Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch
lugu võib olla üksikute sõpradega. Mõne inimese parima sõbra stsenaarium nõuab võib-olla sellisel hulgal aega ja emotsionaalset pühendumist, mida te ei suuda anda või milleks te pole valmis (kas perekonna, töö või muude piirangute pärast või siis seetõttu, et see võtaks midagi ära teistelt teile olulistelt sõprussuhetelt). See sõber intensiivistab nüüd suhet mõne teise sõbraga, kes on nõus talle seda aega ja tähelepanu pühendama, mida teie ei andnud, ning tagajärjena marginaliseerub teie sõprus mõlemaga. Valus on küll näha, et te kaks sõpra pühendavad nüüd rohkem aega teineteisele kui teile, aga tavaliselt pole see teie ja põhimõtteliselt ka mitte nende viga. Kindlasti ei kõnele see midagi selle kohta, kui hästi te sõprussuhteks sobite.
Muudelgi põhjustel võite avastada, et teid on grupist välja arvatud, näiteks kui gruppi köidab mingi teema, mille suhtes teil säärane fanatism puudub. Mõnes omavahel suhtlevas rühmas armastatakse koos käia ja rääkida ikka ja alati ühel ja samal teemal, olgu see sport, poliitika, lastekasvatus või kuulsused. Üks pisipõnni ema „langes emmede rühmast välja“, kuna oli korduvalt üritanud laiendada vestlusteemasid väljapoole mähkmete vahetamist, rinnaga toitmist ja lapse arengu tundemärke. See seadis rühma kokkukuuluvuse ohtu ning ajapikku tõrjuti naine kõrvale. Juhtunu põhjusi mõistes tundis ta tegelikult kergendust. Ta ütles: „Kui ma veel üks kord oleksin pidanud kuulama, kuidas auto istet oksest puhtaks saada, oleksin karjuma hakanud.“
Mõnikord saavad meie suhtlusringkonnad aru enne, kui me seda ise taipame, et oleme neist välja kasvanud.
Doseerimine: kasutage alati, kui kogete tõrjumist, ning vajadusel korrake iga kord, kui teil tekivad tõrjutusega seoses enesekriitilised mõtted.
Toime: leevendab solvumistunnet ja emotsionaalset valu ning minimeerib enesehinnangu kahjustusi.
Kasulikud kõrvaltoimed: nõrgendab viha ja agressiivseid impulsse.
Üks parimaid mooduseid tõrjumise põhjustatud valu leevendamiseks ning eneseusu ja eneseaustuse taastamiseks on tuletada endale meelde oma olulisi omadusi, mis on teiste silmis väärtuslikud ja soovitavad (isegi kui need seda pole meid tõrjunute arvates).18 Näiteks üks minu juures psühhoteraapias käinud veetlev naisterahvas kasutas igasuguse meestepoolse tõrjumise puhul sellist võtet, et silmitses end inimesekõrguse peegli ees pealaest jalatallani ja ütles oma peegelpildile valjusti: „Oled see tõesti sina? Sa näed lihtsalt suurepärane välja!“
Samasugusel, ainult keerukamal enese heakskiitmise protsessil oli oluline roll Davidi, haruldase geneetilise haigusega noormehe esimesel kolledžinädalal kogetud tõrjumisest ülesaamisel. Tundus, et Davidi kursusekaaslased tõrjuvad teda just samamoodi, nagu olid tõrjunud keskkoolikaaslased, ning muidugi kannatas selle all jätkuvalt Davidi enesehinnang. Teadsin, et kuni Davidi eneseaustus kasvõi pisutki ei taastu, ei jätku tal jõudu sundida end kursusekaaslastega kontakti looma ja esimest muljet korrigeerima. Õnneks oli olemas valdkond, milles David oli silmapaistvalt hea, ja kuigi see polnud seotud õpingutega, olin ma kindel, et see võib olla sillaks üle teda kaasüliõpilastest lahutava kuristiku.
Davidil oli kombeks nii minuga kohtumistele kui ka oma loengutele varem kohale tulla. Varustatuna mitme kohaliku ajalehega, kammis ta läbi kõigi nende spordirubriigid, luges läbi iga sõna ja uuris hoolikalt statistikatabeleid. Samuti kuulas ta tundide kaupa raadiost spordisaateid. Selle tulemusel oli David spordis ja eriti pesapallis toimuvaga äärmiselt hästi kursis. David oli tohutu Yankeesi klubi fänn ja sellest rääkides muutus ta alati lausa teiseks inimeseks. Ta istus siis sirgemalt, esitas oma arvamusi sujuvalt ja enesekindlalt ning jättis entusiastliku, targa ja oma lemmikmeeskonda, lemmikliigat ja kogu sporti hästi tundva inimese mulje.
Pärast teist nädalat kolledžis pani David tähele, et tema pole ainus, kes kipub loengutele varem kohale ilmuma. Mitmed meessoost kursusekaaslased tulid samuti varem ja oodates loengu algust, lugesid nemadki spordirubriiki. Nende rõivaste ja muude aksessuaaride põhjal järeldas David, et enamik neist on samuti Yankeesi fännid. Soovitasin Davidil neist üks välja valida ja temaga Yankeesist vestlust alustada. Davidi esimene reaktsioon oli keeldumine. Ta oli veendunud, et iga ta katse lükatakse tagasi või seda ignoreeritakse. Mõni päev hiljem kindlustas Yankees endale koha play-off – mängudes ning meie kohtumisel analüüsis David meeskonna väljavaateid. Ta analüüs oli muljetavaldav.
„Ma tahaksin su jutu üles kirjutada,“ naljatasin ma, „siis võiksin mõne sinu arvamuse välja pakkuda kui enda oma.“
„Lase käia,“ vastas ta. „Võid minu peale kindel olla! Just nii need play-off – mängud lõpevad.“
„Oled sa ikka kindel?“
„Keegi ei tunne Yankeesi minust paremini!“ ütles ta uhkelt.
„Kas ka need teised kutid mitte, kes varem loengusse tulevad?“ provotseerisin mina.
„Kaugel sellest!“ oli David kindel.
„Teil oleks omavahel sellest küll huvitav rääkida,“ laususin mina. David ei vastanud midagi. Hirm tõrjumise ees oli jätkuvalt liiga tugev ega lasknud tal midagi ette võtta. Kui aga Yankees oli esimese play-off – mängu võitnud, oli ta nii elevil, et hakkas ühele kursusekaaslasele seletama meeskonna võimalusi World Seriesi võistlustel võijaks tulla. Tema üllatuseks oli noormees temaga innukalt nõus ja tõstis käe, et kinnituseks Davidiga pihud kokku lüüa. David jahmus. Ta seletas veel midagi edasi ja peagi avastas end oma ehmatuseks kahe kursusekaaslasega elavalt vestlemas.
See üks suhtlus enne loengut mõjutas Davidi enesekindlust tohutult ning ta nõustus edaspidigi Yankeesist vestlust alustama. Hämmastusega avastas ta, et kursusekaaslased vestlevad oma lemmikmeeskonna edust niisama meelsasti nagu ta ise. Mida rohkem David rääkis, seda enam kursusekaaslased tema arvamustest huvitusid. Varsti muutus nende loengueelne keskustelu rituaaliks. Enne iga loengut kogunesid David ja mitu teist kursusekaaslast Yankeesi viimast mängu lahkama ja vaagima meeskonna väljavaateid World Series võita.
Mõju, mida need omavahelised kokkusaamised Davidi käitumisele ja meeleolule avaldasid, oli määratu. Esimest korda elus tundis ta end eakaaslaste seas hinnatuna. Mida edukam Yankees oli, seda meelsamini läks David loengusse ja kursusekaaslastega mänge arutama. Ja mida enam ta näitas välja oma teadmisi ja asjatundlikkust, seda rohkem nood teda arvestasid ja hindasid.
Pöördeline hetk saabus siis, kui ühe vestluse ajal oli David oma jutuga nii hoogu sattunud, et unustas neelatada ja sülg nõrgus lõuga mööda allapoole. Ta pühkis lõua kuivaks ja ütles: „Kui Yankeesi edu sul ila jooksma ei pane, siis pole sa õige fänn.“ Kursusekaaslased pahvatasid naerma ja vestlus jätkus, nagu poleks midagi juhtunud. See, et ta suutis potentsiaalselt piinlikust olukorrast välja tulla, tõstis Davidi enesekindlust veelgi.
Õnneks oli hooaja lõpp Yankeesile edukas ning see lõi Davidile ja ta kursusekaaslastele suurepärased võimalused üksteist tundma õppida. Davidi uhkeim hetk oli see, kui ta saabus tavalisest hiljem ja kuulis, kuidas üks tudeng teiselt küsis: „Kuhu see David, see Yankeesi mees, siis jääb?“ Sekund hiljem astus ta sisse ja teda tervitati soojalt.
„Eluaeg olen kuulnud pealt, kuidas inimesed minust räägivad,“ pihtis David järgmisel psühhoteraapiaseansil. „Alati olin ma imelik, väärakas, hälvik .“ Ta vaikis hetkeks ja ta näole valgus lai naeratus. „Nüüd olen ma David, see Yankeesi mees !“ David säras uhkusest. „Tundub, et lõpuks olen ma sisse pääsenud, mind on omaks võetud. Nad näevad minus reaalset inimest. See on nii hea tunne, et seda pole võimalik kirjeldada!“
Davidi paranemisel tõrjumise tekitatud haavadest mängis peamist osa see, et ta suutis endas avastada eneseaustustunde. Kuigi tal seisis veel ees pikk emotsionaalse tervenemise tee, avanes tal esimesel semestril kolledžis võimalus kogeda teiste tunnustust ning esimest korda elus tundis ta, et kuulub kuhugi.
Järgmine harjutus aitab teil saada kontakti oma loomuse tähtsate külgedega ja taastada eneseaustus.
1. Pange kirja
D. K. Sherman ja G. L. Cohen, „The psychology of self-defense: Self-affirmation theory“, väljaandes