Tähtis kevad. Jaan Aps
ise mainisite, et ta sai teilt mingit tasu. Sularaha kuluks hädasti ära.”
Peremees mõtles tükk aega, suunates pilgu koridoriaknast välja. Imre ootas ja vaatas samuti aknast paistvat kitsukest sisehoovi, kus tegelikult midagi jälgida ei olnud. Siis ütles peremees: „Asi oli selles, et Stan aitas ühte mu sõpra. Aga ma peaksin sind paremini tundma… Ja ma ei tea ka, kas tal enam taolist abi vaja läheb.”
Imre ütles: „Aga te ju tunnete mind! Pealegi tõin teile hotelli juba kaks inimest!”
„Nojah, seda küll… Aga seda tööotsa ei saa igaühele anda. Las ma mõtlen…”
Veel mõned juurdetoodud ööbijad, veel paar üsna usalduslikku vestlust peremehega… ja mõne aja pärast oli tal teine tööots samuti käes. Curlyle polnud ta rääkinud, milles see seisnes. Ühelt poolt ta ei tahtnud seda teha (Curlygi polnud ju talle endast kaugeltki kõike jutustanud) ja teiselt poolt ei julgenud ka, kuna peremees oli selle rangelt ära keelanud.
Aga raha tuli hästi – samas kulus ka hästi. Eriti mõni aeg hiljem, pärast seda, kui Curly tema ellu tuli. Seega oli ta sunnitud endiselt käima raudteejaamas kliente hankimas, sest söömiseks JA ööbimiseks poleks küll raha lahedalt jätkunud. Kui olulisemate vajaduste rahuldamiseks olekski sellest piisanud, ei oleks ta siiski saanud näiteks praegu endale lubada Curlyga pubis istumist. Aga see oli ju põhiline. Tunnetada Curly lähedust, pöörata nägu tema poole, naeratada ja öelda tunnustavalt: „Tänud, mu selg tunneb ennast nüüd palju paremini.”
„Su selg võib ju ennast hästi tunda – pinget oli seal enne nii palju sees, nagu oleksid seda kõrgepingeliinist laadimas käinud – aga näost küll meeletut optimismi näha ei ole,” nentis Curly pahuralt. „Mis sul juhtus siis? Kaklesid kellegagi, sain õigesti aru või?”
„Ma ju hakkasin sulle juba rääkima. Mul on raudteejaamas viimasel ajal jamad olnud. Tulevad mingid tüübid juurde ja käsivad uttu tõmmata. Nad nii-öelda esindavad teisi noortehotelle – aga probleem on selles, et nad on mitmekesi koos. Äkki on mingist hotelliketist või kurat seda teab. Igatahes, kui enne lihtsalt sõimasime üksteist, siis täna tõmmati perrooni kõrval nurga taha ja näidati nuga. Suur nuga oli, kurat. Kui teised on mitmekesi, ei saa ju midagi teha ka. Üritasin lahti rabeleda ja siis läkski väikeseks madinaks. Õnneks nad vähemalt noaga midagi ei teinud.”
„Jama lugu,” nentis Curly ja võttis klaasist lonksu. Tema näilise ükskõiksuse põhjal polnud Imrel võimalik otsustada, kas ta lihtsalt ei oska kuidagi reageerida või oli ta hoopis oodanud kuulda mingit veelgi põrutavamat lugu.
„Jama muidugi,” täiendas Imre. „Ma ei tea, kas sinna ongi üldse mõtet tagasi minna – tüübid tundusid asja tõsiselt võtvat. Täitsa perses.”
„Teiselt poolt,” ütles Curly ärritavalt rahuliku ükskõiksusega ning võttis klaasist järgmise lonksu, „teenid sa ju oma muu tööotsaga vist piisavalt, et saaksid hotellis ööbimise eest maksta. Kuigi sel juhul tasuks sul muidugi endale juba kusagil tuba üürida. Võib-olla olekski sul mõttekam selle raudteejaamaga jamamine üldse ära lõpetada ja asja rahulikult võtta.”
„Mida kuradit,” vaidles Imre vastu, „esiteks, kui saab ilma rahata ööbida, on raha ka parematesse kohtadesse panna kui ööbimise eest maksmine. Ja teiseks peaksin ma üleüldse rohkem raha kõrvale panema – pagan seda teab, kauaks neid peremehe teisi ülesandeid jätkub. Raha läheb kas või selleks vaja, et sinuga suvel mööda Tšehhimaad ringi uidata, nagu planeerisime.” Imre vaikis hetkeks ja lisas siis kõheldes: „Ja pealegi, mul on tunne, et selle peremehe sõbra tööotsaga võib ka lõpuks jamaks minna.”
Curly tühjendas klaasi, pühkis suud ja küsis: „No miks siis?”
„Ah, pole tegelikult oluline,” sai Imre pidama. Sellest teisest asjast ei tohtinud ta Curlyle küll rääkida. Pagan teab, mis reaktsioonid siis veel oleksid tulnud. Nii et ta lisas lihtsalt: „Tegelikult sellega mingit jama ei ole. Lihtsalt teeks parema meelega midagi muud.”
„Milles see töö ikkagi seisneb?” päris Curly huvitatult. „Miks sa ei taha sellest mulle kunagi rääkida?”
„Ah, pole oluline,” lõi Imre käega ja proovis siis naeratada, et Curlyt rahustada: „Tegelikult kõlaks see tobedana, kui sulle selle ära räägiksin. See ei ole tõepoolest midagi erilist, seetõttu polegi sellest mõtet rääkida.”
„Aga on siis üldse põhjust paanitseda?” muutus Curly taas ükskõiksemaks.
Imre rõhutas poolvihaselt: „Jah, arvan küll, et on põhjust paanitseda. Ma olen kogenud, mis tähendab olla siin peaaegu ilma rahata, see tähendab, ka ilma ööbimisvõimaluseta – see on umbes niisugune tunne, et pane kivi kaela ja hüppa Karli sillalt alla.”
„Sul veaks kohutavalt, kui sa satuksid mingisuguse tohutu suure turismigrupiga kokku, kelle saaksid nädalaks ajaks oma hotelli vedada. Siis oleksid su ööbimismured pikaks-pikaks ajaks lahendatud,” ütles Curly.
„Oleks-oleks, sul on hea rääkida…” pomises Imre.
„Tõsiselt,” jätkas Curly, olles ilmselt oma mõttekäigust vaimustusse sattunud, olgugi et see polnud kuigi tõsine idee, „sa võiksid proovida. Mõtle ise, paar sajalist jaapanlaste punti, kes oleksid hotellis hullult pikka aega. Sa saaksid seal kogu elu tasuta elada. Ja omanikul ei oleks midagi öelda.”
„Kui see on su kuradi asjalik nõuanne, siis ole parem vait,” ütles Imre vaikse häälega ja nihkus Curlyst kaugemale. Seekord oli tal täiesti ükskõik, mida teine sellest liigutusest mõelda võib.
Curly aga ei pannud seda oma jutuhoos tähelegi, või kui ka pani, ei viitsinud tema pahameelele reageerida. Viimase variandi võimalus valmistas Imrele kõige rohkem muret. Tema tõsisest ja tülpinud näost hoolimata laskis Curly edasi: „No asi see siis on, mingi grupijuht või giid ära rääkida. Teed natuke head nägu ja moosid ja juba nad tulevadki su hotelli. Mingi pensionäride või koolilaste pundi võid julgelt endale hoovi tõmmata. Suhelda on tarvis, on vaja ennast tuttavaks teha.”
Vahepeal oli Imre oma klaasi tühjendanud. Tema masendus oli umbes kolm korda suurem kui mõne aja eest maha istudes. See siis oligi säravalt intelligentne Curly, kes oli suuteline muuhulgas ka sellist, kõike muud kui sädelevalt intelligentset jura suust välja ajama. Ta noogutas tülpinult: „Ja-jaa, lähen mingi suvalise turismigrupi juurde… Kuule, Curly, kui sul midagi asjalikku rääkida ei ole, siis hakkaks äkki liikuma, mis?”
Ent Curlyle oli naljana alustatud jutu jätkamine ja lõpuleviimine vist mingiks lolliks põhimõtteküsimuseks muutunud: „Kuule, ma ei öelnud, et pead mingi suvalise turismigrupi juurde minema. Lähed näiteks… ee… eestlaste juurde. Nad usaldavad sind kindlasti. Mõtle ikka oma eelmistele kogemustele ka – ise rääkisid, et esimene inimene, kes sinuga hotelli tuli, oli kuskilt Eesti lähedalt ja seetõttu usaldas sind. Aga nüüd proovid selle grupi leida kuskilt mujalt kui raudteejaamast.”
„Curly, idioot, see on erinev asi.” Imre märkas rõõmuga, et „idioot” Curly nägu muutus väga solvunuks. „Turismigruppidel on ju hotell alati ette broneeritud.”
„Loll, aga siis võta Eestiga ühendust. Tee eelnevaid kokkuleppeid – lihtsalt pealehakkamist on vaja. Isegi sinusugusel idaeurooplasel peaks seda ju natuke olema.”
„Juhul kui sa ei ole märganud,” ja nüüd taipas Imre, et Curly ei ole veel kordagi tema juures hotellis käinud, „on tegemist meeletult sita hotelliga, kuhu ühtegi korralikule reisile tulnud turismigruppi ei ole võimalik majutada. Tegemist on pealegi noortehotelliga – kliendid tulevad ainult tänu odavale hinnale.”
„Kas ma ütlesin, et sa pead sinna ärimeeste delegatsiooni organiseerima, kui seal Eestis üldse mingeid ärimehi ongi? Ajad mingi noortepundi kokku – näiteks koolilapsed, kellel polegi kallima koha jaoks raha. Kui sul vähegi oleks tahtmist oma probleemidega tegeleda, siis sa oleksid ise sellele lahendusele tulnud. Mõtle, siis sa ei peaks oma majutusele mitu kuud mõtlema ja me saaksime koos veidike lõbusamas meeleolus aega veeta.”
„Ega koolilapsed, kes tahavad