Päise päeva sõda. Peter V. Brett
lõpuks, kui keegi ei märka, leiab ta Melani kaubatelgi ja sokutab sinna närilised.
1. ARLEN
Suvi 333 pN
30 koitu Kuu loomiseni
Renna suudles Arlenit veel kord. Tasane tuuleke puhus õhukesele higikihile nende ihul, jahutades neid, kui nad lämbes öös lõõtsutasid.
„Mind huvitaski, kas sa oled selle riideräbala all tätoveeritud,” ütles Renna, pugedes mehe vastu ja langetades pea ta rinnale, kuulatades südant.
Arlen naeris ja pani neiule käe ümber. „Selle nimi on bido. Ja isegi minu kinnismõtetel on piirid.”
Renna kergitas pead, kummardudes huultega mehe kõrva äärde. „Äkki vajad sa vaid usaldusväärset loitsutundjat. Naise kohus on hästi hoolt kanda selle eest, mis tema mehe bidos on. Ma võiksin sinna mustjuurega maalingud teha …”
Arlen neelatas ja Renna nägi, et ta lõi õhetama. „Loitsumärgid ei püsiks joonistamisegi ajal rivis.”
Renna naeris, embas teda ja langetas pea uuesti ta rinnale.
„Vahel kardan, et olen omadega segi läinud,” ohkas Renna.
„Kuidas nii?” küsis Arlen.
„Ma mäletan end istuvat Selia Viljatu ketrustoas ja tühjusse vahtimas. Sealtpeale on kõik nagu unenägu. Kardan, et mu teadvus viis mind lihtsalt päikselisse kohta ja jättis sinna.”
„Kui see on sinu päikseline koht, on sul vilets kujutlusvõime,” ütles Arlen.
„Mispärast?” küsis Renna. „Ma olen prii Harlist ja talust, võtku seda Maapõu, tugevam, kui oleksin iial osanud kujutleda, ja tantsin armutus öös.” Ta viipas käega ümberringi. „Maailm särab värvides ja hiilgab.” Ta vaatas mehele otsa. „Ja ma olen koos Arlen Põldajaga. Kuidas saakski mu päikseline koht olla kusagil mujal?”
Renna hammustas huulde, kui sõnad suhu tulvasid. Sõnad, mida ta oli endamisi sageli mõelnud, aga polnud söandanud välja öelda. Osalt kõhkles ta hirmust Arleni vastuse ees, kuid paljuski ka oma kahtluste tõttu. Kõik õed Parksepad olid kiiruga voodisse hüpanud esimese tubli mehega, keda kohtasid, aga kas keegi neist oli kunagi armunud?
Lapsepõlves oli Renna uskunud, et armastab Arlenit, ehkki oli viimast vaid kaugelt näinud, ning nüüd mõistis ta, et oli kalliks pidanud pigem kujutlust, milline poiss võiks olla, kui poissi ennast.
Tänavu kevadel oli Renna veendunud, et armastab Cobie Kalapüüdjat, aga nüüd taipas ta, et seegi oli vale. Cobiel polnud häda midagi, kuid Renna teadis, et oleks küllap samamoodi võrgutanud mõne teisegi mehe, kes oleks Harli tallu tulnud. Tähtis oli minema pääseda, sest igal pool oli parem kui seal talus ning iga mees loodu hulgas etem tema papast.
Aga Rennal oli valetamisest villand. Villand keele hammaste taga hoidmisest.
„Ma armastan sind, Arlen Põldaja,” ütles ta.
Kui need sõnad ta huultelt kõlasid, kadus julgus ja ta hoidis hinge kinni, kuid Arlen kallistas teda vähimagi kõhkluseta kõvemini. „Ja mina armastan sind, Renna Parksepp.”
Renna hingas jälle, hirm ja kahtlused lahkusid temast.
Võlujõud kehas pakitsemas, ei saanud Renna lamades üldse und, aga ta ei soovinudki. Sooja ja kaitstuna imestas ta nagu muuseas, kuidas nemad Arleniga olid kõigest mõne tunni eest siinsamas paigas võidelnud deemonite vürsti ja tolle teenritega. Maailm näis olevat muutunud. Elu ise oli muutunud. Üürikeseks olid nad põgenenud.
Ent sedamööda, kuidas higi kuivas ja kirelõõm vaibus, hakkas taas tähelepanu nõudma tegelik maailm, kohutav ja õõvastav. Neid ümbritsesid maaaluste laibad, musta vere pritsmed katmas välu. Üks kujumuutja-deemon oli ikka veel temaks kehastunud, mahalõigatud peast nõrgumas musta verd. Üsna lähedal lebas endiselt Varjutants, jalad lahastes, kuna järeleaimaja-deemon oli hobuse peaaegu tapnud.
„Varjutantsu tuleb veel ravitseda, enne kui ta kõndida saab,” märkis Arlen. „Isegi siis võib kuluda paar ööd, kuni tema jõud taastub.”
Renna heitis välule pilgu. „Kuidagi ei tahaks teiseks ööks siia jääda.”
„Mina ka mitte,” ütles Arlen. „Homme tõmbab see maa-aluseid ligi nagu porilomp vihmausse. Mul on siinkandis peidik piisavalt suure vankriga Varjutantsu vedamiseks. Toon selle ära ja olen varsti pärast päikesetõusu tagasi.”
„Öö saabumist peab ju ikkagi ootama,” lausus Renna.
Arlen keeras pea viltu. „Miks?”
„See hobune kaalub rohkem kui su isamaja,” ütles Renna. „Kuidas me ta ilma öise jõuta vankrisse tõstame? Pealegi, kes seda vankrit vedama hakkab?”
Arlen vaatas talle otsa, näoilme silme ümber tätoveeritud loitsumärkide kiuste kõnekas. „Lõpeta,” nähvas Renna.
„Mis asi?” küsis Arlen.
„Arupidamine, kas mulle valetada,” ütles Renna. „Me oleme nüüd kihlatud ja mehe-naise vahel ei tohi valesid olla.”
Arlen heitis talle üllatunud pilgu ning raputas siis pead. „Ma ei kavatsenud päriselt valetada. Pidasin aru, kas praegu on õige sellest rääkida.”
„Kui su nahk on sulle armas,” ähvardas Renna. Arlen kissitas silmi, kuid Renna pilk oli ainitine ja järgmisel hetkel kehitas mees õlgu.
„Osa mu jõudu säilib ka päevaajal,” ütles ta. „Keskpäevapäikesegi all võiksin vist piimalehma üles tõsta ja visata kaugemale, kui sina suudad lennutada lutsukivi.”
„Mis sind nii eriliseks muudab?” küsis Renna.
Arlen heitis talle jälle pilgu ja pahaselt põrnitsev neiu näitas mehele vaid pooleldi naljatades rusikat.
Arlen naeris. „Kui peidikusse jõuame, räägin sulle kõik. Ausõna.”
Renna muigas. „Suudle mind, ja oleme kokku leppinud.”
Oodates võttis Renna välja Arleni kingitud loitsimisvarustuse, laotas maapinnale puhta riidetüki ja ladus tööriistad kenasti ritta. Ta tõi lagedale oma ojakividest kaelakee ja noa, asudes neid pikkamisi, hoolikalt, kiindunult puhastama.
Kaelakee oli Cobie Kalapüüdja kihlakingitus, jäme nöör, kuhu oli lükitud tosinaid siledaid lihvitud kive. See oli nii pikk, et ulatus Rennale kaks korda ümber kaela ja rippus ikkagi veel allapoole rindu.
Nuga oli kuulunud tema isale Harl Parksepale. Papa kandis seda alati teravaks ihutuna vööl. Oli sellega mõrvanud Cobie, kui Renna tema juurde ära jooksis, ja Renna oli sellega omakorda tapnud papa.
Selle sündmuseta olnuksid Renna ja Cobie juba laulatatud, kui Arlen Ojaäärsele tagasi pöördus. Kaelakee, teise mehe kihlakingitus, meenutas Rennale, et tal polnud õnnestunud Arlenile truuks jääda. Nuga tuletas meelde meest, kes oli teda terve elu hoidnud isiklikus Maapõues.
Aga Renna ei suutnud kummastki loobuda. Nii heas kui ka halvas olid need asjad maailmas ainsana päriselt tema jagu, ainsad killud tema päevaelust, mis olid öösse kaasa tulnud. Ta oli mõlemad loitsumärkidega katnud, kaelakee tõrje- ja noa ründeloitsudega. Kaelakeed võis vajadusel kasutada loitsuringina, kuid tõhusam oli see kägistamiseks. Ja nuga …
Nuga oli läbistanud maa-aluste vürsti rinnakorvi. Praegugi kiirgas selle võlujõud tema loitsudega ümbritsetud silmadele heledalt. Ja ei kiiranud vaid loitsumärgid – tuhmilt kumendas kogu tera. Põgusalgi puudutusel lõikas see sõrme.
Ta teadis, et vägi hajub päikese tõustes, aga senikaua näis relv võitmatu. Päevaajalgi on see nüüd tugevam. Võlujõud muutis asjad ikka paremaks, kui need enne olid. Samamoodi pani puhastuskaltsu kergeimgi riive kaelakee uuesti läikima, nöör veel vastupidavam kui alguses.
Renna valvas Varjutantsu koiduni. Hommikupäike leidis maa-aluste siin-seal vedelevad kehad, süüdates need põlema. Sellest vaatepildist ei tüdinud ta iial, ehkki selle hind oli ränk. Kuni deemonid leegitsesid,