Tähtis kevad. Jaan Aps
Tähtis kevad
Jutuajamine varakevadises Prahas ehk kuidas väikesest vestlusest võivad alguse saada suured mõtted
Imre: Mõnikord tundub mulle, et kõik mu elu täiuslikumad hetked… okei, kui seks välja arvata… on seotud sellega, et ma istun mingis kohas – pubis või klubis või heas kohvikus – ja ajan juttu mulle tol hetkel kõige olulisema inimesega. Me sööme või joome midagi head ja väga mõnus on olla. Aga see toimub justkui väljaspool reaalsust. Lõpuks tuleb ikka püsti tõusta ja lahku minna. Ja siis äkki nagu polegi mingit tähtsust sellel, millest sai räägitud või mida koos kogetud.
Curly: Ma saan sust aru küll, aga… Miks sa teed sellist vahet, et osa hetki su elus ei ole reaalsuses veedetud – ja et need on just need hetked, mida sa pead õnnelikeks ja kõik muu on lõputu viletsus ja üksik kodutee – ja et just see viimane tundubki sinu jaoks olevat reaalsus, kus sa tunned, et peaksid justkui veetma enamiku oma ajast. See on ju masendav suhtumine. Kogu aeg peab õnnelik olema või vähemalt selle poole püüdlema.
Imre: Aga kas sina oled siis õnnelik?
Curly: Nüüd ma peaksin vist vastama, et jah, loomulikult, kuna viibin sinuga koos? Heh, seda ma nimme ei ütle. Aga tõepoolest, ma olen suht õnnelik – ja mis põhiline, ma püüdlen teadlikult õnne poole.
Imre: Aga sa ju annad endale aru, et õnne poole püüdlemine on midagi väga ebaoriginaalset, eks? Peaaegu kõigis vähegi filosoofilistes raamatutes tõdetakse viimasel leheküljel midagi taolist, et – peategelane sai aru, et õnn peituski tema teekonnas, õnne poole püüdlemise protsessis ja et see oligi tegelikult õnn, ning muu selline jama. Jairo – see minu kuradi nii-öelda guru, kellest olen sulle piisavalt rääkinud – tema tajus samuti elu edasiliikumise ja voolamisena eesmärkide poole ja nii edasi. Aga minu jaoks pole õnn kunagi seisnenud mingis teekonnas või rännakus, vaid just nimelt paigalistumises.
See on ühelt poolt hetke nautimine, sellest kõige võtmine; aga teisalt iga minutiga üha tugevamaks muutuv tunne, et kohe saab kõik läbi, et iga hetk tuleb uksest välja astuda.
Mingis mõttes on ju näiteks kevad samuti jumala hea näide. Ühelt poolt tunned, et nüüd algab midagi ilusat, et läheb jälle soojemaks ja nii edasi, aga teiselt poolt sa tead, et see saab kohe-kohe läbi, ees ootab suvi, mida niikuinii ei jõua nautida, ja siis ongi juba sügis ja järjekordne talv, mis omakorda tundub lõputu. Mitte et ma seetõttu kevadest vähem rõõmu tunneksin, aga no ikkagi… ma tean ju, et seda pole kauaks.
Curly: No tänud oma mõtete jagamise eest… just seda oligi praegu vaja… mu tuju polnudki veel piisavalt halb…
Imre: Hmh, minus ei tekita see halba tuju… mitte seda ma ei tahtnud öelda… lihtsalt asjad tunduvad niimoodi… nii kevade kui ka kõige muuga…
„Las ma masseerin su kaelasooni,” tegi Curly tibake pahuralt ettepaneku. „Sa näed välja nii, nagu oleksid äsja koerajunni sisse astunud! Ma lausa tunnetan, kuidas su halb tuju mulle üle kandub. Nagu suitsuhais, mille saad endale külge tossutajaga kõrvuti istudes ja millest ei saa lahti ka siis, kui ennast ventilaatorilaba külge riputada ja sellega kogu päeva kaasa tiirelda.”
Imre ei öelnud midagi. Ega Curly seda vist ei oodanudki.
Ta jätkas: „Mu tänane turistidegrupp oli niikuinii väga masendav. Ma üldiselt ei eeldagi nendelt, et nad mu giidijutu vastu tingimata erilist huvi tunneksid – ma olen loomulikult siiralt rõõmus, kui nad seda teevad – aga mingit kuradi elementaarset lugupidamist võiksid nad sellegipoolest üles näidata. Igatahes nad jutustasid omavahel ja tegid mingeid lolle nalju… hullult masendav on üritada grupist üle rääkida.
Aga sina – järgmine kord tee enne meie seltskondlikku üritust kätekõverdusi või midagi taolist. Just lugesin mingist ajakirjast, et igasugune füüsiline tegevus toodab inimkehas rõõmuhormoone. Ma ei saa hakata sind ometi iga kord masseerima, kui sul paha tuju on, et sind natukenegi talutavamaks muuta. Aga praegu olgu nii, mul on massaažituju küll.”
Imre heitis talle üllatunud, mitte just eriti entusiastliku pilgu: „Tahad kohe teha? Siin?”
Ta tundis end pubi nurgalauas Curly kõrval istudes juba niigi ebamugavalt. Kulunud kattega kaheinimesediivanike oli mõnusaks istumiseks liiga räpane, see oli kaetud mustjaspruunikate plekkidega ja seda kaunistasid narmendavate niidiotstega ääristatud augud – soovi korral oleks võinud mõnesse neist näpu pista ja polstrit katsuda. Imre üritas meeles pidada, et ta mõnel hajameelsushetkel kogemata seda automaatset liigutust ei teeks. Nimelt kangastus talle kujutluspilt, kuidas tema näpp kohtab ilaselt niisket nätsutompu, mille mõni hiljuti samal kohal istunu on auku torganud. Piisavalt rõve mõte, et judinaid peale ajada ja kogu praegust lõõgastushetke ära rikkuda. Ta suutis puhkemomente täielikult nautida ainult siis, kui kõik detailid olid paigas või vähemalt ei kriipinud nii jäledalt silma ja mõtet nagu praegune istumisase. Imre oli nädala alguses püksid hotelli pesumasinast läbi lasknud – ja nüüd kogub ta nendega selles nõmedas joomaurkas mingite lakardite sitaseid baktereid.
Samas polnud nad joogikoha valikule eriti aega pühendanudki, sest ilm oli uduselt vihmane, pikemaks ringilonkimiseks või isegi kiirel sammul mõnda lemmikkohta suundumiseks liialt masendav. Hommikul oli õhk tundunud petlikult mahe ja nende mõlema rõivastus oli õhtuse niiske jaheduse jaoks liiga kerge. Selline käitumine oli kevadtalve jaoks igati tüüpiline ja vabandatav, kuid loomulikult ei võtnud ilmataat inimeste ootusi ja lootusi arvesse ning oli tol päeval taas vingerpussi mänginud, saates Prahasse sellisel hulgal sünkjaid hoovihmapilvi, et nendega oleks saanud kolm taevalaotust kinni katta, ja ka paraja portsu rõsket udu.
Tõsi, Prahas oli praegu ilmselt tunduvalt soojem kui Eestis, aga see polnud ju mingi lohutus. Imre õhukesest jopest polnud rõske tuulega eriti asja ning kerges teksarõivastuses Curlyga ei tundunud sugugi paremad lood olevat.
Seega tuli esimesse ettejuhtuvasse kohta sisse hüpata ning selle eest nii mõndagi välja kannatada – lisaks kulunult räpasele interjöörile olid ka pubi kunded keskmisest räsituma ja kahtlasema väljanägemisega. Sellised tüübid, kelle nägemine tänaval või poes või mujal Imres alati masendust tekitas. Kuidas taolised persoonid üldse suutsid olemas olla? Mornid näod, korrastamata riided, räpased jalanõud – juba pealiskaudsel vaatlemisel oli selge, et nende olevuste elu on mõttetu ja haletsusväärne. Ja pubi, kus ta koos Curlyga praegu aega maha võtta üritas, tundus olevat just seesuguste indiviidide seltskondliku kogunemise paik.
Otse nende vastas, teise seina ääres, istus morn keskealine mees, veidike paadialuse väljanägemisega, kes jõllitas neid üksisilmi ning pööras oma aukus silmade pilgu vaid vahetevahel kõrvale, et vahtida aknaaluses lauas ennast mugavalt sisse seadnud ja teineteist käperdavat lärmakat poolpurjus turistipaari. Jõllitaja ees oli pooltühi õlleklaas, millest ta polnud juba mõnda aega lonksugi võtnud.
Omaette olemise tunnet häirisid ka tunkedes-teksades Tšehhi noormehed, kes baarileti ääres häälekalt vestlesid. Nad heitsid aeg-ajalt üsnagi agressiivseid pilke enese ümber, müksasid üksteist ja lasksid rämedaid häälevarjundeid üle ruumi kõlada. Ilmselt noored sinikraed, kes olid enne hilisõhtust tantsu- ja joomapidu tulnud julgustust võtma.
Teised külastajad polnud nii silmatorkavad, ent nemadki ei tundunud olevat pärit elu päikeselisemalt poolelt. Ainukesena näisid elust tõeliselt rõõmu tundvat need kaks turisti, kes olid siia ilmselt juhuslikult sattunud, aga nemad oli sedavõrd purjus, et oleksid tõenäoliselt sama lõbusalt ja häälekalt lõkerdanud ka surnuaial avatud haua juures või ükskõik kus mujal.
Seega polnud Curly idee teda masseerida kuigi sobilik. Niigi oli diivanikesel neile kahele ruumi napivõitu, pealegi ei tundnud Imre hetkel vajadust lähedasema füüsilise kontakti järgi. Curlyga juttu ajada, päevaseid muresid kurta – seda küll. Aga õhtuse seksisessiooni eelmänguks (sest mis muud sai Curlyl mõttes olla) ei olnud tal hetkel vähimatki tuju.
„Kuule, praegu ehk mitte?!” ütles Imre ja nihkus alateadlikult Curlyst tsipake kaugemale. Vaid veidike – mõned sentimeetrid kulunud istmekattel – kuid siiski piisavalt, et Curly seda tajuks ja tähele paneks. Too reageeris liigutusele momentaalselt.
„Kui sa ei taha minuga üldse olla, miks sa mind siis täna välja kutsusid?” Solvunud ilme Curly näol ja tormakas lonks õlleklaasist, mis parajalt kõva kolksuga lauale tagasi maandus.
Imre peast vilksatas