Tähtis kevad. Jaan Aps
korda duši all, jätta seljakott raudteejaamas paari krooni eest pakihoidu ja minna linna peale mõnesse pubisse või ööklubisse õnne otsima – lootuses leida inimene, kelle juures õnnestuks öö veeta ja järgmisel päeval ehk edasigi suhelda. Seda oli ta eelmisel nädalal raha kokkuhoiu eesmärgil kaks-kolm korda proovinud, ent kõik katsed olid läinud vett vedama. Võib-olla oli asi selles, et ta lihtsalt ei osanud ennast inimestele piisavalt hästi ligi ajada. Igatahes jätkusid need üritamised mõnikord küll kirglike tantsuhetkedega, ent lõppesid siiski alati bussijaama pingil üksinda tukkumisega. Pärast poolunist, kuid eriliselt ebameeldivat vahejuhtumit sealsete narkomaanidega oli Imre selle variandi enda jaoks peaaegu välistanud.
Imre jõi oma õlle vaikselt lõpuni ja tõusis, soovides seltskonnale head öö jätku. Tundus, et teisedki hakkasid tasapisi ära vajuma. Kidramängija oli mõne aja eest peldikusse läinud ega olnud seniajani tagasi tulnud, peremehe pilk oli juba täitsa udune ja pärast kõnelust Imrega tundus tal olevat suuri raskusi üldisesse jutuajamisse tagasi lülitumisega ning teised olid ametis slovakikeelse vestlusega, milles polnud enam pooltki eelnenud vaidluste hoost ja särtsust. Seega ei olnud Imrel kuigi raske ilma kahjutundeta tõusta – ehkki juhust kasutades oleks võinud ju veel tasuta õlut juua – ja sammud magamisruumi poole seada.
Imre magas allkorrusel naridega ruumis. Seal ööbimine oli nimelt kõige odavam. Tema ajutine kodu koosnes narivoodi alumisest korrusest ja voodi külge kinnitatud lukustatava raudkapi vasakpoolsest osast, kus ta hoidis oma suurt matkakotti kogu kaasas oleva maise varaga. Eks neid raudkappe oli kunagi kasutatud riietusruumides, kui see hoone oli veel spordikool või midagi muud taolist, nüüd pakkusid need kapid turvalist varjupaika ringirändajate maisele varale. Tõsi küll, mingit vargusehirmu polnud Imrel nende kolme nädala jooksul kordagi tekkinud. Noortehotellis ööbiv seltskond ei olnud küll just rikkamate killast, kuid nende hulgas ei tundunud siiski olevat tüüpe, kes oma käe võõra vara järele oleksid sirutanud.
See tüdruk, kellega Imrel üsna alguses poolenädalane armulugu oli olnud (enne kui too pidi Prantsusmaale edasi sõitma), oli üsna tüüpiline näide noortehotellis ööbijatest. Kanada tütarlaps, ülikool pooleli, oli tulnud Prantsusmaa poolkristlikkusse noortelaagrisse aastaks ajaks vabatahtlikuks (ambitsioonika eesmärgiga leida iseennast ning oma elu mõtet) ja kasutas seda aega ka Euroopas ringireisimiseks. Praha, kuhu ta oli nädalaks tulnud, meeldis talle väga. Samuti meeldis talle Imre. Vähemalt kaks-kolm esimest päeva. Need oli väga lõbusad päevad – teineteise tundmaõppimine, pikad vestlused, ringikondamine, intiimsemat suhtlemist võimaldavate kohtade otsimine… Aga nädala lõpuks olid mõlemad väsinud – võib-olla olid nad lihtsalt liiga tihedalt koos olnud ja liiga palju teineteisega rääkinud.
Igatahes oli nende viimane kallistus olnud küllatki põgus ja lubadus tihedat kontakti hoida üsnagi ebasiiras. Nüüd, pimedasse magamisruumi sisenedes, oleks Imre muidugi andnud kõik hinge taga olevad kroonid – oleks andnud rohkemgi, kui tal rohkem oleks olnud – et see tore Kanada tüdruk tuleks taas tagasi. Pikali heites ja silmi sulgedes tõusis tema silmade ette meenutuspilt neist kahest Rahvusmuuseumi naiste tualetti sisenemas, olles enne piilunud, ega seal ühtegi turisti ei ole…
…pagan, turistidega pidi Imre ju homme ise tegelema hakkama. Kui see mõte tuli, oli ta õnneks juba sedavõrd väsinud, et ei jõudnud enam pikalt närveerida – mõne hetke pärast oli ta juba unne suikunud.
Ärevad mõtted olid end tema alateadvuses sellegipoolest kindlalt sisse seadnud. Und Imre ei näinud – vähemasti enda mäletamist mööda – ent öö möödus kuidagi kahtlaselt poolärkvel seisundis ja hommikul ärkas ta kõike muud kui puhanult – kuidagi eriliselt vastik tunne oli sees. Umbes taoline, nagu tal enda mäletamist mööda oli olnud elu esimese tööintervjuu hommikul. Lina öisest külmast higist niiske, silmalaud kokku kleepunud ja kõht natuke lahti. Toda ebameeldivat olemist ei võtnud isegi duši all käimine ära.
Raudteejaama jalutas ta väga aeglaselt, tehes suure kaare ümber mitme kvartali ning ühe väikese pargi. Et natuke mõtteid ja julgust koguda. Sellest hoolimata kulges tee kuidagi liiga kiiresti. Hetkeks turgatas talle jaamahoonesse sisendes pähe isegi lootusrikas mõte, et küll oleks lahe, kui täna rongid ei sõidaks! Raudteetööliste streik või midagi taolist. Siis saaks hotelli tagasi minna, uudise peremehele teeseldud kahjutundega ette kanda ja homseni rahulikult aega veeta. Ent temast kiirel sammul mööduvad inimesed – kottidega ja ilma, tõsised ja veelgi tõsisemad – näitasid selgelt, et seesugusel ebareaalsel mõttel polnud küll määratud täide minna.
Esimesele perroonile jõudnud, vaatas Imre kõhklevalt ringi. Mingi pikamaarong oli just kohale jõudnud ja seetõttu sagis ümberringi palju rahvast. Paraku läks kõik eelaimusele vastavalt katastroofiliselt – ta proovis paari inimesega juttu teha, ent need keeldusid igasugusest suhtlemisest ja tal paluti lihtsalt rohkem või vähem viisakalt uttu tõmmata. Üks morn (ent paljulubavalt suure seljakotiga) tüüp ähvardas koguni politsei kutsuda.
Mõne aja pärast andis Imre alla, lonkis maharahunemiseks mitu pikka tundi linna peal ja suutis end seejärel piisavalt kokku võtta, et naasta hotelli ning suunduda tehtud naeratusega otse peremehe juurde. Et esimene päev ja kogemuste omandamine ja et rongid olid väga tühjad – ilma erilise pingutuseta õnnestuski üks lisaöö välja kaubelda. („Jah, saan aru – Stanil oli ka selliseid musti päevi. Kui isegi on parasjagul öid arvel, ikkagi tekib masendus, kui kliente ei tule, saan aru. Ükskord ta ei saanud terve nädala kedagi ja siis see kuradi lollpea jõi enda nii täis, et lasi kõrtsus oma rahakoti ära varastada. Oli eelmine päev mult raha saanud, idioot, kõik võeti ära. See Stan oli mõnikord ikka täisidioot!”)
Veel üks öö vähkremist. Seekord täiendas seda ka halb unenägu. Ta kõndis Balti jaama perroonil, üritades leida kedagi, kelle juures ööbida. Kauguses paistis aeg-ajalt mõni tuttav nägu, aga kadus siis jälle kuhugi ära. Unenäo lõpus juhtus veel midagi eriti jäledat, aga see ei jäänud Imrele õnneks meelde. Kuid isegi see ebamäärane unenäomälestus tekitas halva enesetunde ega andnud mingeid lootusi eelseisva suhtes. Nüüd läks Imre raudteejaama veelgi pikema ringiga kui eelmisel päeval.
Ka seekordne esimene suhtluskatse jäi üsna ühepoolseks ja märkimisväärselt lühikeseks – Varssavi rongist väljunud matkakotiga neiu heitis pärast jutu alustamist („Vabandage, kas teil on, kus ööbida – ma võiksin…”) talle hirmunud pilgu ja kiirendas sammu – kurat, kohutavalt suurest matkakotist hoolimata oleks võinud öelda, et ta lausa kappas minema.
Imre tõmbas seepeale sügavalt hinge ja astus perroonil paar sammu tahapoole, rongist kaugemale. Ta ei leia kunagi kellegagi kontakti. Mitte kunagi. Kõik on perses. Ta taganes veel paar sammu, siis läks aeglaselt trepist alla ootesaali ja nõjatus vastu reklaamtahvlit. Praegu polnud tal kuhugi kiiret. Mitte ühtegi kuradi kohta. Ta vahtis lihtsalt maha ja äkitselt torkas talle pähe mõte, et oleks pidanud kontrollima, ega tahvel, kuhu ta toetas, must ei ole. Tavaliselt lendas Imre taolistel momentidel võimalikust määrivast objektist pika hüppega kaugemale, kuid praegu jäi nimme paigale. Kui juba niikuinii on kõik perses, siis las olla. See, kas ta kogemata näiteks mõne tuberkuloosihaige kollaka süljeläraka sisse toetas, on täiesti ükskõik. Ent viimane mõte sundis teda siiski end kiiruga sirgu ajama – kurat, mis siis, kui ongi keegi tõbine sinna rögastanud! Rutuga katsus ta käega oma selga – õnneks tundus see puhas olevat. Ka reklaamtahvlil ei tundunud lähemal vaatlemisel midagi tülgastavat küljes olevat.
„Vabandage, kus siin turismiinfo on?” Sellal kui ta oma selja kompamise ja reklaamtahvli uurimisega oli tegelenud, olid tema ette ilmunud noormees ja neiu, mõlemad pikakasvulised brünetid ja mõlemal matkakott seljas.
„Turismiinfo?” küsis Imre mornilt. Neiu nõjatus kergelt noormehe vastu, hoides tollel käest kinni. Teiste õnne jälgimiseks ei olnud Imre sugugi sobivas meeleolus ja vaatas pärast esimest pilguheitu ebaviisakalt kõrvale. Äkki lähevad lihtsalt minema ja jätavad ta rahule. Nii siiski ei juhtunud – välismaalased jäid tema juurde seisma.
„Jah, turismiinfo – selline koht, kust turistid informatsiooni võivad saada,” seletas noormees aeglaselt ja päris heas inglise keeles. „Me juba vaatasime rongi aknast, et midagi ei paista. Ja perrooni peal ei olnud ka mingeid silte.”
Imre pööras ennast