Tähtis kevad. Jaan Aps
naeratus ja ta vaatas nüüd juba vabatahtlikult paarile vastu: „Te olete Leedust, jah?”
„Jah, mõelda vaid – te teate Leedut? Kas te teate, kus
Leedu on?” neiu vadin muutus veel kraadi võrra rõõmsamaks. Ka noormees naeratas, ent arvatavasti ainult viisakusest, ja vaatas nüüd ainiti kauaotsitud turismiinfo-silti – ilmselt tahtis ta juba liikuma hakata.
„Muidugi tean, ma olen ise Eestist,” selgitas Imre. „Ma olen Tallinnast. Vilniuses olen ka korra käinud.”
Nüüd vaatas ka noormees talle taas otsa, temagi naeratus oli endisest siiram. Ta teatas valju häälega: „Lahe, mul on Tallinnas üks sõber. Ta on ka eestlane. Ta oli meil vahetusüliõpilane. Ta tõi iga kord Eestist viina kaasa.”
„Eesti viin on päris hea,” nentis Imre.
„Me lubasime talle ju Eestisse külla minna, eks?” müksas noormees neiut.
„Jah, me kindlasti läheme millalgi,” vadistas see. „Tallinn on kindlasti väga tore. Mis sest, et totaalselt sotsialismiaegne linn. Aga praegu me läheme Austriasse, järvedele purjetamist õppima. Me loodame, et seal on vesi ikka veel soe. Leedus on juba nii külm.”
„Misasja, Austriasse?” irvitas Imre. „Kas te natuke vales peatuses maha ei tulnud?”
„Mis mõttes vales peatuses?” muutus noormees tõsiselt. „See poleks olnud võimalik. Meil oli äratuskell ka. Me lihtsalt reisime rongiga, tulime Varssavi kaudu. Nüüd proovime enne Austriasse edasisõitu kaks ööd Praha ööelu.”
„Me armastame mõlemad tantsimist!” teatas neiu. „Ma olen väga hea tantsija. Ja Ugnius on ka väga hea tantsija. Üks meie sõber käis Prahas eelmisel aastal. Ta rääkis, et siin on lahedad ööklubid. Ja muusika pidi ka lahe olema.”
„Aga tegelikult me läheme ikka purjetamist õppima. Aga tahtsime Prahat ka näha,” täpsustas noormees, kelle nimi oli nähtavasti Ugnius
„Ja Prahas tantsida. See meie sõber kiitis tohutult. Aga tegelikult ta ise ei ole üldse hea tantsija.”
„Aga me peaks Praha vaatamisega peale hakkama, muidu me ei näegi seda,” ütles Ugnius nüüd asjalikult. „Me peame veel hotelli ka leidma.”
„Jah, nii hirmus, et me midagi broneerida ei jõudnud – kõik oli ühe sõbra süü!” teatas neiu.
„Teil ei olegi hotelli?” küsis Imre. Huvitav informatsioon.
„Meil oleks küll, kui me oleksime broneerinud,” selgitas Ugnius karmilt. „Me lootsime ühele sõbrale, aga ei oleks pidanud lootma.”
„Aga te võite tulla ju sinna hotelli, kus minagi ööbin!” teatas Imre, naeratus näol. „See on hea ja odav, saate ööklubi pileti jaoks raha kokku hoida. Ja suhteliselt lähedal ka, kesklinnas.”
„On see hea hotell?” küsis Ugnius asjalikult üle.
„Ise näete, tulge kaasa – see on päris lähedal. See ei ole lukskoht, aga saate raha kokku hoida ja hommikusöök on hinna sees, ja väga lahe seltskond on ka.”
Ugnius tundus kõhklevat, aga neiu teatas: „Meie suhtlemegi ainult laheda seltskonnaga! Lähme vaatame, kus Eesti sõber elab!”
Nii nad siis läksidki. Päris hea tunne oli niimoodi võõrastega ringi käia, enesekindlalt teistest poolteise sammu võrra eespool kõndides ja läbi tunglevate inimeste kurssi hoides. Hetkeks mõtles Imre, et äkki peaks suhete täiendava soojendamise nimel tegema pisikese kõrvalehüppe Karli väljakule ja sealses ümbruses natuke giidi mängima. Ent tal ei tulnud kiirelt järele mõeldes meelde ühtegi põnevat lugu, mida oleks olnud huvitav jutustada ja pealegi tundusid leedukate matkakotid küllatki rasked olevat. Seega valis Imre otsetee hotelli – ent turistijuhi rolli poleks tal ilmselt õnnestunud täita ka Karli väljakult ja mujalt läbi minnes, sest pärast paari tema märkust ümberkaudse arhitektuuri kohta võtsid külalised jutujärje üle ja lobisesid kogu tee. Nimelt räägiti Imrele lugu sellest, kuidas eestlasest vahetusüliõpilane end ühel peol purju jõi ja naiste tualettruumi täis oksendas, olles enne koridoris aknaklaasi lõhkunud. See oli pikk lugu, kuna samal peol juhtus muudki – näiteks Ugniuse kursavend läks tülli ühest teisest ülikoolist pärit tüübiga ja algas kaklus. Millega kaklus lõppes, seda Imre teada ei saanudki, sest enne tuli tal piduliku häälega teatada: „Siin ongi teie noortehotell!”
Sisenemine, registreerumine, rõõmus mõmin maksmisel („Meil Leedus ei ole ka nii odav!”), pahameelepomin magamisruumi astudes („Issand, kas me hakkame siin kõik koos magama? Siia mahub ju nii palju inimesi! Kas me omaette ei saagi olla? Ja narivoodid!”), masendus duširuumidega tutvumisel („Ugnius, sa peaksid nägema tüdrukute duširuumi! Sa lihtsalt peaksid seda nägema! Kas siin tõesti mingit muud varianti pole?”) ja rahunemine Imre meeldetuletuse peale, et „normaalses” hotellis oleks kõik kolm korda kallim („Nojah, Austrias saame niikuinii heasse hotelli, elame üle, selle eest saab õhtul rohkem kokteile tellida – tead, see sõber rääkis, et ühes ööklubis pidid siin väga head kokteilid olema!”).
Kokkuvõttes jäid külalised Baltikumist siiski suhteliselt rahule, eriti pärast seda, kui Imre rõhutas neile, et hommikusöök on samuti hinna sees. Imre ei täpsustanud targu, et hommikusöök koosneb tavaliselt (ja tavaliselt tähendas tegelikult alati) imeliku maitsega löga sisaldavast jogurtitopsist, hallikaspruunidest kuivanud rosinatest ja saiaviiludest koos võimalusega neile lääget aprikoosimoosi peale määrida.
Seega oli ta leedulaste linna peale suundumise hetkel nendega igati sõbralikes suhetes, isegi niivõrd sõbralikes, et Ugnius küsis, kas ta ei tahaks nendega hiljem mingil hetkel pubis paar õlut võtta. Imre keeldus viisakalt, öeldes, et tal on õhtupoolikul väga kiire ja ruttaski juba hotelliuksest välja…
… aeglustades hotelli nurga taga sammu ning hakates vaikselt kesklinnast eemale kõndima. See rajoon meeldis talle, kuna inimesi liikus sealsetel tänavatel suhteliselt vähe ning ta sai lihtsalt ringi kõndida ja mõtlemisele keskenduda. Mõtelda oli vaja. Imre keskendus algul sellele, mis oli positiivne ja veelgi positiivsem. Positiivne oli see, et nüüd oli tal võimalik paar päeva hotellis muretult ööbida ja hommikusöök (nii hull kui see ka ei olnud) oli garanteeritud. Veelgi positiivsem oli see, et ilmselt oli ta juhuslikult avastanud õige meetodi, kuidas kliente hankida. Naeratada, olla sõbralik, mängida aitajat, võib-olla (see mõte tuli talle just nüüdsama) isegi mängida turismibüroo ametnikku, kelle ülesandeks on abivajajad lähima majutuseni juhtida. Imre irvitas – jah, just nii ta teebki. „Olen Praha turismiinfost. Kas teil on hetk aega rääkida?” – „Kas te olete majutusest huvitatud?” – „Meil on teile pakkuda väga kalleid hotelle… aga tegelikult peaks paaris odavas noortehotellis ka kohti olema. Mul on hetkel aega, viin teid sinna kohale.” – „Oh ei, pole tänu väärt. See ongi minu töö!” Jah, midagi taolist. Ning läheneda õigetele inimestele – noored, suurte matkakottidega… ja mida suurem punt, seda parem – seda rohkem öid ühe korraga koguneb. Esimest korda selle veidravõitu tööotsa saamisest peale (millest ei olnud küll eriti palju aega möödas) tunnetas Imre, et täitsa lahe oleks minna ja mõned inimesed hotelli juurde tuua.
Üks teine küsimus siiski jäi – kuidas vältida nälgasuremist. Tehing hotelliperemehega garanteeris talle öömaja ja hommikusöögi, kuid jogurtitopsikesest eesti mehele ellujäämiseks päris kindlasti ei piisanud. Lisaks ei vaimustanud Imret mõte, et ta peab mingi ajavahemiku (kas või kuni uue töö leidmiseni) eksisteerima täielikult ilma sularahata. Pagan, hotellil tundusid kõik abitöölised olemas olevat – vaevalt et peremees oleks näiteks veel ühte koristajat juurde tahtnud. Maksimaalse puhtuse hoidmine ei kuulunud niikuinii hotelli profiili hulka. Samas oli hotelli peremees praegu ainuke tuttav inimene Prahas (eelmine kontakt oli ju vussi läinud), keda oleks olnud võimalik sissetuleku hankimiseks ära kasutada. Huvitav, kuidas elas ära tema eelkäija, see pagana Stan? Jagas jogurtiannuse päeva peale viieks võrdseks osaks? Ei-ei, peremees rääkis midagi täisjoomisest ja rahakoti äravarastamisest… Ja raha oli peremehelt… kuigi see tüüp polnud mitu päeva ühtegi klienti juurde toonud… Hmm, see asi vääris uurimist.
Peremehega