar Inevera. Las see puhub sinust üle.”
„Jah, dama’ting,” ütles Inevera.
„Korda kolm korda,” kamandas Qeva.
„Hirm ja valu on kõigest tuul,” ütles Inevera sügavalt hinge tõmmates. „Hirm ja valu on kõigest tuul. Hirm ja valu on kõigest tuul.”
„Ava silmad ja põlvita,” lausus Qeva. Kui Inevera kuuletus, lisas ta: „Siruta käsi välja.” Kui Inevera käe tõstis, tundus see justkui kehast lahutatud, aga ei värisenud. Everami Mõrsja kääris Inevera varruka üles ja lõikas talle küünarvarde, kust nõrgus erepunane verenire.
Inevera hingas teravalt sisse, kuid ei tõmbunud eemale ega karjatanud. Hirm ja valu on kõigest tuul.
Dama’ting kergitas veidi loori ja lakkus nuga, maitstes Inevera verd. Ta pistis selle pihale tuppe ja sirutas siis tugeva käe, et haava pigistada, nõrutades verd käputäiele mustadele loitsumärkidega arbudele.
Inevera surus hambad kokku. Hirm ja valu on kõigest tuul.
Kui veri arbusid tabas, hakkasid need kumendama ning Inevera taipas, et needki on alagai’hora. Tema veri puudutas deemonite luid. See mõte oli õõvastav.
Dama’ting taganes sammukese, leelutades tasakesi ja raputades arbusid, mille kuma üha kasvas.
„Everam, valguse ja elu andja, ma anun sind, kingi oma alandlikule teenijale teadmine sellest, mis ootab ees. Räägi mulle Ineverast, Kasaadi tütrest, kes on Damaj, Kaji soost.”
Nende sõnadega heitis ta arbud põrandale Inevera ette. Valgus sähvatas pimestavalt, sundides Ineverat silmi pilgutama, ja vaibus tuhmiks tukslemiseks, kui kumendavad märgid põrandal tõid ilmsiks tema saatuse lehepunutise.
Dama’ting vaikis. Ta kissitas silmi, vahtides märke tükk aega. Inevera poleks osanud öelda, kui kaua just, aga lõi tuikuma, sest jalalihased, mis polnud nii pika