Tähtis kevad. Jaan Aps
olid peamiselt noored või vähemalt noore hingega ringirändajad, mingeid märkimisväärseid sisekorrareegleid ei kehtinud ja valvelauast müüdi ööpäev läbi õlut, siis oli hotellis suminat peaaegu igal õhtul. Kõigepealt muidugi siis, kui end linna peale minekuks paari Budweiseriga ette valmistati. Ja seejärel tol hetkel, kui millalgi südaöö ja kella kuue vahel hommikul peo pealt tagasi saabuti. Samuti loomulikult vahepeal, sest osa ööbijatest piirdusidki seltskondliku elu nautimisega hotelli fuajees.
Hotellis veedetud kolme nädala jooksul oli Imre nii mõndagi lühiajalist armulugu pealt näinud ja ühes jõudnud osalinegi olla. Ta kujutas ette, et suvel on üldine peomeeleolu veelgi ülevam, sest ööbijaid peaks siis rohkem olema ja ka suhtlemisvõimalusi avaramalt, tänu õue asetatud pinklaudadele. Aga ka talvel ei saanud seltskondlikkuse üle kurta. Selles lõid tihtipeale kaasa ka valvelauas istuvad hotellitöötajad – neid oli erinevates vahetustes kokku neli, kolm tüüpi ja üks tibi. Võib-olla oli võimalus koos külalistega igal öösel pidu panna neile peamiseks motivatsiooniks, et hotellis töötada. Või siis oli see lihtsalt peremehe poolt ette nähtud kaval strateegia oma entusiasmiga külalisi rohkem jooma õhutada ja seeläbi täiendavalt õlut maha müüa.
Peremees Ludekit ennast polnud enamasti näha. Tolle lühemat kasvu tüseda keskealise mehega oli Imre siiski rääkinud juba hotelli saabumise kolmandal õhtul, olles oma Prahasse küllakutsujast ootamatult ilma jäänud ja vajades pikemaks ajaks natuke kindlamat ööbimiskohta. Ta oli nimelt saanud valvelauast vihje, et pikemalt hotellis viibijatel, kes oma lahkumise täpset tähtaega öelda ei oska, on võimalus peremehelt soodsam hind välja kaubelda. Nii oligi läinud, aga mitte väga kergelt. Peremees näis küll veidi kummaline, ta žestid olid jõulised, ent veidralt aeglased, põsed ebaloomulikult sinakaspunased ja pisut pundunud, kuid verd täis valgunud silmade pilk oli küllaltki terane ja jutt üsnagi seostatud, lisaks ma-ei-lase-end-oma-kundedel-haneks-püüda hääletoon. Kuid Imre selgitas veenvalt, et tal pole lahkumise osas tõepoolest vähimaidki plaane ja et tal on kavatsus Prahas pikemalt peatuda ning tööd leida, ning tal õnnestuski peremehega soodsa hinna osas käed lüüa. Sestpeale olid nad hotellis teineteisest möödudes tervitusi vahetanud, kuid mitte pikemalt vestelnud. Peremehe samm oli tihtipeale natukene kõikuv, otsekui käiks tal pea ringi. Ludek tarvitas kindlasti mingit mõnuainet või siis kannatas mõne haiguse käes, see oli Imre arvates selgemast selgem. Ent Imre ei suutnud kuidagi välja mõelda, millega täpselt tegemist oli. Võib-olla hoopis mingid närvihäired või midagi taolist.
Praegu bändimeeste seas istudes oli peremehe pilk igatahes tavalisest udusem – seekord nähtavasti mitte mingist salapärasest ei-tea-millest, vaid vanast heast Tšehhi õllest, mida noortehotelli valvelauast klientidele müüdi. Heameelest vana tuttava nägemise üle oli peremees seda ilmselt päris korralikus koguses tarbinud.
Imrel polnud peotuju ja ta vaid noogutas seltskonnale vaikselt, üritades neist kiiresti mööduda. Ent peremees teatas mööduvat eestlast nähes, et nii tähtsal päeval käristab ta oma pikaajalisele Balti kliendile (Imrel tiksus ju hotellis juba neljanda nädala algus) ilmtingimata õlle välja ja avas hoogsalt järjekordse pudeli. Nende kõrval seisis õllepudelite kast, mis oli alguses arvatavasti täis olnud. Nüüdseks oli selle sisu igatahes märkimisväärselt kahanenud.
Imre võttis õlle vastu, istus pidutsejate sekka ja märkis süngelt, et tema pikaajaline peatumine saab lähipäevadel läbi – raha järgmiste nädalate eest maksmiseks enam lihtsalt pole.
Peremees kratsis seepeale kukalt ja vaatas talle otsa: „Hmm… Ah et pead siit ära minema? Aga kust sa teise sellise koha leiad?”
Küsimus oli õigustatud. Noortehotell oli kesklinna suhtes ülimalt hea asukohaga ning hind ühe öö eest oli linnaosa soodsaim, tänu kokkuhoiule elamistingimuste osas (külalised magasid esimesel korrusel endises suures spordisaalis, kus oli nelikümmend narivoodit, või teisel ja kolmandal korrusel, kus oli kakskümmend kaheksakohalist räpast tuba, võtsid dušši külmades remontimata pesemisruumides ning sõid kahtlasest jogurtist ja kolletanud juustuga saiaviilust koosnevat hommikusööki). Lisaks erikokkulepped Imretaoliste rahutute hingedega, kes peatusid hotellis pikaajaliselt ja said seetõttu hinda veelgi alla tingida.
Imrel tuligi seepeale nentida, et uue koha suhtes pole tal ühtegi ideed. Üks purjus slovakkidest küsis seepeale, et äkki tahab sümpaatne eestlane bändi teiseks kidramängijaks tulla, ent sai esimeselt kitarristilt tugeva küünarnukihoobi. Seega oli selle teemaga lõpp – Imrel polnud mõtet asja edasi arendadagi, sest muusikariistadest oli ta ainult natuke klaverit õppinud ja sedagi üsna ammu, millalgi algkoolipäevil.
Peremees jätkas vahepeal endiselt kuklakratsimist, võttis pudelist paar lonksu õlut ja teatas seejärel: „Kuna sa niikuinii pikalt peatuda tahaksid… Tead, mul on sulle tööd pakkuda. Aga siis pead sa tubli olema, muidu ei tule asjast midagi välja.”
See raputas Imre hetkega masendusest välja. Ta ajas isegi selja sirgemaks ja pani õllepudeli käest ära enda kõrvale lauale, justkui aitaks see liigutus peremehe soosingut paremini pälvida. Praegusel hetkel oleks ta olnud valmis leivateenimiseks ükskõik mida tegema – istuma valvelauas, koristama ruume, kas või külaliste voodipesu pesema. See tähendaks raha. Samuti – mis oli veelgi olulisem – täiendavat aega, et järele mõelda, mida paganat ta niimoodi Prahas aega surnuks lüües oma eluga teeb ja kas poleks siiski õigem esimese bussiga Eesti poole tagasi põrutada. Ent senini polnud Imre suutnud toda küsimust selgeks mõelda, ehkki murdis selle kallal üha sagedamini pead, ka puhtpraktilistest põhjustest lähtuvalt. Nimelt tõi iga päev üha lähemale kriitilise piiri tema pangakontol, mille ületamisel ta ei oleks saanud enam osta tagasisõidupiletit Praha-Riia bussile. Seetõttu oligi ta paaniliselt tööd otsinud – ja nüüd tuli pakkumine sellises olukorras ja selliselt inimeselt, kellelt ta oleks seda kõige vähem oodata osanud. Räsitud noortehotellis, kell kaks öösel, peremehelt, kes oli enamasti veidras olekus, kuid just praegu siiski igati traditsioonilisest õllest purjus.
Ootamatuse tõttu oskas ta vaid kogelda: „Kui selline asi võimalik on… Oleksin väga tänulik… Loomulikult annaksin endast parima!”
Ludek ei pööranud tema viisakusväljenditele erilist tähelepanu, vaid jätkas endisel toonil: „Mul oli eelmisel suvel siin üks sloveenlane ja temaga leppisime täpselt samamoodi kokku. Et kui ta toob ühe külalise – ühe kliendi – siis ta saab ise ühe öö tasuta olla ja prii hommikusöögi pealekauba. Ja kui klient on kaks ööd, siis saab kaks ööd tasuta. Hommikusöök veel otsa. Meil tegelikult ju kliente on, aga nii saab sulle sõbramehe poolest abiks olla… ja üldiselt on meil tihtilugu ikkagi liiga palju vabu voodeid. Selline reklaamitöö kuluks ära küll.”
Imre muutus taas tõsiseks. Ludeki ettepanek kõlas väga kummaliselt ja ta ei saanud päris hästi aru, mida selle all mõeldi.
„Kuidas nii – uusi kliente? Kuidas ma neid toon?”
„No Stan tegi nii, et käis raudteejaamas ja kui nägi suurte kottidega inimesi, siis läks nende juurde ja küsis, et kas neil on kuskil ööbida. Tal läks täitsa hästi – tõi palju kliente. Kui Stan tagasi tuleks, saaks ta veel kuu aega siin tasuta ööbida – selline kokkulepe jäi temaga! Kuidas siis jääb – kui sul ööbimise eest maksta pole, tuleb sul juba homme pihta hakata!”
„Seda et – kas see on seaduslik?” Mõnes mõttes mõttetu küsimus, ent Imrel oli aju pärast pikka õhtut täiesti kokku jooksnud ja ta ei osanud ikka veel kuidagi reageerida. Nüüd rääkisid nad kahekesi, sest bändi liikmed vaidlesid omavahel slovaki keeles kõva häälega millegi üle. Mis ei takistanud neid lühikeste ajavahemike tagant üha uusi pudeleid avamast. Õllekast tühjenes lausa silmanähtava kiirusega.
„Mis kuradi seaduslik? Kõik hotellid teevad nii, need pagana klantshotellid saadavad oma juustest perseni ülelakutud poisse isegi lennujaama. Meiesugused saadavad raudteejaama ja bussijaama. Meil pole lihtsalt sellist asja eriti vaja läinud, aga kui nüüd taoline juhus tuli – nojah, kurat, eile õhtul jäi ainuüksi all kakskümmend viis voodit tühjaks. Alles septembri lõpp ja juba rohkem kui pooled voodid tühjad.”
Imre kehitas seepeale õlgu. Minna rongijaama ja inimeste käest küsida, kuhu nad minna tahavad – tegelikult, mis see siis ikka ära ei ole.